Jaan Lipsmäe
Võiks arvata, et koduõue teeb golfiväljaku paadunud fänn, kes ei saa päevagi palli löömata elada ega olla. Ent Jaan Lipsmäe tegi esmalt väljaku ja alles siis hakkas golfifänniks. „Veedan jah iga päev mitu head tundi väljakul. Aga mitte mängides. Keegi peab väljakut ju hooldama.“
Teinekord lähevad hullud mõtted õnneks. Ojasaarel läksid.
Ühel hetkel hakkas aia kõrval laiuv pajuvõsa peremehe silma riivama. Võsa võeti maha. Kuid ega tühi plats, oksatüükad turritamas, suurt rohkem silmailu paku.
„Ikka küsitakse, kust see mõte golfiväljakut rajada. Küsisid arstidki, kes siin mängimas käisid. Vastasin: mul raske öelda, teie, arstid, peaksite seda paremini teadma, kust inimestel säärased mõtted pähe tulevad,” muigab Lipsmäe.
„Olin näinud Soomes, Rootsis ja Saksamaal golfiväljakuid. Griinid lummasid nagu ikka inimesi, kes nõnda madalalt pügatud kohevat muru näeb. Praegugi tullakse griini juurde katsuma ja pärima, kas see on ikka päris? Ütlen, et ei ole. Õhtul rullin kokku ja viin varju alla. Hommikul toon tagasi.”
Golfiväljak on parem kui pajuvõsa
Ühesõnaga: sündis otsus, et saagu kodu kõrvale golfiväljak. Esmalt niideti põllu peale kolm tasasemat platsi. Aukudeks paigutati 11-sentimeetrise läbimõõduga kanalisatsioonimuhvid, lipud tõmmati bambuskepi otsa, soetati golfikepp raud-7 ja anti minna. Peagi tuli himu rajada midagi tõsisemat. Mees otsustab, mees teeb.
„Nüüd on hea koduaknast vaadata väljakut ja seda, kuidas inimesed seal rõõmsalt mängivad. Igatahes parem kui võsa.”
Tegelikult hakkas miniparadiisi rajama spetsialist: hariduselt maaparandaja, hingelt ja ametilt haljastaja. Golfiväljak koos sinna juurde kuuluvate lillede ja põõsastega on näidisaed ja praktikakoht.
„Tegin ühe griini ja sealt läks edasi. Üle reklaamida minu väljakut siiski ei tasu, pole midagi erilist. Tänavu tuli juba piir vastu. Ma ei jõudnud golfimängijate vahel väljakult enam hooldada. Abilist samas kah ei kannata palgata. Niikuinii viib väljak raha välja, mitte ei too sisse. Esialgu.”
Ehk siis Lipsmäe veab hetkel kogu projekti üksinda.
Lipsmäe tunnistab, et antud golfiväljak on põlveotsa- projekt: „Tean, mis siin peab olema: korralik parkla, riietusruumid, pesemiskohad… Kohvi tahaks pakkuda. Aga las ta vaikselt kasvab. Tuleb rohkem mängijaid, laieneb ka väljak. Loogiline protsess.”
Hetkel käib Ojasaarel pealt veerandsaja püsikliendi. Aasta lõpuks saab kirja tuhat mängukorda. Päevas suudab väljak maksimaalselt vastu võtta 40 mängijat. Just 40 Ojasaare väljakulist on läbinud ka golfikursused ja saanud green card’i.
Golf pole ainus, mida Ojasaare pakub. Siin saab ka muruväljakul tennist mängida, on kaks rannavolleplatsi, grillimiskohad… Ühesõnaga: kõik võimalused aktiivseks puhkuseks.
Lipsmäele meeldib kohutavalt, et golf on perekondlik sport. Tal endal mängivad kõik, isegi kahene lapselaps vibutab juba golfikeppe. „Meil oli võistlus, kus koos mängisid mees ja naine. Sügisel tahaks hooaja lõpetada võistlusega: isa ja laps. Kevadhooaega alustada võistlusega: ema ja laps.”
„Lahe on elus tegeleda sellega, mis meeldib,” arvab Lipsmäe. „Eriti siis, kui sellest ka teistel kasu on. Inimesed tulevad, ütlevad, et siin on nii lahe olla ja lähevad positiivsete emotsioonidega minema.”
Väljaku laienemine algab nüüd ja kohe
Tegelikult algab väljaku laiendamine nüüd ja kohe. Eurofondidest hangitud raha toel. Sügisel hakatakse ehitama üheksarajalist korralikku väljakut, kus peaks mängida saama 2014. aastal. Tulevikus loodetakse valmis ehitada täismõõtmeline golfiväljak.
„Ei tule need uued rajad samuti midagi suursugust,“ tutvustab Lipsmäe. „Harrastajate väljak. Eks ta praegugi ole minu jaoks esmatähtis, et inimesed tuleks ja vaataks, mis mäng see golf on. Tutvuks, prooviks… Ehk hakkab külge. Ning saabub mõistmine, et golf pole kallis ega vanade inimeste harrastus.”
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
