Golfi maailma on haaranud hübriidkeppide vaimustus. Profidki mängivad nendega, rääkimata algajatest. Ent nagu ütleb vanarahva tarkus: ei löö golfi kepp, vaid mängija. Ühele on hübriid eluliselt vajalik, teisele (esialgu) mitte.
Ligi kaks kümnendit tagasi, kui golf Eestisse jõudis, polnud hübriidkeppe maailmas ollagi – esimesed töötati välja aastal 1999. Sestap komplekteeris siinkirjutaja esimese golfi koti tavapärasel moel: rauad 2-9, pitch, wedge, sand, driver, puu-5 ja putter. 14 golfi keppi oli sellega koos ning nii jäigi. Sest harjumuses on jõud.
Paraku on jõud ka reklaamil. Hübriid ja hübriid. Golfi mängija on loomult parandamatu optimist, kes loodab leida imevahendi, mis kõik pallid, ükskõik, kui kaugelt neid ka ei löödaks, lipu kõrvale lennutab. Ehk on hübriid tõesti jumala looming. Taevaisa kingitus inimkonnale.
Ühesõnaga: hübriid vajas proovimist ja testimist. Kasutuses olid Srixon z-tx Hybrid (hübriid- 3) ja Cleveland Mashie (hübriid-2).
Hübriid pole ei raud ega puu ehk nende vahepealne, nagu nimigi ütleb. Traditsionalistid, kes lühikeste pükstega väljakule ei ilmu ning kutsuvad raud-5-t mashie’ks, pööravad kummalisele löögivahendile kahtlemata selja. Ent kaelkirjak on samuti kummaline loom, ometi on ta olemas.
Niisiis hübriid. Golfi kepp, nagu ikka, kuigi tõesti pealt vaadates imelik ja harjumatu. Laba pikk ja kitsas, ent… Nagu range’il selgus, on laba üsna täies pikkuses kasutatav. Ehk siis kui tabamus tsentrist veidi, ning pisut rohkem kui veidi, kõrvale kaldus, mõjutas see palli lendu vaid vähesel määral. Lõivu tuli maksta pikkuses ja täpsuses, kuid ei midagi katastroofilist.
Eelkõige tuli ületada psühholoogiline barjäär. Näiteks on raske keskenduda löögile neil, kes harjunud traditsioonilise raudkepi laba suurusega, kuid võtavad ühtäkki kätte oversize või superoversize labaga kepi.
Paari löögi järel on barjäär ületatud ja pallid lendasid kaugusse. Hübriidiga on tõesti lihtne lüüa… nagu iga golfi kepiga, kui su tehnika paigas. Pole vahet, kas hübriid 3 või 2, erinevus oli vaid palli lennu kauguses ja trajektooris.
Harjutusväljak on harjutusväljak. Õige testimine käib rajal. Niisiis, hübriidid kotti ja Jõelähtme ülemisele väljakule ehk Sone Cours’ile.
Esimesel rajal (par 5, 495 m) on ruumi sedavõrd, et avalöögi võib rahulikult teha driver’iga. Jääb minna 220 meetrit, ees fairway-bunkrid, millest tuleks üle saada. Harjumuspärane löök puu 5 kepiga, suund pisut vasakule, viib palli kenasti bunkritest kaugemale. Võinuks sihtida ka otse liivas suunas, aga milleks?
Hübriid 3. Suund bunkritele. Pall lendab otse ja maandub sama kaugel kui eelmine, puu 5-ga teele saadetud.
Hübriid 2. Pikkust tuleb lisa, kuid kõigest 7-8 meetrit ega anna erilist efekti. Teisel rajal on üsna ükskõik, millega palli griini poole teele saadad. Taas töötavad puu 5 ja hübriid 3 võrdsel moel.
Ja nõnda edasi…
Tee, mida tahad, kuid hübriidist pole erilist kasu, kui puu 5 on üks su lemmik löögivahendeid ja sa suudad sellega palli ka rough’ist välja tuua. Ent mitte ainult see… Kotis on ka imeline relv – puu 7 (raud 4 asemel). Lööb taganttuulega kuni 190 meetrit. Tõstab palli suurepäraselt üle puude ja õngitseb selle välja ka mahlakast kõrgest rohust.
Ent hübriid pole siiski päris kasutu. Kindlasti oleks seda vaja keskmise või tugeva vastutuulega, sest antud golfi kepp ei tõsta palli liiga kõrgele iilide meelevalda. Sestap võiks kindlasti hübriid 2 olla pagasnikus, kust see näiteks raud 3-e vastu teinekord välja vahetada.
Kokkuvõttes on asi lihtne: harjumuses peitub jõud. Olnuks hübriidid kasutuses kaks kümnendit tagasi, asuksid nad ilmselt ka siinkirjutaja golfi kotis. Inimene on aga loomult laisk, ega viitsi harjumustest vabaneda.
Tartu Rocki korvpallimeeskonna peatreeneri Indrek Visnapuu golfi kotis on hübriid Srixon U6, mis vastab omaniku sõnul puu 7-le
ja lennutab palle 170-190 meetri kaugusele.
Visnapuu ei oskagi täpselt öelda, miks ja kuidas hübriid talle golfi kotti sattus, kuid seal ta püsib ja on oma olemasolu auga välja teeninud:
„Löön sellega fairway‘lt, aga mis eriti oluline – hübriid aitab palli rough’ist välja tuua. Saan paksust rohust pika löögi tehtud, puukepiga ei saa, rääkimata pikast rauast.“
Peamiselt kasutab Visnapuu hübriidi par-5 rajal teist lööki tehes. „Ja valgetelt tiidelt mängides, kui rada pikk, tuleb hübriidiga teha teine löök, et pall griinile saada. Avalöögil ma hübriidi eriti ei kasuta. Kui pall on tii peal, saan raud 3-ga hakkama. Muide, puu 5-te mul kotis pole.“ Hübriidi on nimetatud inglise keeles rescue club – päästja golfi kepp – ja see olevat sajaprotsendiliselt õige. „Hübriid on tihtipuhku mind aidanud. Kiidan antud golfi keppi ja leian, et see on asendamatu.“
Hübriidkepid ilmusid turule sajandivahetusel, kuid nende võidukäik algas aastal 2005, selgitas golfi varustuse ekspert Jüri Tiitus. „Tänapäeval mängivad hübriididega algajad, aga ka üsna igal profi l on mõni säärane löögivahend kotis.“
Puu- ja raudkeppide ristand on tänuväärne golfi kepp: selle vars on lühem kui puukepil, laba aga annab rohkem inertsi, mis teeb löömise lihtsaks ka kõrgest rohust.
„Algajaile mõeldud komplektides on juba hübriide kuni number 8-ni välja. Pensionäridele, kes golfiga algust teevad, valmistatakse hübriidid isegi kuni sand-kepini välja,“ rääkis Tiitus. „Võib öelda, et hübriidid vahetasid välja pikad rauad ja lühikesed puud ning on tulnud, et jääda.“
Tekst: Jaan Martinson
Fotod: tootjad ja Mats Soomre (www.soomre.com)
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
