Saaremaa Golfiklubi endise presidendi Kaupo Pastaku numbrit valides tean esialgu vaid seda, et möödunud aasta juulis käis ta kolme sõbraga Saint Andrewsi kolmel väljakul mängimas.
See koht asub Šotimaal ja tiiaega on sinna keeruline saada. Mida ma veel ei tea, on see, et kui kõne lõpeb, on telefon ikka veel juttu täis – muljeid ja golfi ja Pastaku naeru.
Kaupo, käisite möödunud suvel Šotimaal, golfi kodumaal. Jagage muljeid!
See õhkkond, mis seal valitseb, on hoopis teistsugune kui siis, kui mängida mõnel muul heal golfiväljakul. Old Course iseenesest on juba nii äge – see aura ja fiiling, mis sellega kaasas käivad.
Kombed ja tavad, mida golfi juures green card’i tegijale õpetatakse, on seal selgelt olemas ja eeldatakse nende täpset järgimist. Ma ei räägi siin lühikestest või pikkadest pükstest, mitte seda; pigem ajastusest, millal sa väljakul kohal pead olema. Kui saabud starterimajja, annad teada, et oled kohal ja see peab toimuma 20 minutit enne tiiaega. Seal antakse kaasa kaart, strokesaver, mõned tiid ja kahvel. Kui sinna hilined, saad pahandada – et kes te olete ja mida te tahate, kus te enne olite – meil on kindlad reeglid. Samas see 20 minutit ooteaega tegeletakse sinuga. Inimene, kes sind rajale laseb, räägib, mismoodi rada on ehitatud – et tuleb kogu aeg hoida vasakule. Rajamarssali käest võib ka nõu küsida. See on väga teistmoodi, sellist tunnet mujal rajal ei teki.
See kõik ei ole küll odav lõbu – playoff maksab keskmiselt 185 eurot mängija kohta, aga ka teenust on rohkem. Seltskonnas, kes seal väljaspool võistlusi mängib, on enamik asiaadid. Meremõõna näeb samuti oma silmaga ilusti ära. Hommikupoolikul on vesi sees ja kui kolme tunni pärast mängima lähed, on seal ainult muda. Kui mitu tundi hiljem tagasi jõuad, on selgelt näha, kuidas vesi tagasi tuleb.
Kõik need poed, mis 1. ja 18. raja juures asuvad, on legendaarsed. The Old Course Shopi kõrval on Tom Morris Shop: see on väike maja, kus vanasti tegid isa ja poeg (Old ja Young Tom) golfikeppe. Selle majakese teisel korrusel asub korter, mis on jätkuvalt Old Tomi pere käes. Seal elab tema järeltulija Sheila Walker. Meil õnnestus teda ka oma silmaga näha, kuigi paljud küll ei usu, et see vanaproua, kes teise korruse aknast vahel harva välja vaatab, on tõesti Old Tom Morrise järeltulija ja seda peetakse legendiks.
Selles linnas käib kogu elu ümber golfi. Kõik restoranid, poed, ükskõik kuhu sisse astud, kõik on golfitemaatikaga – nagu ühtki muud tegevusala ei eksisteeriks. Teist sellist kohta ei ole mina oma elu jooksul näinud. Võrdluseks võiks tuua, et kui Otepää muutub talviti suusapealinnaks, siis St Andrewsis on 365 päeva golf ja midagi muud seal väga ei juhtu. Pühapäeviti on väljak mängijatele suletud, aga siis jalutavad inimesed seal oma laste ja isegi koertega. Nende teadlikkus väljaku hoidmisest ja viisakusest on muidugi väga kõrge ning keegi ei jäta endast sinna midagi maha. Isegi inimesed, kes ise ei mängi, on golfietiketist väga teadlikud.
Selles linnas käib kogu elu ümber golfi. Kõik restoranid, poed, ükskõik kuhu sisse
astud, kõik on golfitemaatikaga.
Mänguväljakul oli mul endal ka üks hea seik. 7nda raja tiiboksis soovitas kohalik marssal, et ma võtaks draiveri ja lööks vasakule punkri peale, sest seal pole ees varjatud punkreid ja sinna punkrisse kindlasti välja ei jõua. Mul endal draiverit ei olnud – oli puu 3. Pall muidugi maanduski punkrisse. Paljud punkrid on seal suured ja sügavad, aga on ka väiksemaid ja lausa nii väikseid, et sisse minna ei saa – löö või kükkis või hoopis põlvede peal olles. Minu pall sattus punkrisse, kus selle põhjas seistes ja oma wegde’i üles tõstes puudutab see punkri seina ülemist osa – põhimõtteliselt oled nagu kaevus. Mul oli 1,5 meetrit ruumi, hakkasin 60-kraadise wegde’iga palli välja lööma.
Samal ajal jõudsid sinna ka teised mängijad, kes mängisid sama griini tagumist 9. rada, kui meie olime esimese 9. peal, ja naersid: „What are you doing there boy?“ Ma vastasin, et ma löön veel üle nende lipu. Nad naersid ja vastasid: „Yes, good luck with that!“ Ootasin, kuni nad mängisid. Vestlesime veel edasi ja kui mainisin, et olen pärit Eestist, olid ameeriklastest mängijad väga rõõmsad ja märkisid kohe, et oleme ju NATO liitlased. Lubasin neile veendunult, et löön üle nende lipu. Nad soovisid veel kord soorituseks edu – olukorras, kus punkri seina kõrgus on 2,5 meetrit ja seinani on ruumi lüüa 1,5 meetrit. Panin silmad kinni, sooritasin löögi ja läkski üle nende lipu! Aga point oli mujal – ma märkisin selle palli ära – neil on ühised griinid: 2 lippu ühel griinil, sellised meeletud soolikad. Mul oli 58 meetrit auku vaja putata ja pall läks ühe löögiga sisse. Siis oli palju hüüdmist ja rääkimist. Minul oli see kindlasti elu pikim birdie.
Isegi inimesed, kes ise ei mängi, on golfietiketist väga teadlikud.
Mängisime kolmel väljakul. Esimesel päeval Carnoustie’l ja teisel päeval Old Course’il. Need on mõlemad väga head ja vanad väljakud, kus väga ära ei eksi. Old Course’il saab sisuliselt ka ilma caddie’ta hakkama, sest need strokesaver’id, mis antakse, on väga hea kvaliteediga tehtud. Niiöelda sinu päeval antakse sinu pin position’iga strokesaver. Väga hästi on näha, kuhu see võib minna ja kuhu mitte – mõned pisikesed punkrid ja üksikud veeremised välja arvatud.
Carnoustie’l oleks tihti küll teisiti löönud, kui oleks teadnud, mis olukord on. Näiteks 16. rada, niinimetatud Barry Burni rada (Tom Watsoni sõnul raskeim par 3 golfis), kus puhub kirdetuul otse piki rannikut merelt ja teeb selle raja oluliselt pikemaks, kui ta mõõtudelt tundub ja on. Oleks seal keegi öelnud, et ärgu ma võtku rauda 5 või 6, vaid kohe 4, sest tuul võtab nii kinni… Kohalikke asju ei tea, nii et selles mõttes on kohalikust caddie’st palju kasu, kuigi meie neid ei kasutanud.
Kolmandal päeval läbisime The Castle Course’i – mis avati 2008. aastal. See rada on vist olnud nii-öelda märg unenägu arhitektile, kes on šotlane David McLay Kidd. Arhitekt on seal välja mõelnud midagi väga erilist: 18st rajast on vaid 7 rada sellised, et näed, kuhu lööd ja kuhu pall maandub, või näed nendel radadel griini ja lippu. Ülejäänud on täiesti pimedate avalöökidega, ja mitte ainult esimene pole pime, vaid mõnel par 4-l ja par 5-l ka teine löök. Seal oli strokesaver prinditud õrnalt 3D-formaadis, et tekitada parem tunnetus, kuhu pall võiks vajuda. On vaeva nähtud! 17. rada par 3-ga oleks õigem nimetada hädade oruks. Seal ei ole küll palju lüüa – nii 157 meetri kanti –, aga tiiboksi eest kukub maapind paarkümmend meetrit alla ja seal on suured kaljud, kivid otse tiiboksi ees, all ookeanis. Nõrganärvilistel ei ole hea tiiboksi äärele väga lähedale minna! Vahetult enne griini tõuseb kaljune sein täpselt üles, seega eksimisvõimalust tiist kuni griinini ei ole.
Saint Andrews on golfi sünnikodu ja usun, et iga golfari unistus on seal mängida. Uskuge, see on seda väärt!
Saint Andrews on golfi sünnikodu ja usun, et iga golfari unistus on seal mängida.
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 1/2018 numbris.
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
