Golfihooaeg on Eestis selleks korraks ühel pool ning läbi on saanud ka EGCC programm „Tahan saada singliks“ pro Enrico Villo eestvedamisel. Etteruttavalt tuleb tunnistada, et eesmärk jäi saavutamata ja see kriibib veidi hinge, kuid loodetavasti on kõik õpitu meeles ka uue hooaja alguses ja saab jätkata püüdlusi madalama händikäpi poole.
Viimased kuu-kaks käis mu töö peamiselt ikka swing’i kallal, mis on poole aastaga kindlasti palju paremaks läinud. Backswing on paraja pikkusega, löök rohkem nii-öelda seest välja kui varem, ning keha aitab löögile ka kaasa. Lähimäng ja putt on stabiilsemad.
Tundub, et vundament on sügiseks valmis saanud ja kuigi HCP-d peab veel kahe numbriga kirjutama (komakohad välja arvatud), on mäng muutunud teistsuguseks ja nelikümmend (kopikatega) per üks rajapool on score-card’il aina sagedasemad. Ehk õnnestub kaks sellist poolt ka ühe mänguringi jooksul saada ja ka 80 piir murda. Selleks on lisaks harjutamisele vaja leida ka rohkem mänguaega. Viimased paar kuud on väljakule olnud asja kord-kaks nädalas ning aktiivse treenimise perioodil on seda kindlasti vähe. Kasvõi griinidega harjumise vaatepunktist.
Enesekiitust kinnitab ka Enrico Villo: „Zoran edenes kenasti. Saime suvega tema ülipika swing’i lühemaks rahulikumaks ja loomulikumaks ning juba seetõttu oli programmis osalemine kasulik. Ühel hetkel hakkas Zoran mängima väga korralikku golfi, kuid paraku nappis tal aega antud taseme kinnistamiseks. Ent jõudmaks singliks… Avalöök on golfis väga tähtis, kuid ilma hea lähimänguta pole head tulemust võimalik saavutada.”
Eestikatel sai osa eesmärke täidetud
Vahepeal toimusid Eesti meistrivõistlused löögimängus, mida tahtsin kasutada treeningute mõõdupuuna. Meenutuseks eesmärgid: kindlasti läbida cut ja kolme päeva kokkuvõttes jääda +50 löögi piiridesse ja tulla esimese 30-40 hulka.
Cut sai läbitud ning mitte nii napilt, nagu eelmisel aastal, kuigi esimese päeva tulemus (99 lööki) selleks erilist lootust ei andnud. +50 löögi piir jäi kaugele, kuid kindlasti ei olnud see utoopiline eesmärk, ja oleks tähendanud kohta 30 parema seas, mis oleks ehk liiga palju tahetud (veel).
30-40 hulka tulek oleks eeldanud mängimist +55 löögi piiridesse ja selle saavutamiseks oleks piisanud sellest, kui ma poleks teinud viiel rajal neli lööki üle par’i.
Enesetunne võistluste eel oli üsna neutraalne – tehniliselt otseselt ükski mänguelement suurt muret ei teinud. Avalöök oli ehk kõige nõrgem lüli, kuid enda teada oli mul alati tagavaraplaan: tubli puu-3, mis hädast välja aitab.
Raudadega mäng oli ka parem kui varem – võistluseelsel treeningul ei pidanud Enrico minuga eriti tegelema. Lähimängu pärast ei ole samuti suurt muret tundnud, sest sisetunne on üldjuhul õigete otsusteni viinud. Puttamisega on ehk veidi vähe tegeletud ja pika puti puhul ei oska alati õiget löögitugevust leida. Kokkuvõttes oli selline bogeymängu tunne.
Võistluste avapäeval oli loomulikult väike vibratsioon sees – käed just ei värisenud, kuid päris täit enesekindlust kah polnud. Viimased nädalad olid siiski läinud löögitehnika muudatuste tähe all ning draiveri kasutamine pigem midagi uut kui igapäevast ja valgetelt tiidelt Sea Course’i polnud samuti piisavalt mänginud.
Pinge maandamiseks ei ole ju vaja muud, kui avalöök lipu suunas saata… Ja pinge sai kohe ka maandatud, sest võistluse esimene löök lendas heas taganttuules kenasti 250 meetri peale, sealt edasi griini juures oleva veesilma ette ning siis chip ja put ning birdie kirjas. Hea enesetunne oli. Aga see hea enesetunne vist maandas pinged nii ära, et koos pingega läks ka keskendumine…
Edasine oli nagu neurootilise teismelise tüdruku tuju, mis kõigub üles-alla, vasakule-paremale. Score-card tuli kirjum kui pühademuna. Avalöögid täiesti ebaõnnestusid – draivid „tõmbasin kanlasse” ja vasakule hook’iks ning ei aidanud ka kepi vahetus. Puu-3, mis on seni minu truuks kaaslaseks olnud, ei teinud seda, mida temalt oodatakse ning ka hübriid ei päästnud. Siis aga tuli jälle kolm ideaalset rada: birdie-par-par… Ja siis taas ameerika mäed.
Selline ebastabiilsus jätkus enam-vähem järgnevatelgi päevadel. Kogu jama algeks oli ikkagi kõigil juhtudel avalöök, mis liiga paljudel kordadel oli mitte lihtsalt halb, vaid lõppes palli või isegi kahe kadumisega. Kolmeputigriine oli viimasel päeval lubamatult palju. Probleemiks vist „ülelugemine”.
Kokkuvõttes ei saa muidugi eestikate tulemusega rahule jääda, kuid head võistluskogemust sai ikka ning loodetavasti jäävad mõned õppetunnid rajalt ka meelde.
Parandamist jäi järgmiseks aastaks piisavalt
Mis puudutab ettevalmistusprotsessi, siis seda tuleb järgmisel aastal veidi korrigeerida ning vormi peab paremini ajastama – swing’iga tuleb tegeleda rohkem hooaja alguses ning lähimängu finetuning’uga rohkem võistluse lähenedes.
Kogenumad mängijad võivad rääkida lähimängu tähtsusest, kuid minu puhul oli kindlasti löökide kokkuhoiu kohaks avalöök. Samuti oleks mõistlik järgmise aasta programmis veidi enam tähelepanu pöörata mängu strateegiale ning proga veeta rohkem aega väljakul radasid läbi mängides ning kasvõi erinevaid situatsioone harjutades. Üsna programmi lõpus oli ka eratund ning 9 raja läbimine pro-ga Stone Course’il. Konkreetset tagasisidet ei ole veel kätte saanud, kuid kogu grupi kohta tuli siiski lühike remark, et „imelikud otsused olid tihti”. Ei tea, kas selleks oli liigne draiveri kasutamine (ilm oli äärmiselt tuuline) või midagi muud.
Vaadates tagasi kogu programmile oma „golfikarjääri” valguses, tuleb öelda, et selliseid programme võiks olla igas klubis ja rohkem kui üks ning minu soovitus igale harrastajale on mõnest sellisest grupist osa võtta – mida varem, seda parem.
Kolm-neli aastat aktiivset lombaka tehnikaga mängimist viib ainult selleni, et ümberõppimine saab olema raske. Iseõppimine on võimalik – kindlasti on palju neid, kes saavutavad mõne aastaga heal tasemel stabiilsuse ja on tublid bogeymängijad või isegi singlid, kuid põhja võiks siiski laduda pro-ga harjutades.
Programmi head ja vead
(pigem soovid/soovitused järgmiseks aastaks)
+ | – |
|
|
Enrico Villo tõdeb, et ehk polnud projekti nimetus – “Tahan saada singliks” – just kõige õigem, ent projekti väärtust see ei vähendanud. „Paljud osalejad alustasid kevadel händikäpiga 16-17-18. Sealtmaalt taset ühekohalise HCP-arvuni langetada on keeruline ja nõuab äärmiselt tõsist tööd ning ajakulu. Kuid kõik parandasid oma mängutaset ja tulemust, mis oligi eesmärk.“
Kuna golfihooaeg pole veel lõppenud ei oska Villo öelda, paljud projektis osalenutest aasta jooksul singliks said. „Parimad langetasid HCP-d kuus-seitse pügalat. Tegelikult peaks säärane projekt kestma mitu aastat, alles siis on sellest maksimaalselt kasu ning mängija suudab golfi kõigisse peensustesse tungida.“
Villo kinnitas, et ka tuleval aastal kavatseb ta kokku kutsuda golfarite rühma, kes tahaks trenni teha ja areneda.
Tekst: Zoran Grojic
Foto: Mati Hiis
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
