Otepää Golfikeskus, 27. juuni. Pool ajakirja toimetusest mängib golfi. Ootan Tõnist. Mind on alati huvitanud inimesed, kes loovad teistele inimestele eluhetkede nautimise võimalusi. Tõnis loob. Kirega loob. Muuseas, Tõnis ütleb hetkel, kui oleme vestluse lõpetanud, et teda ei huvita see, mis toimub muru peal ja mina teen suured silmad. Kujutan juba ette, kuidas enamik golfimängijaid ennast seda lugedes tunneks. Äkki on Tõnisel nende mängust ükskõik… Naeran südamest enda mõtteviisi üle ja palun Tõnist, et räägiksime selle ka mängijatele lahti. Tõnis räägib, mina naeratan ja süda puhkab. Tõnis armastab oma tööd.
Ütlesite, et täna on kõige parem päev mängimiseks. Miks?
Eks see natuke naljaga oli öeldud. Just sel nädalal võtsime ette suured muruhooldustööd green’idel: õhutasime, külvasime, väetasime ja liivatasime. Nendest töödest taastumisks vajavad green’id natuke aega. Me saatsime ka kõik oma niidukite niiduorganid teritamisesse, just sel nädalal. Nädalalõpuks saame kõik ilusaks ja siledaks.
Kuidas on Otepää muru olukord? Enda tööd on ehk raske hinnata, aga palun täna teil seda teha.
Ausalt on oma tööd kõige lihtsam hinnata. Me teeme kõik, mis saame ja oleme suurel määral saanud muru kasvama. Varem on green’idel olnud probleeme, selleks on olnud erinevad põhjused. Nüüd muru kasvab ja saame tegeleda selle kvaliteediga jne. On, mida niita ja saab juba adekvaatselt hinnata, mida muru teeb. Loomulikult on pikk tee minna.
Kuidas see teekond teie jaoks algas?
Mina toimetan Krzysztof Misiaczyński nõuannete järgi siin väljakul teist hooaega. Just tema juhiste järgi oleme asunud väljakut hooldama keemiavabalt. Lahtiseletatult tähendab see, et me ei kasuta sünteetiliselt toodetud toite- või mürkaineid. Kõik on orgaaniline. Eks kogu pinnase ümberkujunemine võtab aega. Pole ühtki looduslikku asja, mida saab niimoodi hetkega, justkui võluvitsaga muuta.
Kas keemiavabalt on üldse võimalik?
Jah, me oleme teinud mitu sammu edasi. Siinsamas Eestimaa pinnal EGCC väljakutel on näha, et kõik on võimalik, lihtsalt natuke aega on vaja.
Mille üle kõige enam uhkust tunnete?
Mulle väga meeldib, et meie klubi liikmed ja inimesed, kes meil mängivad, on tulnud juurde ja öelnud, et nüüd on tore ja julgetakse sõpru kutsuda. Sellise tagasiside üle on alati väga hea meel.
Milline on üks tavaline hooldaja päev?
Päevaalgused kella järgi on erinevad. Väga paljudel väljakutel, ka Eestis, alustatakse kell 6. Enne võistlusi võib-olla natuke varemgi, kuid meil on üsna selgelt paigas, et alustame 7.30. Green’e niidame kuus korda nädalas, lähenemisala ja avalöögialad kolm korda nädalas, fairway’sid kaks korda nädalas. Kuna green’idel on suuremad tööd, näiteks väetamine, aereerimine vms esmaspäeval, siis teisipäev on ainus päev, mil me ei niida green’e.
Niitmistöö on väljakul igapäevane, kogenumad muruhooldajad niidavad masinatel, hooajalised toimetavad trimmerite, puhurite või mõne muu hooldustöö kallal.
Suur tööpõld on alati ees ka tehnikul.
Aus töö, mida teised ei näe, aga milleta ei saa. Mis on tehniku ülesanded?
Masinatega ta tegeleb põhiliselt. Meil on paarkümmend ühikut tehnikat ja mis liigub, see kulub. Sellega me oleme teda kahjuks üsna tegevuses hoidnud. Eks ta on meil suur abiline.
Meie tehnik on tegelikult kogenud muruhooldaja, ta teab täpselt, kuidas asjad ka väljakul olema peavad ja oskab abistada igasugustes töödes. Kui meil on vaja mõnd uut trahviala märgistust, siis tema teeb postid, värvib õiget värvi. Sildikesed vaja üles panna, siis ka tehnik aitab. Tehnikutöö ei saa vist kunagi ühelgi väljakul otsa.
Mitu muruhooldajat golfi mängivad?
Meil on paar-kolm aktiivsemat, kes ikka paaril korral nädalas kepid kätte võtavad. Hooldajal on mängimisega nii, et kui oled kümme tundi väljakul tööl, siis edasised tunnid väljakul on üleliia. Mina olen sel hooajal mänginud ainult kolm ringi.
Südamest: on seda vähe või palju?
Minul on Green Card olnud kaks aastat. Eelmisel hooajal oli küll nii, et maikuus käisin golfikeppidega väljakul ringi ja siis ka oktoobris korra. See aasta siis rohkem.
Ikkagi, miks te seda tööd teete?
See on nii tore töö. Mul on tegelikult kahju, et kohe peale keskkooli sellega ei alustanud. Oled väljas, saad hingata, sul on vabadus ja peaaegu alati kogu tegevus täiesti stressivaba. Toredad inimesed, kultuurne ümbrus, ma söön iga päev lõunat restoranis. Mida veel tahta?
Millega tegelete siis, kui hooaeg läbi saab?
Mina olen täisajaga tööl, ka talviselt ajal. Hobisid on mul ikka ka, automudelitega sõidan ringi ja muud taolised asjad on ka ikka olemas. Mul on paar tütart ja koer ka. Nad on kõige rohkem rahul siis, kui saavad golfiväljakule kaasa tulla.
Mille eest te talvel väljakul vastutate?
Meie muruhooldajad hoiavad meie hooned soojas, varuvad puid. Tehnikutöö on ka oluline. Kui meie tehnika peaks töötama vigadeta terve hooaja ehk kaheksa kuud, siis järelikult nelja kuu jooksul tuleb see sellisesse seisu viia, et suudaks jälle kaheksa kuud toimida.
Väljakul tegeleme metsa ja võsatöödega ja jälgime ka muru olukorda. Põhiline mure on see, et lume ja muru vahele ei tekiks sulaveeloike ja jääkihti. Kui tekib, siis tuleb sellega tegeleda.
Õpetused pärinevad valdavalt Krzysztof Misiaczyńskilt?
Krzys on mulle õpetanud põhimõtteliselt kõik, mida ma üldse golfiväljaku hooldusest tean. Mina pole teistmoodi kui tema kasutatava McMillani meetodiga (keemiavaba) väljakuid hooldanudki. Mulle meeldib, et kui me väetame väljakut, siis me ei pea kandma keemiakaitseülikonda ega respiraatoreid. See on tore. Naturaalselt hallatav pind hakkab toimima, me saame muru kasvama. Meil pole vaja iga kord erinevaid kemikaale selleks, et iga kord midagi üles turgutada. Kogu aja, mil olen hooldusega tegelenud, olen seda teinud Krzysi nõuannete järgi.
Kui mõni noor unistab hooldajakrooni üle võtta, siis mida te talle ütleks? Mis on kõige tähtsam?
Siia tuleb panna oma süda. Mina olen seda teinud. Minu enamik mõtteid on seotud ainult sellega, kuidas mina väljakul oma asju toimetan. Ma näen, et alguses poisid tulevad ja küsivad, kus mida teha, hiljem hakkavad aga ise aru saama ja nägema. Kui nad sõidavad mööda väljakut ja keegi on taskurätiku maha pillanud, jäävad nad seisma, tõstavad selle üles. Neile ei pea seda ütlema, vaid nad teevadki seda. Mul on hea meel näha, et meie noormeeste süda on õige koha peal.
On golfimuru hooldaja töös midagi, mida oleks kasulik teada ka koduaia kaunistamisel?
Tegelikult inimesed tulevad ja küsivad minult selle kohta. Tavaliselt ütlevad, et tahavad oma väljakule golfimuru. Mina tavaliselt vastan, et te ei taha seda golfimuru sinna, sest te ei taha seda kuus korda nädalas niita. Siis kurdavad, et muru on tuustiline ja kasvab ebaühtlaselt. Ma olen ikka läinud vaatama ka ja avastanud, et muru on 10-15 sentimeetrit kõrge. Olen siis viisakalt öelnud, et tegelikult peab hakkama oma muru hooldama. „Aga ma ju hooldan, mul käiakse niitmas“. Sellest on vähe. Mida golfiväljakult kaasa võtta: kui lõikad oma muru, siis ära lõika seda otsast rohkem kui kolmandik korraga, ükskõik kuidas sa seda niidad või kui kõrgeks jätad. Sel juhul on üsna pea näha ka tulemusi. Siis pole enam auke. Kodumurule pole ju loomulikult vaja osta tohutult kalleid väetisi või seemnesegusid, aga hooldama peaks ikka. Kui kasvatada põlvekõrguseks ja siis niita mõne sentimeetri kõrguse teraga maha, ei tule midagi välja.
Kui palju teiste golfiväljakute hooldajatega suhtlete?
Eestis on Eesti Greenkeeperite Assotsatsioon. Sügiseti oleme ikka kokku saanud ja arutlenud. Organisatsiooni eesotsas on aktiivsed inimesed: Paul Marley (EGCC) ja Kristel Mülle-Vaik (Niitvälja) on minu arvates teinud head tööd ja mul pole põhjust arvata, et nad seda edasi ei tee. Lisaks nendele olen praegu suhelnud ainult Rae Golfiklubi inimestega, kes on ka toimetanud Krzysi nõuannete järgi. Saaremaa ja Pärnu omadega pole kontakti peaaegu üldse. Kontakt on olemas, aga suvisel ajal on hooldajad kõik ninapidi oma murudes kinni. Samas just täna on üks meie hooldajatest Jõelähtmel niiduki teritamise asjus, tutvub sealse väljakuhoolduse köögipoolega. Seega me natuke ikka suhtleme omavahel.
2.-3. oktoobrini korraldab assotsiatsioon koostöös EGCC-ga konverentsi, mille põhiteemaks on keemiavaba väljakuhooldus. Konverentsile ja sellele järgnevale muruhooldajate golfivõistlusele on tulemas mitmekümne skandinaavia väljaku hooldajad sooviga tutvuda just Krisi keemiavaba programmiga.
Mis on golfiväljakul see, mille võiks kogu ühiskonnale edasi kanda?
Tore on minu meelest see, kui käid mööda golfiväljakut ringi, siis kõik naeratavad sulle ja ütlevad tere. Inimesed võiksidki olla natuke rohkem avatud ja suhelda rohkem. Nina norgus põõsa poole põrnitsemine ei kõlba ju kuhugi, ei linnatänaval, seltskonnas ja loomulikult mitte ka golfiväljakul.
Olete öelnud, et teid ei huvita see, mis toimub muru peal, vaid see, mis toimub seal all. Selle peab küll lahti selgitama, et asjata mängijaid ei vihastaks.
Jah, see on tõsi. Mind huvitab, mis toimub muru all! Murul on tugev elu siis, kui on tugevad ja korralikud juured. Sellega tegeleme me päevast päeva. Seepärast me ei saa rullida murupinda viis päeva nädalas, sest see lõpetab igasuguse vee ja õhu liikumise juurte lähedal. Me peame alati kombineerima, millal midagi teha ja mida see annab. Alati tuleb mõelda paar sammu ette.
Milline näeb välja võistluspäev?
Võistluspäeval üritame tagada parimad mängutingimused ja peame selle juures arvestama, et kõik peab olema tehtud enne võistluse algust.
Üldiselt planeerime nii, et jõuaksime enne võistluse algust green’id, lähenemis- ja avalöögialad niita, punkrid hooldada, green’id rullida ja lipupositsioonid paika seada. Iga töö võtab kindla aja ja näiteks rullida saab alles peale niitmist. Ehk siis tegevused peavad toimuma kindlas järjekorras.
Meie väljakul läheb rullimise peale viis-kuus tundi. Siis ongi lihtne matemaatika. Kui võistlus algab hommikul shotgun-stardiga kell 10, siis järelikult meie alustame kell 4.
Autor: Monika Kuzmina
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 3/2019 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
