Neeme Naaris on üks neist golfimängijatest, kes sattus väljakule justkui juhuslikult, kuid selle mängu võlu purustas kohe kõik tema eelarvamused ja tegi mehest tõelise golfifanaatiku. Praeguseks on ta mänginud peaaegu kõigil Eesti ja paljudel maailma väljakutel.
Neeme on pikka aega olnud seotud alkoholi müügi ja turundusega. 12 aastat oli ta Livikos ekspordidirektor, kuni ühel päeval otsustas ta, et tahab oma elus midagi muuta ning proovida teha midagi muud peale alkoholi müügi.
Kui otsus oli sündinud, saigi ta huvitava pakkumise kosmeetikavaldkonnast. Juhuste kokkusattumisel otsis Lumene oma meeskonda uut ekspordijuhti ja Neemel õnnestus konkurss võita. Nüüd aitab ta Lumene tooteid turustada 14 riigis, mille seas on Baltimaad, Ukraina, Valgevene, Aserbaidžaan, Armeenia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Poola, Montenegro, Bulgaaria, Tšehhi, Slovakkia ja Liibanon.
Lumene meeskonda tööle asudes oli ta eelarvamuste kütkes rohkem, kui tegelikkus näitas, ja nii oli tal ka golfiga, eelarvamus mängu suhtes oli väga suur. Tegelikult on kosmeetikamaailmas mehel naistest isegi kergem turustada, seetõttu on müügialal väga palju mehi, naised tegutsevad tootearenduse poolel.
Golfi puhul eelarvamus haihtus, kui Neeme Naaris green card’i kursuse ära tegi, ning sellest alates on see vaieldamatult tema lemmikspordiharrastus. Tema HCP on hetkel 20,1.
Golf on spordiala, mis sobib mulle paremini, kui oleksin arvanud.
Neeme, mitu aastat te olete golfi mänginud?
Umbes kümme aastat, võib-olla aastakene või paar rohkem.
Kuidas te golfini jõudsite?
See on väga mittegolfilik ja eriskummaline lugu. Nimelt kinkisin ma oma sõbrale green card’i kursuse, teadmata, kas see meeldib talle või mitte. Loomulikult see talle ei meeldinud, ta ütles, et tema sinna ei lähe. Mina ütlesin seepeale, et peab ikka minema, kingitus on kingitus. Leppisime siis kokku, et kui mina ka osalen, siis ta läheb, muidu mitte. Siis me läksimegi koos, tegime green card’i kursuse ära ja ei saanudki enam golfiväljakult eemale – kõik vabad hetked, oli siis ilm ilus või mitte, veetsime kas range’il või tegime pooliku või terve ringi. Oli ka päevi, kus läbisime lausa kaks ringi. Suhtumine enne golfi mängima hakkamist oli selgelt negatiivne: see ei ole minu ala, seda mängivad mingisugused rikkurid, vanurid jne. Aga eelarvamused kadusid varsti, purunedes tuhandeks killuks. See on väga-väga mõnus mäng ja eks ma olen ka ise suutnud golfiväljakule meelitada päris mitmeid inimesi. See on teatud mõttes iga golfimängija kohustus, et seda mängu populariseerida ning uusi inimesi mängima kutsuda. Tegelikult on tegemist fantastilise spordialaga.
Kes see sõber oli ja millised on olnud teie tulemused selle kümne aasta jooksul, kui golfi mänginud olete?
Alguses, kuni HCP-ni 25–26, olime sõbraga üsna võrdsed, siis läks sõber pikkade sammudega eest ära. Tundub, et tal oli selgelt rohkem aega kui mul, öeldakse ju, et HCP näitab „töötundide“ arvu nädalas, aga see on muidugi nali. Tema võttis asja ikka suhteliselt tõsiselt ja mõne aasta pärast oli ta juba Eesti meister. Eks tuleb tõdeda, et ta oli ka oluliselt andekam kui mina. Sõber nüüd golfi nii tõsiselt küll enam ei võta, aga mängime siiamaani koos. Ta osaleb endiselt võistlustel ja mängib fantastiliselt hästi. Erinevalt minust – minu tulemused on üldjuhul sellised keskmised. Ma olengi loobunud sellest händikäpi tagaajamisest, pigem tunnen mängust mõnu. Golf on spordiala, mis sobib mulle paremini, kui oleksin arvanud. Selles on mõnus rahulik atmosfäär ja hästi positiivsed inimesed. Ma ei olegi väljakul näinud ühtegi puhtalt negatiivset inimest. Hea küll, inimestel on head ja halvad päevad ning sellest oleneb ka tuju, aga üldiselt on nad ülimalt sõbralikud. Oled sa hea mängija või alles algaja – mitte mingit vahet ei ole, sind võetakse nagu võrdset kamraadi.
Te pole ühtegi korda golfikeppi vihaga võssa visanud?
Kindlasti olen! Aga see jääb ikkagi sinna golfi mängimise algusaastatesse, nüüd kepid enam nii kergesti ei lenda. Kui, siis kogemata läheb kepp käest lahti, seda võib aeg-ajalt juhtuda.
Nii et hasarti suudab golfimäng pakkuda küll?
Jah, kindlasti! Ja see enesekontroll ning kui üks löök tuleb kehvasti välja, siis soov see ära unustada, järgmine löök paremini teha ja võtta rahulikult – see ongi golf. Näiteks võib viis lööki ideaalselt välja tulla ja siis läheb üks löök täiesti metsa. Golf distsiplineerib ja rahustab. Närvilistel inimestel on golfi väga raske mängida. Jah, mõned inimesed on sellised, et saavutusvajadus on võib olla suurem reaalsusest, ta tahab paremini mängida, aga see ületahtmine ongi see, mis takistab teda paremini mängimast.
Golf ei ole võib-olla mind nii põhjalikult muutnud, aga ma arvan, et see on andnud palju juurde sõprade näol.
Töö tõttu reisite te meeletult palju – kui palju olete välisväljakutel mängimas käinud?
Ma ei oska peast küll öelda, aga kui klubis on olemas olnud klubilogoga pallid, siis ma olen neid alati mälestuseks kaasa võtnud ja arvan, et mul on neid palle kaugelt üle saja. Riikidest rääkides olen mänginud Ameerikas, Kariibi mere ilusal saarel Barbadosel, Hiinas, Kasahstanis, Aserbaidžaanis, Usbekistanis, Prantsusmaal, Hispaanias, Tais. Hispaania on kindlasti üks mu lemmikkohti, Lõuna-Hispaania ennekõike. Málaga ja Marbella kanti jäävad väljakud on vaimustavad. Korra aastas käin kindlasti seal ära. Sel aastal sai uue riigina kirja Slovakkia. Lisaks olen mänginud ka Dubais – väga ägedad väljakud, seda enam, et seal ei ole looduslikult vett olemas, kuid väljakutel on ümberringi vesi, kõik on roheline ja väljakud ülimalt heas korras. See avaldas väga suurt muljet. Loomulikult olen mänginud ka Soomes. Koht, kus ma ei ole mänginud, on Läti, seal võiks tegelikult ka mängida. Mingil põhjusel ma ei ole sinna sattunud. Neid maid, kus olen mänginud, on muidugi veel.
Millised väljakud on teile eredamalt meelde jäänud, kas siis teie enda hea tulemuse või väljaku erilisuse poolest?
Kunagi kogusin ma score card’e, aga neid sai mingil hetkel nii palju, et enam ma neid ei kogu. Kuid ilusaimad väljakud on olnud vaieldamatult Tais – imelised väljakud Black Mouantain, Banyan, Siam, Laem Chabang jne. Neid on tegelikult palju. Barbadose Sandy Lane’i väljak on väga kena. Ehk on mul õnne olnud, et ei ole väga kehvadele väljakutele sattunud. Iga väljak on olnud omamoodi ilus.
Kas on juhtunud ka mingisuguseid äpardusi või õnnetusjuhtumeid?
Barbadosel juhtus nii, et pall oli metsas, metsaalune oli ilus puhas ja pall väga hea koha peal. Kahe puu vahel oli suhteliselt lai vaba maa, et lüüa – ainult mine ja löö. Ju ma siis seisin natukene valesti kas ühele või teisele poole, igal juhul oli löök tunde järgi väga hea, aga järgmisel hetkel olin pikali maas. Seesama pall, mida lõin, oli puust tagasi põrganud ja otse mulle lõua pihta. See oli võib-olla vajalik kogemus – pärast seda ei ole ma metsas selliseid täie jõuga lööke julgenud tegema minna. Eks tulebki sellised hetked elus läbi elada. Aga ma ei soovi sarnast kogemust kellelegi – see oli päris valus ja kui pall oleks lennanud natukene kõrgemale, kuskile silmapiirkonda, siis oleks see võinud üsna õnnetult lõppeda. Aga ei – tõusin püsti, plaaster peale ja mängisin edasi!
Ehk on mul õnne olnud, et ei ole väga kehvadele väljakutele sattunud. Iga väljak on olnud omamoodi ilus.
Kas ka Eesti väljakutel on midagi sellist juhtunud, mida ei oleks uskunudki?
Ei meenu küll. Kepp on kindlasti kuskil metsas rahmeldades katki läinud, aga midagi nii õnnetut ei ole juhtunud. Ükskord sattusime sõbraga nädalavahetusel Haapsallu minema, golfikepid olid kaasas ja mõtlesime, et pole seal väljakul mänginud ja läheme nüüd mängima. Ma ei mäleta, mitmes rada see oli, igatahes klubihoonest vaadates kõige tagumine. Klubihoonest umbes 300–400 meetri kaugusel nägime lähenemas suurt tumedat pilve ning mõtlesime, et ju siis läheb sajuks. Aga see pilv jõudis kohale täpselt kahe minuti pärast ja see polnudki tavaline vihm, vaid suure tuule ja rahega torm, kusjuures rahe ei sadanud mitte ülevalt alla, vaid suhteliselt horisontaalis vastu jalgu. See oli füüsiliselt päris valus. Kuna samal ajal oli sähvis ka äikest, siis mõtlesime, et klubihoonesse pole mõtet joosta, lähme poeme metsa alla peitu.
Metsa ääres hüppasime ühte kuiva tühja kraavi, ainult et kümne minuti pärast oli see juba veega täitunud ja me kükitasime nabani vees, et mitte rahega pihta saada. Päris hirmus oli. Ausalt öeldes pole ma kunagi varem elus, ka mitte golfiväljakul olles, sellist hirmu tundnud. Arvasime, et tuul murrab mõne puu või äike lööb puusse sisse ning me saame sellega pihta. Aga midagi teha ei olnud – tuli seal sõbraga kahekesi istuda ja oodata.
Tormi ajal klubihoonet näha ei olnud, nähtavus oli heal juhul umbes 50 meetrit. Kui 15 minuti pärast torm üle läks, siis leidsime oma pallid, mille olime pärast avalööke lahkudes edenemisalale jätnud, hoopis 20–30 sentimeetri sügavusest veest. Selle lühikese ajaga oli tohutu hulk vett ja rahet maha sadanud. Hiljem ära sõites nägime, et torm oli ikka päris palju puid maha murdnud ja mõned olid ka teedele kukkunud. Kui teed olid puhtaks tehtud, siis saime tagasi Haapsalusse. Selline veidi ekstreemne kogemus. Muidu oli päris tore.
Kas te olete mänginud kõigil Eesti väljakutel?
Jah, ma arvan, et kõikidel. Ühel väljakul, mis asub kuskil Virumaal, ma siiski ei ole mänginud. Olen sellest kuulnud, aga ise ei ole seal mänginud. Aga jah, kõiki teisi väljakuid olen külastanud.
On teil Eestis mõni lemmikväljak ka?
Eks koduklubi on ikka loomulikult lemmik. Niitvälja on oma järjepidevusega saavutanud sellise taseme, et väljak ja rajad on alati väga heas korras. Siin tuleb kindlasti kiita nende meeskonda. Uutest väljakutest kahtlemata Pärnu Bay – superäge! Kahtlemata TOP-i väljak nii klubi mõttes kui selles mõttes, et seal on väga raske mängida. Aga layout’i mõttes on tegemist tippväljakuga.
Olete palju ka Aasia riikides mängimas käinud. Kas sealne suhtlemine, suhtumine või kultuur erineb kuidagi Eesti väljakute kultuurist?
Eks viisakus on ikka igal pool samasugune, aga võib-olla mentaliteet on Aasias, eriti Hiinas ja võibolla ka Kasahstanis, teistsugune. Uhkeldamine on nagu üks osa nende elust. Meil siin Euroopas on pigem see, et kui inimesel on palju vara, siis ta eelistab seda mitte välja näidata, seal käib risti vastupidi. Hiina Sichuani provintsis, kui ma õigesti mäletan, oli üks väljak, mul on sealt kaasa saadud pall kindlasti olemas. Pärast mängu einestasin restoranis, kui üks mees tuli kõrvallauda ja pani meelega kaks kümnesentimeetrist rahapakki lauale oma nuudlite kõrvale ning ta sõi nuudleid, et kõik näeksid, kui palju tal raha hetkel kaasas on. Või siis teine asi – ma olen küll elus näinud erinevates kohtades Maybache, kuid näiteks Kasahstanis parkis klubihoone ees korraga kolm-neli Maybachi. See on osake nende kultuurist, et uhkustamine on väga oluline.
Golfis on kõige olulisem muskel see, mis asub vasaku ja parema kõrva vahel.
Mis te arvate, mida golf teis muutnud on?
Golf ei ole võib-olla mind nii põhjalikult muutnud, aga ma arvan, et see on andnud palju juurde sõprade näol. Need inimesed, kes golfi mängivad, on üht- või teistpidi sõbraks saanud. On tekkinud palju uusi sõpru, sõprusringkondi, kellega koos organiseeritakse ühiseid puhkusereise, umbes nii: „Kuule, ma lähen sinna. Oh lahe, ma tulen ka siis sinna.“ Golf annab oluliselt just selles mõttes juurde. Vaimselt arendab ta palju enesekontrolli. Golf on teadupärast mäng, kus sa oled viisakas. Noortele mõjub see väga hästi. Golf ei pea olema põhispordiala, see võib olla harrastus. Aga see, kuidas väljakul teistesse suhtutakse ja kuidas seal ollakse – juba sellepärast võiks iga lapsevanem panna oma lapse golfitrenni, just selle atmosfääri pärast. See arendab ka enesekontrolli ja distsipliini, mis on golfis hästi oluline. Et sa jääd rahulikuks, sest golfis on kõige olulisem muskel see, mis asub vasaku ja parema kõrva vahel. Ei ole vahet, kui pikk sa oled, kui suur keha sul on, oled sa peenike või ülekaaluline. Tähtis on tõesti ainult see muskel, mis on kahe kõrva vahel. Eks see ole ka mind ennast kindlasti distsiplineerinud. Võib-olla algusaastatel lendaski kepp suure kaarega metsa, aga nüüd enam mitte. Ainuke soov on golfi jaoks rohkem aega leida.
Fotod: erakogu
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2017 numbris.
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
