Kohalikud golfiässad pole Ojasaaret veel külastanud, küll aga tennisetipud.
Esimesena ilmus kohale Maret Ani. „Korraldan siin vaikselt kord aastas igamehe paarismängu – tennisetraditsiooni järgides mängitakse valges ja puureketitega – ning tunamullu oli Ani koos emaga naksti kohal,” rõõmustas Jaan Lipsmäe.
Tänavu esimest korda Wimbledoni noorteturniiril mänginud Anett Kontaveit tuli suisa kolmeks päevaks Ojasaarele harjutama.
„Väga-väga hea, et saime murul trenni teha, muidu pidanuks me ilmselt varem Inglismaale minema. Tänud väljaku omanikule!” sõnas Kontaveit usutluses Õhtulehele. „Palli põrge on siin hästi kiire, see nõuab harjumist. Iga korraga läks mäng veidi paremaks.”
Lipsmäe sõnul sai ta Kontaveidilt ka tagasisidet. Treener helistanud tagasi ja rääkinud, et Wimbledonis olnud muru madalam. „Pole probleemi, järgmiseks aastaks teeme ära.”
Miks peab Ojasaarel just tennise muruväljak olema?
„Tahtsin proovida, kas see sobib ka Eestisse. Loodusesse miski tehislik ei sobi. Valida oli muru ja savi-liiva vahel, aga neid viimaseid on Eestis väga palju. Mõtlesin, et proovin murukatte ära. Nõu polnud kusagilt võtta, Inglismaalt pärima ei läinud. Panin maha eliitmuruseemne. Siiani on vastu pidanud!”
Siinkohal selgitab Lipsmäe, et tegelikult peaks muruväljakut nimetama rohuväljakuks, nagu kunagi sõja eel tehti, sest: „Praegu nimetatakse muruväljakuks seda, millel kunstmuru peal. Lööd internetti muruväljak ja kogu jutt käib kunstmurust. Rohuväljak oleks ehk õigem.”
Aga jah, tennisiste käib Ojasaarel küll ja veel, aga enamasti golfi mängimas. Mis polevat samuti paha.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
