TÄISPIKK LUGU! Kuidas golfist sai [ɡɒlf]? Eksklusiivintervjuu Teele Tohvriga

Fotod: Margus Vilisoo

IV kategooria golfikohtunik Teele Tohver on mitmeski mõttes ideoloogiline sahk. Mitte ainult naisgolfaritele. Ja mitte ainult naiskohtunikele. Lugu on pikem, sest enda kolmeteistkümnest golfiaastast kümme on ta panustanud golfi arendamisse Eestis ja tulemus on käes: murumunamängust on saanud päris spordiala – [ɡɒlf], nagu seda ta sünnimaal kutsutakse. Asi pole seejuures üldsegi häälduses, vaid hoopis mängu aristokraatias ja nüansirikkuses. Eelolevalt hooajalt aga ootab Teele Tohver kohtunikutööle vahelduseks võimalust ka ise mängimist nautida.

Golfimaailmas olete kümme aastat teinud tugevat arengutööd, aga kust saite pisiku, mis teid golfi juurde tõi?

Ma sattusin golfi juurde tänu oma abikaasa isale. Aastal 2005 oli äi lõpetanud green card’i kursuse. Tal ei olnud tol hetkel väga palju mängupartnereid ja ta pani meid abikaasaga tanki, et me peaksime ka green card’id ära tegema. Kuna see tundus huvitav ja me oleme spordile üldiselt väga avatud, siis käisime green card’i-kursusel ära ja hakkasime samal aastal ka üsna aktiivselt golfi mängima. 2005.–2006. aastal õnnestus mul elada Londonis, kus golf pole hooajaline, vaid aastaringne spordiala. Londonis on ka iga metroo lõpp-peatuses mitu golfiväljakut, mis ei maksa palju. Me saime päris palju harjutada ja mängida, nii et sealt see golfipisik tuligi.

Golfiarenduse juurde sattusin täiesti juhuslikku teed pidi. Londonis elades käisin Londoni raamatumessil Eesti boksis, kus kohtusime inimesega, kellel oli plaan Eestis golfiraamat välja anda. Ta sai aru, et golf on väga spetsiifiline ala ja seda ei tõlgi ükski golfikauge inimene nii, et golfimängija sellest aru saaks. Saimegi ettepaneku, et mina või Kristo võiksime seda tõlkida. Mulle tundus pakkumine päris huvitav ja võtsin selle vastu. Kui raamat 2008. aastal tõlgitud sai, siis andis ka golfiliit raamatule heakskiidu. Ja kui nad sel viisil teada said, et Eestis on inimene, kes on golfireeglid mitte ainult kaanest kaaneni läbi lugenud, vaid need ka läbi mõelnud ja endale selgeks teinud, siis kutsuti mind kohe ka golfiliitu händikäpi- ja reeglite toimkonda. Kuna tol hetkel polnud Eesti enda golfireegleid olemas ja välja olid antud ainult mõned brošüürid reeglitega, siis sain eesti keelde tõlkida ka golfireeglite raamatu. Siiani olen seda iga nelja aasta tagant vajadusel ka muutnud.

Golf on teadagi meeste maailm – kuidas teist sai nais-golfi kohtunik?

See oli järjekordne juhus. 2009. aasta kevadel korraldas ARG golfikohtunike koolituse ja eksami golfi kodus Šotimaal. Kuna mina olin selle teemaga just värskelt tutvunud ja seotud, siis saatis Eesti Golfi Liit mind sinna eksamile – reeglid olid mul ilusti selged. Aga tol hetkel oli mu poeg 5-kuune ja tuli koos abikaasaga kaasa. Kui me hotelli sisse astusime, olid seal kohal peamiselt 60–70-aastased härrasmehed. Esialgu oldi täiesti kindlad, et Kristo tuli koolitusele ja mina olen lapsega kaasas. Oli täiesti hoomamatu, et tuleb noor naisterahvas, kes on nüüd golfikohtunik. See tekitas härradele väga palju nalja.

Vaatamata sellel sooritasite eksami edukalt?

Jah, sain positiivse tulemuse.

Kui väga on need tiitlid golfimängimist seganud?

Kui ma olin nii Niitvälja kui ka golfiliidu händikäpi- ja reeglite toimkonnas ning veel apellatsioonikomitees, siis need ei seganud, kuna see on vabatahtlik töö ja me kohtume kord kvartalis või vahel sagedaminigi. Aga kohtunikutöö on küll see, mis väga tugevalt mu enda golfimängu segas, sest kui oled kahepäevasel võistlusel kohtunik, on võistluspäevad enamasti 12-tunnised – vahel isegi pikemad – ja lisaks sellele tuleb ka ettevalmistustööd teha. Ettevalmistustöödeks on suurte võistluste puhul kõikide tiipaikade märgistamine, veealade värviliseks joonimine ja veel väga palju muud. Mõnel väljakul, kus on inimesed kauem olnud ja sa neid usaldad, saad sa selle töö neile anda, aga tähtsamatel võistlustel teevadki kohtunikud kõik ise. See tähendab võistluseelsetel päevadel palju töötunde. Kohtuniku ülesanne on ka võistlusjuhendi ülevaatamine ja selliste probleemkohtade vähendamine, mis võivad hiljem vaidlusi või kaebusi tekitada. Neil perioodidel, kui golfikohtuniku tööd oli rohkem, jäigi golfimäng tahaplaanile.

Kohtuniku ülesanne on ka võistlusjuhendi ülevaatamine ja selliste probleemkohtade vähendamine, mis võivad hiljem vaidlusi või kaebusi tekitada

Kohtunikutöö ei ole kindlasti kerge amet. Miks te seda teete ja mis see teile annab?

Ma arvan, et esialgu oli see kuidagi väga uudne. Golfireegleid teati sel ajal väga vähe ja tundus vajalik inimestele need selgeks teha. Just see, et me mängime golfi reeglite järgi – et see ei ole niisama Eesti murumunamäng, see on golf ja seal on reeglid ja nende kohaselt tuleb käituda. Samuti see, et võistluse ajal on kohtunik ka võistlejate aitamiseks, mitte selleks, et ainult näpuga näidata, kui keegi teeb vea. Pigem olla abiks ja nõustada. Seda ka võistluste korralduses, et võistlus sujuks, et ei oleks probleeme, et kõik lõppeks õigel ajal ja et tulemused tuleksid õigel ajal. Vahepeal tekkis ka hetk, kus südametunnistus käskis seda tööd teha. Oli näha, et oma väikse kohtunikepundiga olime kohtunike tööd propageerinud – et neid on võistlustel vaja – ja kui hakati tahtma, siis polnud meil eriti palju tööjõudu pakkuda. Proovisime väga väikse käputäie inimestega igal pool olla ja ei olnud südant keelduda. Hetkel on olukord väga palju parem, kohtunikke on peale tulemas ja golfikohtunike kogu on ka väga tugevalt arenenud ja loonud järjepideva süsteemi, kuidas kohtunikuks saada ja kuidas sealt edasi liikuda. Tänu sellele saabki ise natukene jalga sirgeks lasta ja seda tööd rohkem noortele delegeerida.

Võistluse ajal on kohtunik ka võistlejate aitamiseks, mitte selleks, et ainult
näpuga näidata, kui keegi teeb vea.

Keskendute praegu enda pisitütrele, aga kas sellel hooajal plaanite ka golfiväljakule jõuda?

Jah, eelmisel aastal, kui tütar oli väike, ma isegi ei üritanud tema kõrvalt mängida. Aga esimese lapsega käisin isegi siis, kui tal oli lõunauinak – tegin üheksa rada. See toimis päris hästi. Kuna teine laps tuli aasta ja kümme kuud pärast esimest, siis kahe lapsega ma väljakul ei käinud ja nüüd kolmandaga ei ole ka väga kippunud. Aga kindlasti tahaks sel aastal mängida. Eelmisel aastal olin kaks kuud ka Hispaanias, kus sai päris kõvasti harjutatud.

Mis on teie HCP täna?

Võin eksida komakohaga, aga 17,3. On olnud madalam, kõige madalam oli aastal 2007, kui ma aktiivselt vabatahtlikuna golfiellu hakkasin panustama, ja peale seda on ta tasapisi tõusnud. Siis tegin ma aktiivselt ka talvel trenni – see andis väga palju juurde.

Teie peres ei ole golf kindlasti võõras, kuidas on lastega?

Tegelikult sai esimene laps juba katsikukingiks väikse lasteputteri. Putter oli pikem kui ta ise. Nad on muidugi golfiväljakul meiega palju kaasas olnud ja see seltskond neile meeldib. Poeg on varasematel aastatel trennis käinud. Praegu käib tütar golfitrennis ja kui võimalik, siis oleme käinud ka neljakesi golfiringe mängimas. Selles ongi võlu, et me saame minna 10-aastase lapsega mängima, me kõik teeme enda löögid ära ja nemad võivad meid võita. Kui poeg käis aktiivsemalt trennis, siis ta mängis lastevõistlusi ka siin Niitväljal. Näiteks lõi ta hole-in-one’i ära siis, kui mina seda veel teinud ei olnud.

Golf peremänguna on täiesti õigustatud?

Jah, ma võin seda kindlasti öelda. Ka äiaga puutume võib-olla tänu sellele rohkem kokku, et käime koos mängimas.

Kui ühel päeval lapsed mitte midagi golfist kuulda ei taha, siis kas see on perekonna jaoks suur tragöödia?

Arvan, et mitte. Me oleme selleks valmis, et kui nad on palju golfikeskkonnas olnud, siis ühel hetkel leiavad nad midagi uut – ja seda nad kindlasti ka leiavad –, aga oleks tore, kui nad mingil hetkel golfi juurde tagasi tuleksid. Me usume, et kui nad on lapsena sellega kokku puutunud ja käivad vahepeal ära – tegelevad näiteks tennisega –, siis mingil hetkel näevad nad oma hobina ikkagi golfi ja kunagi vanas eas saame mängida kõik koos.

Mis te arvate, kuidas on täna naised golfimaailma vastu võetud?

Minu arust väga hästi. Meil oli vahepeal veel üks nais-golfikohtunik EGCC-st, aga ta on nüüdseks välismaale läinud. Väga aktiivne on ka Anu Kendra. Kui rääkida golfikohtuniku tööst, siis on naiselik tunnetus ja empaatia seal väga vajalikud. Mõni mees võib olla otsese ütlemisega ja peale lennata – küll õigel ajal ja õiges kohas –, aga kui sa tunnetad eksinud mängija puhul, milline ta on ja kuidas ta seda läbi elab, siis sa tunnetad ka, kuidas seda serveerida. Minu meelest on naiselik pool väga hea. Muidugi on olnud ka olukordi, kus vaadatakse, et mis sina… kuna golfi mängivad ju suured isiksused. Seda eriti algusaastatel. Praegu on see kindlasti läinud paremaks.

Kui rääkida golfikohtuniku tööst, siis on naiselik tunnetus ja empaatia seal väga vajalikud.

Kui teie elu ei oleks täna nii tihedalt seotud golfiga, siis millega te arvate, et see oleks seotud?

Kindlasti mingi spordiga, kuna ma olen alati mingi spordiga tegelnud, alustades kergejõustikust, võistlustantsust ja tennisest. Võib-olla tennisega, kuna see oli viimane, millega ma tegelesin. Mis mulle golfi juures veel väga meeldib, on see, et peale seda, kui ma hakkasin golfi mängima, ei suuda ma enam minna sisetreeningule. Kui ma varem käisin aeroobikas, siis nüüd on värske õhk minu jaoks tähtis – kehva ilmaga käin õues jooksmas või jalutamas. Ja talvel suusatan, kui lund on.