Gerli Rosenfeld on mitmekülgne noor naine, kes peale vabakutselise näitlejatöö tegeleb ka ürituste korraldamisega. Näitlejana on ta kaasa löönud filmides „Vasaku jala reede“, „Restart“ ja „Klassikokkutulek“. Tema mitmekülgsusele on lisandunud uus tahk: nimelt mängib Gerli aktiivselt golfi ja on Jõelähtme väljakul vägagi sagedane külaline. Golfi juurde tõid teda selle ala stiilsus ja veel üks väga naiselik põhjus – ilusad golfiriided.
Kui ma pallid lendama sain, siis tuli adrenaliin sisse.
Gerli, kas mäletate, mida te golfist kõigepealt üldse mõtlesite?
Ma arvan, et kõige esimene mõte oli see, et golf on väga stiilne – mulle meeldisid väga golfiriided. Kui lõpuks tulin green card’i kursusele ja selle ära tegin, siis mõtlesin, et ma ei saa mitte midagi aru. See green card’i kursus läks mul oodatust halvemini. Raske, väga raske oli neid palle lendama saada. Eks siis tekkis selline väike trots ja jonn, et mis mõttes ei läinud hästi? Me nägime range’il inimesi, kes on kauem mänginud, ja neil lendasid pallid väga hästi! Siis ma mõtlesin küll, et kuidas ma selle 500-meetrise raja oma 20-meetriste löökidega läbin. Möödus paar nädalat ja siis võtsin end kokku ning kirjutasin Egetile (treener Egeti Liiv – toim), et soovin eratrenni. Mul oli eesmärk saada pallid lendama. Ja kui ma pallid lendama sain, siis tuli adrenaliin sisse, ja kui esimene väljak sai läbi mängitud, siis sellest ajast olen ma siin iga päev käinud.
Mis seal green card’i kursusel valesti läks?
Tagasi vaadates võin öelda, et kõige suurem probleem oli keha algasendis – ma ei saanud seda endal esialgu korrektseks ning olin ise kinnine ja pinges. Ma ei lasknud oma kehal minna nii, nagu peaks minema, hoidsin ennast kramplikult. Seetõttu ei olnud ka löögid tehtud nii, nagu peaksid olema.
Kas seda oleks saanud kuidagi muuta, paremini õpetada?
Kursuse ajal on päevad suhteliselt kiired, infot ja materjali on päris palju. Seda kõike korraga läbi seedida on raske. Meil oli rühmas seitse või kaheksa inimest ja ainult üks treener – tahestahtmata on raske kõigiga individuaalselt tegeleda. Siin ei saa midagi kellegi süüks panna. See ongi inimese enda asi, kas ta pärast tuleb tagasi ja tahab edasi õppida, või ta jätabki selle nii.
Tagasi tulite jonni pärast?
Eks mingi osa oligi jonnil, et saada need pallid lendama, ja teine mõte oli see, et võiks olla mingisugune tore spordiala, hobi, millega saaks vabas õhus tegeleda. Ma ei ole väga selline jõusaalis istuja – see ei istu mulle. Ja nüüd saan aru, et golf on väga ränk spordiala. Ligi 15 kilomeetrit on iga päev maha kõnnitud. Ütleme nii, et kehakaalule on see ainult hästi mõjunud.
Kes on need inimesed, kes teid golfi juurde tagasi tõid?
Otseselt nimepidi ma kedagi välja ei oska tuua, aga avastasin, et golfiga on hakanud tegelema nooremad inimesed. Võib-olla ilmusid kellelgi kuskil sotsiaalmeedias pildid, et keegi mängib. Enne juunikuud oli tegelikult ka hästi palju igasuguseid kampaaniaid, millega kutsuti green card’i kursusele, golfi proovima, golfiga tutvuma ja algust tegema. Eks ma tegelikult natukene langesin ka reklaamitriki ohvriks. See jäi silma. Siin EGCC-s on mind väga hästi vastu võetud: kõik inimesed on hästi sõbralikud ja kindlasti Hanno Kross on mind väga soojalt tervitanud ning golfi kohta häid nõuandeid jaganud. Inimesed siin EGCC-s on mõnusad.
Ja nüüd saan aru, et golf on väga ränk spordiala.
Milline on olnud teie suhe spordiga?
Eks ma ikka olen sporti teinud. Ma olen pikalt tegelenud Tai poksiga, aga selle ma lõpetasin mingil hetkel ära. Paratamatult saad seal vigastusi, mis on kohe näha – silmad olid aeg-ajalt sinised ja käed marraskil. See lihtsalt ei läinud enam minu elustiiliga kokku. Golf on selline – nagu juba öeldud – stiilne. Seda on hea mängida, see on hästi tehniline ala ning samas väga seltskondlik ja sotsiaalne tegevus.
Mitu ringi te nädalas keskeltläbi mängite?
Ma arvan, et vähemalt viis, vahel ka seitse.
Iga päev mängimas käia on ikka juba omajagu palju. On selle taga teadlik otsus võtta end õpetama Egeti Liiv?
Jah, kindlasti! Kui me saime pärast esimest trenni pallid lendama ja tehnika enam-vähem õigeks, siis oli mul rajal juba palju lihtsam aru saada, mida ma tegelikult valesti teen ja kuidas seda parandada. Range’il võivad kõik inimesed hästi lüüa, aga tegelik oskus tuleb alati välja rajal erinevates olukordades. Kindlasti on Egetil selles väga suur roll ja nii kui meil on vähegi võimalus, siis käime koos rajal ka mängimas, Egeti siis nii-öelda mentorina ja mina proovin võtta kõik üle, mis tal vähegi õpetada on.
Läksite üsna ruttu võistlustele – julge hundi rind on rasvane, tekkis hasart?
Võistlused on ikka teistmoodi: tekib hasart ja on rohkem adrenaliini. Esimesel võistlusel, mis oli meeskondlik võistlus, mängisime scramble’it ja me ka võitsime. Ikka oli lahe – esimene võistlus oma esimesel väljakul. See andis inspiratsiooni. Võistlustel mängitakse tihtipeale võõraste inimestega. See meeskondlik mäng oli meil sõpradega. Aga muidu ju pannakse ühte flight’i täiesti võõrad inimesed kokku ja võib juhtuda, et saad endale väga head tuttavad või lihtsalt tutvudki erinevate inimestega erinevatelt elualadelt, mis on hästi tore. See annab omamoodi jõudu juurde, nii et kui keegi sinu flight’is mängib väga hästi, siis sa ei vaata seda mitte halvaga „Kurat, ta mängib hästi!“, vaid mõtled: „Okei, ma pean ka nüüd pingutama ja ennast kokku võtma!“ See on see, mis paneb südame kiiremini põksuma.
Ei olnud krampi sees, et ikkagi võistlus?
Ikka oli. Isegi siis, kui olid oma tuttavatega meeskondlikud võistlused. Sa teadsid ju, et sinu pingutusest sõltub meeskonna tulemus täpselt sama palju kui teiste pingutusest. Kramp oli ikka ja see on mul siiamaani võistlemisel sees. Läheb neli-viis rada, enne kui saab ennast vabaks lasta ja lihtsalt mängida. Esimestel radadel muudkui mõtled, et mis ma nüüd teen ja kui ma nüüd löön mööda, mis siis saab jne. Hästi palju küsimusi jookseb kogu aeg peast läbi. Golfis tegelikult ei tohiks tulemusele üldse mõelda, vaid peab lihtsalt mängima oma mängu. Tegelikult päeva lõpuks sa mängid ikkagi ainult iseenda vastu. Sina ise oledki see, kellega kõige rohkem tuleb võistelda.
Ma olen avastanud, et oskan väga palju vanduda.
Mida iseendaga võistlemine teile tänaseks on õpetanud?
Et mul puudub igasugune enesedistsipliin. Ma olen avastanud, et oskan väga palju vanduda. Positiivses mõttes olen teada saanud, et ma olen väga sihikindel. Näiteks kui eile läks halvasti, siis ma ei lase ennast sellest heidutada, vaid tulen ikkagi järgmisel päeval väljakule tagasi. Analüüsin läbi, mida ma eile hästi tegin, ja proovin uuesti. Keppe ma päris nurka ei ole veel visanud, aga mõte on olnud, et nüüd aitab. Kuid miski ikkagi hommikul äratab üles, et olgu – lähme väljakule, proovime uuesti. Golf sõltub väga palju päevast, mõnikord lihtsalt ongi halb päev. On palju vihma, tuult, võib-olla pea valutab ja sul ei lähe nii hästi – aga järgmisel päeval on ehk kõik selle eest väga hästi.
Golfiväljakule tulek, siin olek ja tagasi minek tähendab arvestatavat ajakulu. Kuidas te oma elus golfile aega leiate?
EGCC-sse sõites mul erilist ajakulu ei ole, sest ma tulen kesklinnast – siis on logistiliselt ideaalne siia tulla. Ja ma tulen alati hea meelega. Tallinna lähistel on see meil ainus klubi, kus on mereõhk ja meri ning tegelikult ka väga ilusad vaated. Siiasõit on juba omamoodi – tunned, et nüüd hakkab see minu aeg. Telefon hääletuks, harjutuslöögid ja rajale mängima. Üldiselt jah, golf võtab palju aega, aga ma leian, et see on väga sageli ka valikute küsimus. Oleneb, kui tõsiselt inimene midagi võtab – kas ta mängib seda lihtsalt hobi korras või mingil muul põhjusel. Mina olen siiani suutnud golfi mahutada peaaegu igasse oma päeva – ma kasvõi teen seda teinekord mingi muu asja arvelt ja siis õhtul tegelen nende asjadega, mis jäid päeval tegemata. See on olnud lihtsalt puhtalt minu valik.
Ilusasti öeldud – minu aeg! Kui palju teil oli varem sellist teadlikku endale võtmise aega, kus telefon oli väljas ja te polnud kõigi oma, vaid saite pühenduda ainult iseendale?
Ega mul ei olnudki sellist aega. Ma olin kogu aeg olemas, alati. Ma üldjuhul ei ole selline inimene, kes telefonile ei vastaks või kes lülitab telefoni välja, aga siis, kui ma avastasin enda jaoks golfi, tegin ma ükskord üheksa rada ihuüksinda. See oli arvatavasti mu elu parim mäng. Ma sain mõelda absoluutselt kõiki omi asju. Ja kui jõuad veel sellesse staadiumisse, kus enam mitte millelegi ei mõtle, kui sa suudad ennast niivõrd välja lülitada, et keskendud ainult oma järgmisele löögile, on see mulle väga suur saavutus. Sa ei mõtle isegi tulemusele ega eelmisele löögile, vaid eladki selles ühes hetkes koos selle palli ja golfikepiga.
Seega, golf muudab elukvaliteeti?
Absoluutselt! Ma ei ole eriti väljas jooksja tüüpi. Värskes õhus veetsin varem tegelikult suhteliselt vähe aega, eriti suve kohta. Võiks ju ikka rohkem. Ma pole vist kunagi nii palju õues olnud kui sel suvel. See mõjub tervisele väga hästi ja muidugi ka figuurile. Ei pea käima jõusaalis rassimas või bodypump’i tegemas, et olla heas vormis. Kõndimine põletab samamoodi kaloreid ja värske õhk on tervisele igati hea. Õhtul on selline värske õhu ja maa lõhn täiesti juures. See on hästi mõnus tunne.
Mida sõbrad golfimängust arvavad, kui see jutuks tuleb?
Ma olen tegelikult kutsunud päris palju enda sõbrannasid, et nad tuleksid ja teeksid green card’i kursuse ära, sest see on hästi tore. Vastus on tavaliselt umbes selline: „Ah, mis golf! Kepiga ajad mingit palli taga. Kes see viitsib teha seda?“. Mis mul ikka öelda on? Tegelikult on golf see, et sa pead tulema siia väljakule, pead nägema vaeva ja siis sa saad selle tunde kätte, mis spordialaga tegemist on. Igaüks võib defineerida golfi omamoodi. Kellele on see hobi, kellele täielik võistlussport, kellele midagi kolmandat või neljandat. Igaüks leiab golfis oma tähenduse ja nagu ma ka varem ütlesin, siis mulle tähendab golf aega iseendale, mängides saan suhelda teiste inimestega, kellega iga päev muidu kokku ei puutu, või olla lihtsalt täiesti iseendaga.
Golf on selline – nagu juba öeldud – stiilne.
Gerli ja golfivarustus
Millise varustusega te mängite?
Ma mängin Cobra raudadega, mis on mõeldud naistele. Valisin need rauad sellepärast, et nad on päris hea tasakaalujaotusega ja ka suhteliselt andestavad. Isegi kui täpselt õige kohaga ei taba, siis põhimõtteliselt palli saab lendu. Siis tulevad muidugi mängu erinevad suunad. Algajale on see päris hea varustus, millega mängida. Oma varustuse ja riiete eest tänan ma Exit Golfi, kes on need siia kohale toonud ja müüvad neid edasi.
Kas ostes küsisite nõu ka?
Eks ikka Egeti käest. Pidasin temaga nõu, võrdlesin erinevaid tootemarke, otsisin internetist infot selle kohta, milline on varustuse esikolmik maailmas, millega mängitakse kõige rohkem. Eks palju loeb ka visuaalne pool, eriti kui oled naisterahvas. Ma tahtsin saada hinna ja kvaliteedi kõige paremat suhet. Cobra rauad ei ole maailma kallimad, aga samas on nad väga kvaliteetsed. Mul on olnud ainult lust nendega mängida, kuigi vahepeal olen tahtnud nad tiiki visata.
Aga pole visanud?
Veel ei ole. Aga olen korduvalt mõelnud, et nüüd aitab. Viskan tiiki või kusagilt mäest alla – ma ei taha rohkem seda varustust näha! Aga siis hingan jälle sügavalt sisse ja välja. Võib-olla olen isegi väljakult täiesti vihasena minema kõndinud. Kuid järgmine päev olen ikka tagasi.
Gerli eraelu ja ettevõtmised ning kuidas see kõik golfiga seotud on
Kas te õpite või töötate?
Õpin Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja viimased 5–6 aastat olen ma töötanud näitlejana, aga umbes sama kaua tegelenud selle kõrval ka ürituste korraldamise ja üritusturundusega.
Kas elatist teenite pigem näitemise või üritusturundusega?
Eestis on väga raske näitlemisega elatist teenida. Kogenumad kindlasti teavad sedagi, et Eestis on see turg suhteliselt väike. Meil on pidevalt teleekraanil ühed ja samad näod. Mina olen ilmselt kõige tuntum seriaalist „Köök“, olen seal kaasa teinud juba 4–5 hooaega. Ma pigem vaatan näitlemist sellise – ma ei tahaks öelda, et hobina – kõrvalalana. Põhiline töö käib ikkagi ürituste korraldusega.
Kirg südames – kuulub see näitlemisele või ürituste korraldamisele, nüüd ka golfile?
Golf ja söögitegemine. Need on kaks asja, mille peale süda hakkab kohe kiiresti põksuma. Golf ja absoluutselt igasugune kokkamine. Kui golfi kõrvalt jääb õhtul aega üle, siis on mul jälle kokaraamat lahti, et midagi proovida, katsetada, teha. Võib-olla sellepärast ma ka golfi juurde jäin või sellega üldse tegelema hakkasin, et ma olen selline inimene, kellele meeldib uusi asju katsetada. Restoranis tellin ma alati mingit uut toitu, mida ma varem ei ole maitsenud. Kui keegi kutsub, et tule proovi, tee seda, olen ma alati avasüli kõik nõuanded ja pakkumised vastu võtnud. Ja siis ma olen saanud teha valiku, mis mulle sobib ja mis mitte. Golf on õnneks väga hästi sobinud ja ma olen endaga väga rahul, et ma kursusele tulin ja et olen tegelikult jäänud ka mängima, et ma ei olnud see inimene, kes tegi green gard’i kursuse läbi ja rohkem enam kunagi väljakule ei tulnud. Selles mõttes võin ma tõesti öelda, et olen enda üle uhke, et olen terve suve veetnud värskes õhus golfiväljakul.
Olen siiani suutnud golfi mahutada peaaegu igasse oma päeva.
Teie kohta leiab meediast suure hulga kajastusi – nii positiivset kui ka negatiivset. Kuivõrd teid meedias toimuv häirib?
Eks see möll, mille sees ma olen, on tingitud ka minu enda valikutest – ma ei saa siin mitte kedagi süüdistada. Ja kas peakski? Meedial ja meedial on vahe. Kahjuks on väljaandeid, milles kirjutataksegi kellestki midagi halva nurga alt, et saadagi mingit klikkide arvu täis, ja on ka väga toredaid meediaväljaandeid, mille ajakirjanikud tahavadki kirjutada nii-öelda head lugu ja teha seda teisel eesmärgil. Kollasel ja kollasel on ka tegelikult vahe. Mis ma oskan öelda – ikka on teinekord vastik, kui vaatad internetis ringi ja seal on jälle su pilt ja mingisugune artikkel, siis hoiad küll kahe käega peast kinni ja mõtled: „Milleks? Milleks?!“ Ei ole küsitud ühtegi kommentaari, mitte midagi ei ole küsitud, inimesed on seda juba lugenud ja isegi kui ma järgmisel päeval selle kommentaari annan, siis tegelikult see kedagi enam ei huvita, kuna see esmane kajastus on toimunud. Vahepeal on raske – raske on sellepärast, et inimesed ju loovad kellestki kuvandi selle alusel, mida nad loevad või näevad. Ma ei saa öelda, et ma üldse selline ei ole, nagu meedia kajastab, aga kindlasti on mingisuguseid nüansse, mis ei ole absoluutselt tõesed. Eks see teeb igas mõttes halba, eraelule, perekondlikus mõttes. Kui olla avaliku elu tegelane, siis tuleb paratamatult arvestada, et mingid asjad teevad teinekord haiget ka lähedastele, seda muidugi ei taha, ja eks samuti iseendale. Iseasi on see, kui palju keegi seda välja näitab. Viimase seitsme aastaga olen endale lihtsalt väga paksu naha kasvatanud ja väliselt ei lase ennast kunagi häirida, kui keegi midagi halvasti ütleb või kommenteerib. Aga eks see lõpuks jääb iga inimese enda südametunnistusele, kas ta seda ka mõtles ja kui tõsiselt ta seda mõtles. See, kuidas ma sellele tegelikult enda sees reageerisin, jääb minu teada.
Milline te päriselt olete?
Kui vaatan peeglisse, siis ma näen endas väga enesekindlat inimest – see enesekindlus on tulnud ka tänu meediale, seega selles mõttes aitäh. See paks nahk ongi tänu sellele tulnud. Enesekindlus võib paljudele jätta mulje ülbusest. Olen seda varemgi kusagil intervjuus öelnud, et ei maksa enesekindlust ja ülbust segamini ajada. Enesekindlad inimesed teavad, mida nad väärt on, ülbed inimesed arvavad lihtsalt, et nad on kõige paremad. Sellel tasuks alati vahet teha. Ma pean ennast enesekindlaks, emotsionaalseks, väga emotsionaalseks inimeseks ja mulle meeldib mõelda, et ma ikkagi olen sügaval sisimas hea inimene, hoolimata sellest, mis mulje kellelegi on jäänud. Ma ise tean, et ma tegelikult olen hea inimene. Olen alati võimaluste piires aidanud, pakkunud abi, lahendusi, teinud heategevuseks tasuta kampaaniaid. Mulle meeldib endast mõelda kui heast inimesest.
Golfis loeb stabiilsus.
Kui palju on enesekindlus ja paks nahk teid golfitulemuste, teie parimate tulemuste saavutamisel aidanud?
Absoluutselt ei ole. Kui ma golfi mängima hakkasin, siis enesekindlus vähenes ja paks nahk läks poole meetri võrra õhemaks. Aga nüüd on need tasapisi tagasi tulnud. Golfis loeb stabiilsus. Kui mängida üks päev hästi, teine päev halvasti, siis sedagi peab tegema stabiilselt. Lõpuks see annabki enesekindluse. Kui näed juba, et su löögid on stabiilsed, sa enam ei mängi näiteks väga palju lööke üle raja par’i või mängid stabiilselt mingi arvu neid üle, siis on kõik korras. See stabiilsus kasvatabki paksu nahka ja suurendab enesekindlust.
Milline on siiamaani teie kõige parem tulemus olnud?
Ma isegi ei tea, kuidas sellele vastata… kui ma väga keskendun ja pingutan, siis olen täiesti võimeline praegusel hetkel mängima nii-öelda raja par’i.
Golf ongi mediteerimine!
Mitu kuud selleks on kulunud?
Terve suvi. Need raja par’id hakkasid ka alles hiljuti tulema. Algaja puhul on täiesti tavaline mängida +2 kuni +3 üle. Tulemuses ei saa nii väga kinni olla. Ma läksin enda peale alati hästi närvi, kui ei saanud sellist tulemust, nagu tahtsin. Sellest tegelikult ei tohiks lasta ennast heidutada.
Millest teil kõige suuremad vead sisse tulevad?
Algasendist ja kiirustamisest. Egeti kutsub seda lajatamiseks või raiumiseks – ta ütleb alati: „Ära raiu! Löö rahulikult.“ Kui hingad jälle sisse-välja, võtad rahulikult kepi – suhtumisega „Okei, ma nüüd teen“ –, siis tuleb löök ideaalselt välja. Aga mul on tihtipeale see kiirustamise viga. Tahaks täiega panna! Seetõttu olen ma vahepeal nagu vikatimees seal väljakul – lihtsalt raiun neid palle.
Kas siin aitaks mediteerimine ja jooga?
Golf ongi mediteerimine! Tuleb lihtsalt leida iseenda ja mängu vahel õige tasakaal.
Fotod: ajakiri Golf, Rasmus Kooskora
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2017 numbris.
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
