teisel alal, kandideerisin ja valitigi,” selgitab Tohver.
Kristo, oled olnud pikalt seotud Viljandi pärimusmuusika festivaliga, olid kuus aastat MTÜ Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFF) tegevjuht ning valmistasid ette Euroopa filmiauhindade auhinnagalat Tallinnas. Miks nüüd kannapööre golfi kanti?
Ei kahetse ühtki hetke perioodist, mil töötasin kultuurimänedžerina. Kohtusin huvitavate isiksustega ja sain väärt kogemuse. Kuid ühel hetkel otsisin midagi uut, nägin Niitvälja kuulutust ja otsustasin kandideerida. Pealegi olen seitse aastat golfi mänginud ning tunnen Niitvälja klubist paljusid. Liiati pole minu meelest tegemist järsu pöördega. Minu jaoks on sport üks kultuuri erivorme ja seetõttu on juhtimistasandid paljus ühised – väärtustepõhisus, finantsid, tiimitöö, personal, inimeste, esmajoones vabatahtlike kaasamine, koordineerimine jne.
Tunnista, et kultuurimänedžeri leib muutus masu oludes ehk veidi kibedaks?
Masu on kultuurivaldkonnas kindlasti olemas, aga samas oli see kindlasti üks võimalus kreatiivsust üles näidata ja uusi teid ellujäämiseks leida. Õpid hästi mitte millestki midagi tegema. Kultuurivaldkonna rahastamine on alati keeruline olnud ja masu ses osas suurt midagi ei muutnud. Samas on väsitav iga aasta uuesti otsast alustada, sest rahastamine on projektipõhine ja tüütav on pidevalt tõestada, et sa pole kaamel. Tööd tegin kuus aastat ja tundsin, et vajan vaheldust – midagi uut. Imetlen Tiina Lokki, kes on seda vankrit vedanud juba 15 aastat – ta on väga tubli naine. Ja ma pole kultuurialast eemaldunud. Aitan edaspidigi vabatahtlikuna Viljandi Folgi korraldajaid, kellega liitusin juba tudengipõlves. Ja kultuuri tarbija olen ju üha edasi. Teisiti ei oskaks.
Loed, käid kontsertidel, vaatad filme. Kultuurikeskkond on sulle omane?
Juhatuse sain kodust. Aga: oleks ainult aega. Raamatutele kulutaksin meeleldi rohkem. Tegin ratsi, kasutan üha enam iPodi ja audioraamatuid. Trennides ja autosõidu ajal on hea kuulata näitleja loetud teksti. Ostan ingliskeelseid audioraamatuid paar tükki kuus, mis ei tähenda küll, et paberraamatusest loobuksin.
Kultuuriteema lõpetuseks. Loeme-kuuleme pidevalt, et Eestis on kultuuri rahastamisega kitsas, sealsamas kinnitavad Eurostat ja kultuuriminister Rein Lang, et Eesti on selles valdkonnas hoopis Euroopa esimene riik. Ja peaminister leiab, et kultuuriinimestel tuleb end koomale tõmmata. Mina küsiksin, kas Tallinnas peetud Euroopa filmiakadeemia auhinnagala, mille üks eestvedaja sa olid, polnud mitte raha raiskamine?
Küsimusel on kaks täiesti erinevat poolt. Statistikat saab teatavasti serveerida alati selliselt, nagu rääkijal seda vaja on. Eestis finantseerib kultuuri ainult kultuuriministeerium (ja selle haldusalas olevad asutused), kui mujal maailmas tehakse seda väga tihti näiteks tervishoiu, hariduse, innovatsiooni ja ka julgeoleku rahadest – seda just kultuuriga kaasnevate väärtuste tõttu.
Teine pool puudutab Tallinnas toimunud filmiakadeemia auhinnagalat, mis oli kindlasti filmimaailma mastaabis üks tähtsamaid üritusi aastas. See oli suurepärane võimalus tutvustada kogu Euroopale Tallinna kui 2011 aasta Euroopa kultuuripealinna, sest galat kanti üle 75 riigis üle maailma. Kohal viibis üle 250 ajakirjaniku. EFA tulek Eestisse tõstis Eesti filmitööstuse korraks esiplaanile ja oleme veendunud, et see on hüppelauaks mitmele meie filmitegijale tulevikuks. See oli see väga odav turunduskampaania Eestile ja Tallinnale, millest pealegi poole maksid kinni sakslased. Lõpuks jäi suurem osa rahast Eestisse – meie hotellidele, toitlustusettevõtetele, valgustus- ja helifirmadele ning paljudele teistele. Kindlasti ei olnud see raha raiskamine.
Golfil on elitaarse mängu maine. Õigemini, teda on nii sildistatud.
Mis on golf?
Elitaarne mäng, mõnus seltskondlik ajaviide, mis pakub häid võimalusi klubitegevuseks, tervislik tegevus? Golfil on elitaarse mängu maine. Õigemini, teda on nii sildistatud. Keskmiselt on Euroopas golfiharrastajaid riigiti 1–2% kandis, Rootsis harrastab golfi koguni 5% elanikkonnast. Seal on ta rahvamäng ja kaugel igasugusest elitaarsusest. Eestis on paar tuhat mängijat, mida on tõesti ääretult vähe – see teeb kusagil 0,15 protsenti elanikkonnast, kes võiksid seda mängu harrastada. Ja golfis vanusepiire peaaegu pole, seda saab mängida koos kogu pere sõltumata soost ja vanusest. Jätame elitaarsuse kõrvale, golf on kõike seda, mida küsimus sisaldab, ja veel palju enamatki. Mina pean golfi elustiiliks.
Vähene harrastatavus Eesti näitab otseselt ära, mis suunas meie klubid – meil on kuus klubi, kus olemas vajalikud 18 rada – peavad liikuma.
Siiski. Pakun, et poisile vähekindlustatud perest on golf kättesaamatu?
Vaidlen vastu või nõustun ehk osaliselt. Green card’i kursus, mis paneb golfiõpetusele aluse, maksab 65 eurot. Hooaeg läheb maksma 600 euro ringis, algaja varustuse saab kätte 13-ga. Mängides 9 kuu jooksul keskmiselt kord nädalas, tuleb ühe mängukorra hind 15 eurot. Niitväljale pääseb rongiga, alla kolme euro edasi-tagasi. Käin ka ise sageli rongiga, täiesti mõnus variant. Algaja täiendavaks nõustamiseks on klubil võimalusi, näiteks saavad kõik alustajad endale mentori, kes juhatab tee kätte. Klubi liikmeks astumine pole nõutav, kuigi suurem osa mängijaist muidugi on. Noortele on hinnad hoopis teised ja kui noored tahavad golfiga tõsiselt tegeleda, siis meie noorteprogrammiga liitudes on võimalik golfi hoopis tasuta mängida.
Golfimängijat seostatakse tavakujutluses rahajõmmiga?
Kui noored tahavad golfiga tõsiselt tegeleda, siis meie noorteprogrammiga liitudes on
võimalik golfi hoopis tasuta mängida.
Just nimelt kujutluses. Kindlasti on mängijaid, kes sõidavad luksautoga, ostavad kalleima varustuse ja kasutavad riietuses kõige mainekamat brändi – see on nende õigus ja tööga välja teenitud privileeg. Golfi võib endale vägagi kalliks teha. Keskmine golfimängija Eestis on edukas ja ettevõtlik inimene, aga kindlasti mitte nn rahajõmm. Niitväljal käib nii õpilasi kui ka pensionäridest seeniore.
Kindlasti ei tähenda vähenõudlikkus, et tehakse järeleandmisi väljaku või teeninduse kvaliteedile?
Õige. Neid kahte peab golfihuviline esmatähtsaks, see on nn oma klubi tunde alus. Golf on oluline seltskondliku suhtlemise vorm. Pärast mängu lõõgastudes võidakse sõlmida tähtsaid ärilisi kokkuleppeid jne. Kuna golf võrdlemisi aegarööviv harrastus, siis on tark tulla mängima koos perega. Meid vennaga tõi omal ajal golfi juurde isa, kursustel osales lisaks veel mu abikaasa. Ja mängime tänaseni, enamasti küll kord nädalas.
Golfile lisab väärtust kasvatav alge: alal valitseb etikett ja väljakujunenud suhtlemiskultuur?
Enamikus klubides maailmas ei tule kõne alla mäng teksades või dressides ja kraeta T-särgis, kuigi nõuded riietusele on lõdvenenud. Suhtluses valitseb rahulikkus ja väljapeetus, üksteisega arvestamine ja viisakus. See on loomulik. Lisaks on golf täiesti uskumatu kontsentratsiooniharjutus, oskus, mis tuleb kasuks igal elualal.
Kui hea mängija oled?
Mu händikäp on 14.0. Olen harrastaja.
Tõenäoliselt on sul Niitväljal alles n-ö sisseelamise aeg. Seepärast ärgem finessidesse laskugem. Laiem lugejaskond ei tea arvatavasti, kes on Niitvälja omanik?
Meie oma mängijad, klubi liikmed. Ja enamik aktsiaid on Eesti kodanike käes. Lisan, et oleme suutnud hoida väljakud väga heas seisukorras. Meie pisut enam kui 500 klubilist pole nurisenud.
Kas tunned end puudutanuna, kui märgin, et viimasel ajal kõneldakse nagu rohkem Jõelähtme klubist?
Las räägivad. Niitvälja golfiväljak ja klubi on selle ala au ja uhkus, esimene Eestis. Meil on parim väljak ja suurim arv mängijaid. Meil on kavas see auväärne koht säilitada. Jõelähtme on olnud viimastel aastatel väga tubli ja eelkõige turundustöös olnud edukas. Konkurents Eesti klubide vahel on teretulnud, sel moel võidavad kõik. Me pole Jõelähtmega vingamehed, teeme ka koostööd. Näiteks Rotary turniir toimub paralleelselt mõlemas klubis ja minu esimesed ametlikud külalised siin väljakul olid just Jõelähtme ametivennad ning usun, et me koostöös suudame Eesti golfi edasi viia.
Kuidas Niitvälja ots otsaga kokku tuleb, mingil riiklikul dotatsioonil klubi ju ei tööta?
Töötame kerge kasumiga, sest keegi meile peale tõesti ei maksa.
Järelikult olete väga huvitatud golfiturismist. Kas oma mängijad soomlaste invasiooni all ei kannata?
Eesti Jalgpalliliit on teinud head tööd selle mängu populariseerimisel, Golfiliidul on, kust eeskuju võtta.
Golfiturism on vajalik. Mujalt tulnud golfihuviline jätab Eesti kuni 70% rohkem raha kui tavaline turist. Oma mängijad ei tohi kannatada, muidu läheksime omaenda eksistentsi kallale. Pealelõunased tipptunnid ja parimad ajad nädalavahetusel peavad jääma soodusaegadeks oma inimestele. Golfituristid saavad selle, mis üle jääb. Turiste on arvukamalt Soomest, kuid on ka rootslasi, sakslasi ja venelasi. Arvatavasti tõuseb tulevikus just venelaste osakaal.
Vanem põlvkond klubilisi on arvatavasti alalhoidlikum ja konservatiivsemate vaadetega kui nooremad. Kes ihkavad muutusi. Nagu igal spordialal ja igas klubis, sest inimloomus ei muutu.
Seitsme aasta jooksul pole ma märganud, et Niitväljal oleks põlvkondade vahel mingeid vastuolusid. Erimeelsusi tekib vahel ikka, kuid need ei jookse vanuseliine pidi. Ja et seenioridel oleks mingid eriliselt kivinenud vaated, on kindlasti loba. Kõik klubilised ajavad ühist asja.
Kristo, praegu tunneb enamik spordisõpru sind mitte kultuuri- või golfiasjade lükkajana, vaid selle põhjal, et vilistasid mais jalgpalli U17 vanuseklassi EM-finaali. Miks ei võiks sinust saada hoopis elukutseline jalgpallikohtunik?
Proosalisel põhjusel: ma suudaks nii oma pere eest hoolitseda. Eesti-suguses väikeriigis on kodused meistrivõistlused märksa vähemat mõõtu kui suurtes. Kohtunikud saavad tagasihoidlikku tasu. Aastas olen keskeltläbi kuu välismaal, kodune liiga ei paku täit rakendust. Põhitöökoht peab olema mujal. Minu väärtusskaalal on pere esikohal, töö teisel ja hobid kolmandal.
Kas see tähendab, et kohtunikuamet on paratamatult kolmandajärguline, millega su unistused pole seotud?
Vastupidi, vilistaksin meeleldi täiskasvanute tiitlivõistlustel, kuigi selleni on veel pikk maa. Praegu on Eesti kohtunikest mujal tuntuks saamas üksnes Hannes Kaasik, kes vilistab juba Euroopa liiga mänge. Talle oleks järgmine samm juba Meistrite liiga ja tiitlivõistlused. Minul on vaja esmalt algkõrgused ületada, millest üks oligi U17 EM.
Kohtunik jookseb palju. Kuidas kosutad füüsist?
On mõõdetud, et peakohtunik jookseb matši ajal rohkem kui mängijad. Noorte EM kestis kaks nädalat, mina olin kolmes mängus kohtunik, kuid füüsilist tegin iga päev. Harjutan UEFA programmi järgi, käin jooksmas, mängin golfi. Keskmiselt tuleb harjutuskord päeva kohta. Kusjuures huvitav tähelepanek – ühte Eesti meistriliiga mängu vilistades, kus ma jooksen keskmiselt 12 km, põletan ma sama palju kaloreid kui ühe neljatunnise golfiringiga.
Eesti väiksus, järelikult ka jalgpalliväiksus, on sulle kohtunikukarjääris takistused. Portugali või Inglismaa kohtunikuna pääseksid kiiremini pildile?
Osalt küll. Kuid on ka muid kaalutlusi. Eesti väiksus garanteerib selle, et siit tuleb neutraalne vilemees, mis otsustavates mängudes sageli vajalik omadus.
Lõuna-Ameerikas on kohtunik pidanud kirgede möllus mõnikord elu jätma. Ega sa Eestis siinsetelt fännidelt kere peale pole saanud?
Ei ole. Ka mitte Sillamäel või Narvas, mis arvatakse olevat hullud kohad. Tegelikult on Sillamäel või Narvas toredad fännid, kes oma meeskonda ustavalt ergutavad. Fänlus – nimetagem seda nii – on üks tugitaladest, millel maailma populaarseim spordiala elab ja õilmitseb. Olin ka ise poisikesepõlves Eesti koondise suur fänn.
Kust see tahtmine saada jalgpallikohtunikuks?
Tuli arusaamine, et mul on soov jalgpalli juures olla, kuid minust endast tippmängijat ei saa. Olin 17-aastane, kui kursustele läksid. Alustasin, nagu see kombeks, abikohtuniku rollist, siis pääsesid vilistama noorte mänge. Eesti meistriliigas sain esimese mängu vist 2001. aastal, regulaarselt hakkasin meistriliigas ametisse 2003. aastal. Ajapikku on tulnud rahvusvahelisi mänge. Loodan, et neid tuleb üha rohkem. Rahvusvahelises ulatuses võib vilistada kuni 45. eluaastani, mul seega pea 16 aastat veel aega.
Vanema aastakäigu mehena mäletan poisipõlvest, et mingil ajajärgul oli hoovijalgpall jõnglaste peamine harrastus. Praeguses Tallinnas näen poistevutti väga harva. Pole kohtagi, kus mängida. Kas sa ise oled hoovis vutti tagunud?
Küll. Ma arvan, et poiste vutt iseenesest pole kusagile kadunud, ta on liikunud hoovidest kunstmuruga väljakutele. Ametlikel andmetel on jalgpall Eestis harrastatavaim sportmäng. Eesti Jalgpalliliit on teinud head tööd selle mängu populariseerimisel, Golfiliidul on, kust eeskuju võtta.
Nimi: Kristo Tohver
Sündinud: 11. juunil 1981
Haridus: 2005–2006 London City University, 2004–2007 Eesti
Muusikaakadeemia magistriõpe (lõpetamata), 1999–2003 Tartu Ülikooli haldusjuhtimine, 1995–1999 Tallinna Nõmme gümnaasium.
Töö: Niitvälja golfiklubi tegevjuht (ametlikult AS-i Eesti Golfikeskus tegevjuht ja MTÜ Tallinna Golfiklubi juhatuse liige).
2005–2011 Pimedate Ööde Filmifestivali tegevjuht ja juhatuse liige,
2003–2005 Tallinna lauluväljaku arendus- ja haldusjuht, 2000–2003 Viljandi pärimusmuusika festivali projektijuht.
Hobi: UEFA
Tekst: Jaan Jürine
Fotod: Mati Hiis
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
