„See on elamus!“ ütleb legendaarne golfiõpetaja Rein Auväärt maailmas ainulaadse golfimängu kohta, mille ta esimese ja seni ainsa eestlasena Austraalias läbi mängis. See kujutab endast ühendatud radade süsteemi, mille käigus tuleb läbida 18 rada erinevatel väljakutel. Seda mängu saaks edukalt rakendada ka Eestis, ühendades hobi ja turismi. Aastate eest idanema hakanud mõttel on nüüd aeg reaalsuseks saada.
„Nullabor Links“ kulgeb Lõuna-Austraaliast Lääne Austraaliasse ja selle teekonna pikkuseks on 1365 km. Läbida tuleb 18 rada (PAR 72), mida saab mängida mõlemast otsast. Mõne raja vahe on 70 km, mõnel rohkem. Neid ühendab ainult üks maantee, mida mööda pääseb väljakuteni. Rajad asuvad nii golfiväljakutel kui ka selleks spetsiaalselt loodud ühel-kahel rajal, mis kõik jäävad sama tee äärde. Mõnel pool on ilusad sametised greenid ja mõnel pool ekstreemsused – liiv ja mättad. See mäng käivitati aastal 2009.
„Ma olen siiani ainus eestlane, kes selle läbi on mänginud. Aega kulus selleks kaks ja pool päeva, kuigi tavaliselt plaanitakse selleks mänguks viis päeva. Ma olin enne Austraalias käinud, aga eks seal oleks olnud vaadata üht-teist, kuid ma tegin põhipanuse seekord mängu läbimisele,“ meenutab Rein unustamatut golfireisi oma ümmargusel sünnipäeval. „Sõitsin Adelaidist, kus ma peatusin, 800 km lõunasse, et saada raja algusesse. Enne pimedat saime kaks rada mängitud, hommikul liikusime edasi. Olid ilusad murugreenid ja ka liivagreenid, mis olid immutatud mingi ainega – see on Austraalia eripära. Ma kohanesin päris kiiresti, tegin mitu pari. Hästi peaga tuli mängida,“ räägib Rein, sest kohati oli liivatiil vaid üksik murututt, kuhu tii koos palliga asetada ja fairwayl leidus vahel ka suuri põõsaid ning kõrgeid eukalüpte.
Samas olid rajad väga hästi tähistatud ja niivõrd korrektselt tehtud, et püsivad ise korras ning erilist hoolitsust ei vaja. Leidub tuhanded hektareid, kus ei liigu ühtegi hingelist ja kui järgmine rada on kuni 300 km kaugusel, tuleb varuda ka vett ja toitu. „Välismaalasi käib seda mängu mängimas palju, meie kohtasime ameeriklasi ja sakslasi, kes ei saanud kuidagi üle eukalüptide. Raja pikkus oli kõigest 175 m, aga puud ees väga kõrged. Veetakistusi seal ei olnud, küll aga võsa ja puid ning lööma pidi väga täpselt. Lõpetasime viimasel väljakul, kus kängurud limpsisid kastet, ilus oli,“ meenutab Rein mängu, mida ta peab tõeliseks elamuseks ja mille lõpuskoorina läks kirja PAR 90.
Leidub tuhanded hektareid, kus ei liigu ühtegi hingelist ja kui järgmine rada on kuni 300 km kaugusel.
„Ma jäin oma mänguga rahule. Seadsin enda jaoks kõige tähtsamaks, et ma ei kaotaks ühtegi palli. Ja ei kaotanudki! See on elamus! Tähistasin selle mänguga oma ümmargust sünnipäeva, tahtsin, et see oleks mu eluteel üks hea tähis.“ Ühe puu peale pani Rein sildi, et esimene eestlane mängis siin ja poolteist aastat hiljem võttis temaga ühendust üks mängija, kes ka seda rada läbis.
Mäng Eestisse – pole midagi võimatut!
Õige pea, kui Rein Austraaliast tagasi tuli, hakkas ta seda mõtet arendama. „Moodustasime töögrupi, kuhu kuulub 6 inimest. Eesmärk on populariseerida golfiharrastust Eestis, tekitada inimestele väljakutse ja teistpidi tutvustada Eestimaad välismaistele golfisõpradele läbi golfiturismi,“ räägib visionäär. Vahemaad ei ole siin ju suured ja väljakuid on üle Eesti kümmekond, lisaks üksikud rajad siin-seal looduskaunites paikades. „Eestis on vaatamist väga palju ja meie loodus on võrratu. Ma joonistasin 1 m x 1,5 m Eesti kaardi ja hakkasin kohti maha märkima,“ tutvustab Rein oma plaani ja lisab, et mängu saab alustada mitmelt poolt, ükskõik kas Saaremaalt, Niitväljalt, Suurestalt või Otepäält. „Kui näiteks Niitväljalt alustada, siis võib liikuda edasi Jõelähtmele, seejärel Ojasaare Golfi – teepeale jäävad muuseumid, looduskaunid kohad, kus saab ringi vaadata. See ei ole mäng kiiruse peale. Inimene tuleb ja avastab ümbrust ka. Edasi oleks minu unistus viia see ring Narva või Sillamäe kanti, rajada kasvõi kaks rada Kohtla-Nõmmele, mis on seal kunagi ka olnud. Aga nende rajamine võtab aega. Lõuna-Eestis avastasin Rõuge väljaku, millel on 6 rada. Päris huvitav! Ma viisin seal isegi kursusi läbi. Initsiaator Karel Saarna pakkus välja ka oma kodukoha Haanja, kus ühe kupli otsas on rada. Ka Munamäe kohviku omanik Aigar Pindmaa oli nõus Munamäe lähedale oma maadele rada lubama. Sealt edasi kulgeks mäng Otepääle, läbiks Pärnu kaks väljakut, liiguks Saaremaale ja siis tagasi Niitväljale või Suurestale“.
See ei ole mäng kiiruse peale. Inimene tuleb ja avastab ümbrust ka.
Austraalias tuleb pärast iga raja mängimist skoorkaardile kohalikus hotellis või bentsujaamas tempel peale võtta. Mängu läbimise järel viivad või saadavad mängijad need kas posti teel või elektroonselt „Nullabor Links`i“ peakontorisse, kust mõne aja pärast saabub tunnistus. „Ma arvan, et meil võiksid skoorkaardid minna Eesti Golfi Liitu, kus tulemused registreeritakse ja väljastatakse ka vastavad tunnistused,“ arendab Rein mõtet edasi ja leiab, et seda sooritust tuleks väärtustada ja mitte üksnes diplomi vaid ka meenega.
Kõik Eesti golfiklubid on idee hästi vastu võtnud ja valmis sellega kaasa tulema. „Mõtteid on, kuid nüüd oleks vaja seda viimast tõuget,“ ütleb Rein ja lisab, et Eesti 100 raames võiks selle käima lükata küll. Kas teeme ära?
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2018 numbris.
Autor: Ene Veiksaar
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
