
Mõni aasta tagasi sai lugu Suuresta golfiväljakust pealkirja „Tundmatu paradiis“ või midagi sinnakanti. Vahepealse ajaga pole suurt midagi muutunud. Suuresta on endiselt piisavalt tundmatu ja piisavalt paradiis.
Keskhommiku paiku mänguringi alustades on väljak tühjust täis. Vaid üksik paar kumab taamal. Meenuvad head vanad ajad, kui siinmail oli vaid Niitvälja, kuid mängijaid nappis ning ei mingit tunglemist.
Millegipärast pole Suuresta olemasolu paljude golfimängijateni jõudnud. Teatakse, et mingi väljak Tartu maanteed pidi sõites asub, kuid ei midagi täpsemat. Nagu müütiline Atlantis.
Suuresta ignoreerimine on põhjendamatu, sest väljak on suurepärane.
Esiteks griinid. Aplaus greenkeeper’ile, sest juba juuni alguses olid griinid korras, meeldivalt madalaks pügatud ja kiired. Juuni lõpuks aga… Olgem ausad, Talllinna lähistelt võrdväärset ei leia, kui Eestistki. Kui mängida vahetult pärast niitmist, veereb pall harjumatult kiiresti. Ja ei mingeid külmakahjustusi, nagu paikneks Suuresta teises kliimavööndis.
– – –
Vahelepõikeks. Kas ei saa griinid Eesti tippgolfile takistuseks? Meie noored mängijad ei löö maailmas läbi, kui nad pole harjunud betoonkiire muruga.
Ega asjata öelda, et pikad avalöögid on show, aga raha teenitakse griinil. Aga mida sa teenid, kui siinmail pole 3-millimeetrise muruga suurt harjutusgriini, kus tundide kaupa lähimängu harjutada. Või kui pool hooajast pead väljakul mängides puttama augu suunas, aga mitte auku, sest griin on sedavõrd kahjustatud.
Kas ei peaks Eesti koondislased või need, kes seadnud endale golfis kõrged eesmärgid, vähemalt osaliselt treenima väljakul, kus parimad griinid? Olgu see Suuresta, Jõelähtme või Niitvälja. Või treeninglaager Saaremaal, miks mitte? Koduklubi koduklubiks, kuid areng ei tohiks patriotismi tõttu kannatada. Ning alati peaks olema võimalik jõuda kompromissini, et asi liiga kulukaks ei läheks. Mida kõvemad on tipud, seda kasulikum kõigile.
– – –
Suurestas paikneb kaks erinevat maailma. Väljaku esimene pool on sulaselge links, kus maksab löögi pikkus. Teisel poolel tuleb lisada ka täpsus. Kümnendale rajale jõudes on vaja senine muretus hoobilt unustada. Sinnamaani oli lihtne – võta driver ja anna tuld, sest fairway’dele, mis kvalifitseeruksid ka lennuväljadeks, oli raske mitte pihta saada. Ja kui ei saanud, polnud lugu, sest madal rough palli eriti ei peitnud ning lööki ei takistanud.
Samas pole asi alati nii lihtne. Kui tuul mängu sekkub – ja seda juhtub paljudel päevadel –, on mäng mitme kraadi võrra keerulisem. Mine ja löö 200meetrisel par-3 rajal vastutuult griinile või 400meetrisel par-4 rajal teist lööki.
Raja teine pool on paras peavalu, mistõttu ibuprofeen võiks golfikotis olla. Iga löök nõuab täpsust ja eksimused võivad karmilt kätte maksta. Seega näitavad Suuresta tagumised rajad ära golfimängija IQ.
Läheb, kuidas läheb, elamuse pakub Suuresta igal juhul. Ja emotsioone. Aga kas positiivseid või negatiivseid, sõltub juba mängijast.
Tekst: Jaan Martinson (Õhtuleht)
Fotod: Mati Hiis
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.