„Minu arust võiks neid liigasid Eestis rohkem olla, ka noorematele omad,” leidis USA-s elav eestlane Carl Orav, kelle idee najal sündis Niitvälja golfiväljakul niinimetatud Vanameeste liiga.
„Olen Eestis käinud ja siin golfi mänginud 1994. aastast saadik ja vaadanud, kuidas see värk väga aeglaselt areneb,” leidis Orav. „USA-s on golfiväljakutel erinevaid liigasid mitmetes variantides. Ise töötasin suurfirmas, kus oli sada tuhat töötajat ning meil oli mitu liigat. Pakkusin Eestis Ülo Vahimetsale sama teema välja, kuid Vanameeste liiga on seni ainus.” Vahimets oli Orava sõnul peategelane, kes Eestis tema ideed paika pani.
Orava sõnul pole eesmärk selles, et saaks rohkem võistelda. „Eestis on niigi iga nädal mingeid võistlusi. Peamine kasu liiga korraldamisest on ikka selles, et see pakub tutvusi mõnusate inimestega. Enne liiga loomist tundsin Niitväljal väheseid inimesi, aga siin mängitakse koos, räägitakse juttu ja nüüd on golfiliiga mängijad mu parimad tuttavad Eestis,” sõnas Orav.
Vanemale harrastajale ideaalne mäng
Vanameeste liigasse pääseb mängima alates 50. eluaastast. Hooaja algul moodustatakse kaheliikmelised võistkonnad. Toimuvad põhihooaeg ja play-off nagu ka USA suurtes profiliigades. Orava sõnul mängiti USA-s liigakohtumisi kindlal päeval ja kellaajal, siis olid näiteks 30 paari järjestikuste aegadega võistlustules. Eestis lepivad need, kel- le kord on kohtuda, omavahel aja kokku.
Hooaja lõpus toimub autasustamine. Näiteks saab hooajal kõige rohkem birdie’sid teinud mängija auhinnaks konjaki.
Lisaks lõpupeole on koos käidud ka väikesel reisil Lätis ja Leedus. Auhinnad ja pidu toimuvad sissemaksu arvel – hooaja alguses maksab iga liigas osaleja 40 eurot.
Võistkonnale enim punkte teeninud golfar kroonitakse aga kuningaks, kes lõpupeol peab siis krooni kandma. Esimesel hooajal sai selleks Õhtulehe fotograaf Mati Hiis, Eesti üks paremaid seeniormängijaid, kes Oravaga ka oma vanuseklassi Eesti meistrikulla eest heidelnud. Eelmisel aastal oli liigas aga kuninganna – Anne Petter.
Ka Hiisi arvates oli Vanameeste liiga loomine tänuväärt samm. „Omaealiste seltskonnas on mõnusam mängida, huvid ja mõtted on inimestel samad,” leidis Hiis.
Hiisi sõnul muutub seenioride klassi tase Eestis järjest paremaks, sest golf jõudis ju Eestisse alles 1990. aastatel ning paljud alustasid mänguga hilisemas vanuses. „Praegu jõuavad 55-aastaste vanuseklassi mängijad, kes juba kümmekond aastat harjutanud. Nad on vanemas klassis isegi paremad, sest tase endiselt tõuseb,” arvas Hiis.
Nii Orava kui ka Hiisi arvates on golf vanemale harrastajale ideaalne mäng. Karta polevat ka seda, et koormus oleks liiga väike – golf pole mingil juhul puhkus. „Golf on päästnud mind liigsest kaalust,” tunnistas Orav. „Kui jalutad päevas neliviis tundi, põletab see 1000 kalorit. Selle eest saad ühe Big Maci hamburgeri ja friikartulid. Mulle meeldib süüa ja seetõttu pean võimalikult palju liikuma. Kui elan Floridas ja parajasti golfi ei mängi, jalutan poolteist tundi mererannas.”
„Pinge pole mingil juhul väike,” lisas Hiis, kes alustas golfimängimist alles 57-aastaselt, olles enne seda harrastustennisist. „Kui marsid raske koti ja veel kehva ilmaga 10–12 kilomeetrit, saad paraja koormuse. Mänguna meeldib golf mulle ka palju rohkem kui tennis, sest siin situatsioonid ei kordu. Pall ei kuku kunagi täpselt samasse kohta ja kui ongi enam-vähem sarnane löök, siis tuleb arvestada erinevaid ilmastikutingimusi. Nüansse on golfis tunduvalt rohkem.”
Orav pole enda sõnul kunagi olnud tugev golfimängija. „Ameerikas olin täiesti tavaline mängija, kuid Eestis minu tasemest piisas, et olla oma vanuseklassis paremate seas,” rääkis Orav. „Karikaid olen saanud siin palju, ent konkurente leidub piisavalt. Mati Hiis on üks neist, aga ka Enn Einla, Maido Pajo ja Evald Tomberg. Mina paraku enam edasi ei arene, 60ndate eluaastate keskel hakkab juba allakäik. Pealegi pole mul liiga palju aega harjutamiseks. Ehkki ma tööl enam ei käi, jätkub tegemist küllaga. Kirjutan praegu raamatut ja tegutsen ka aktsiaturul.”
Senjoriitad oodatud
Sel hooajal tabas Vanameeste liigat kerge tagasilöök, sest hooajaks registreerus 11 paari, mullu mängis neid aga koguni 18. Mis aga kõige tähtsam – Vanameeste liigaga on liitunud ka üle 50-aastaseid naisi, keda Hiisi sõnul kutsutakse senjoriitadeks.
„Algul tekkis mõte luua liiga ikkagi vanameestele, aga naised olid ka huvitatud. Liiga nimi jääb aga endiseks, sest mulle tundub see värvikas ja kujundlik. Kuid nimes on ka väike probleem – paljud äsja 50-aastaseks saanud mängijad ei taha meie liigaga liituda, sest ei pea end veel vanameesteks. Kuigi seda peaks pigem võtma naljana. Ometi juhtus Ameerikas sama lugu. Seal oli kaua aega Senior Tour, aga siis muudeti selle nimi Champion’s Touriks. Keegi ei taha tunda, et tema kohta arvatakse, et oled poole jalaga hauas ,” naljatas Orav.
„Olin ka ise ehmatanud, et nii vähe paare tänavu liigasse tuli,” jätkas Orav. „Võib-olla organiseerijad Eestis saatsid sõnumid liiga hilja välja, kuid võimalik, et möödunud hooajal oli liiga palju mänge. Siis oli 9 paari kahes divisjonis ning igal nädalal vähemalt üks matš. Kuna meil on teisigi võistlusi, siis võib-olla mõned osavõtjad kartsid, et koormus läheb liiga suureks,” sõnas Orav ja hakkas lõbusalt naerma väljendi peale, et Vanameeste liiga „sureb välja”.
Orava sõnul ei erine Vanameeste liiga matšid kuigivõrd muudest golfivõistlustest. „Inimesed on ikkagi võidujanulised ning pinget ja närveerimist ikka tekib. Kuid seltskond on sõbralik ja keegi pole kellegi vastu vihameelne. Meil on hea kamp ja need golfijutud käivad pärast iga mängu ja paar nädalat hiljemgi, et mis oleks ikka saanud, kui ma sellel rajal poleks palli vette löönud,” muigab Orav.
Orava kirev elu USA-s
Orav on ainus väliseestlane, kes Niitväljal aktiivselt golfi mängib. Eestis on ta umbes kolm ja pool kuud – juuni algusest septembri keskpaigani. „Olen ise imestanud, et teisi väliseestlasi siin suviti ei käi. Meil Floridas on neid päris palju, aga kui nad mõnikord harva Eestisse satuvad, siis ainult üheks-kaheks nädalaks. Keegi ei ela millegipärast sellist elu nagu mina,” kurvastas pisut Orav.
Orav on sündinud 1943. aastal Tallinnas, ta ristiti Kaarli kirikus. Kuid isa, kes põgenes sõja ajal venelaste käes, kartis 1944. aastal Eestisse jääda ning rääkis ka emale augu pähe, et tuleb lahkuda. Pere elas algul Saksamaa põgenikelaagris, seejärel kuus aastat Rootsis. USA-sse jõudsid Oravad 1956. aastal. Kuigi Orava ristinimi oli Kaarel, muutus see Ameerikas Carliks. „USA-s poleks keegi osanud Kaarlit õigesti hääldada, ma isegi enam ei oska,” muigas Orav.
„Algul elasime getos, sest raha polnud,” meenutas Orav. „Käisin koolis, kus oli umbes 2000 õpilast, aga neist ainult 20 valged. Kuigi paar korda peksti läbi, sain hakkama. Siis kolisime paremasse ümbrusse ning läksin Clevelandis ülikooli, mille lõpetasin masinaehituse diplomiga.”
Orav sai pärast ülikooli tööd Californias, kus asusid riigikaitse tellimusel ehitatud relvatehased. „Sattusin lennukite ja rakettide disainimisse. Tegin 35 aastat seda tööd ja lõpuks olin läbi põlenud nagu rakett. Kuid mitte sellest, et töö olnuks igav, meil olid erinevad projektid ja mu ametinimetus ka aja jooksul muutus,” selgitas Orav.
Kuum ilm on Oravale meelepärane, seetõttu ta lahkuski pärast ülikooli jahedast Ohiost sooja Californiasse ning pensionipõlve veedab Floridas. Orav möönis, et Eestis golfi mängides sõltub tema tulemus ilmast üsna palju. „Tänavu oli üks nädalavahetus jälle kuum ja kohe võitsin turniiri. Mu mäng on selline, et sooja ilmaga tuleb kõik välja, külmaga mitte midagi. Paljudele konkurentidele sobib just jahedam ilm,” selgitas Orav.
Eestis pole aga isegi juunist septembrini mitte alati soe. Orava sõnul ei taha ta golfi mängida, kui temperatuur on alla 60 kraadi. Jah, number on õige, ent Orav arvutab kraade ainult Fahrenheiti skaalal. „Mul pole senini aimu, mida Celsiuse numbrid tähendavad,” tunnistas Orav. Niisiis täpsustame: 60 F tähendab meie mõistes 15,5 plusskraadi.
Kuid Oraval on ka üks konkreetne põhjus, miks just tema sagedasti Eestis viibib. Kuigi tegemist on tema sünnimaaga, ei mäleta ta ju sellest midagi. Ent pööre isiklikus elus tõi Eesti Orava jaoks tähtsale kohale. „Mul oli esimene abielu lõhki läinud. Olin juba 45-aastane, kui üks noor preili tuli Eestist Ameerikasse sugulasi külastama ja trehvasin teda. Jäimegi kokku ja abiellusime ning temal on muidugi rohkem tahtmist kodumaad külastada. Nüüd elan mina siin ligi neli kuud aastast ja tema rohkemgi,” selgitas Orav.
Tekst: Ants Põldoja
Fotod: Mati Hiis ja Mats Soomre (www.soomre.com)
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
