oma koduväljakul Niitväljal
Rootsi golfimängija vaatab hommikul, kustpoolt tuul puhub ja selle järgi otsustab, kus mängida. Eesti golfimängija nühib oma koduväljakul ega kipu kaugematele mängumaadele. Vähemalt ühe ringi suve jooksul võiks iga golfiharrastaja Eesti väljakutele peale teha.
Olen golfiga tegelenud vaid mõne aasta, kuid vähemalt üks on mulle selgeks saanud: et rutiin peale ei tikuks, tuleb mängida võimalikult tihti võimalikult erinevail väljakuil. Seega on mul, tüüpilise Soome golfimängija händikäpiga kirjatsural, suve keskpaigaks kõik Eesti väljakud läbi mängitud. Ma pole tänavu sattunud veel vaid Läänemaale ja Lääne-Virumaal on esimene linnuke üldse kirja saamata. Mängisin Audruski, kuid see kogemus liigitub pigem ekstreemgolfi valdkonda.
Niisiis sellest, mis Eesti golfiväljakutel sel suvel silma jäänud ja millised mõtted tekkinud. Vältimaks mingitki järjestamist, toon tähelepanekud väljakute kohta tähestikulises järjekorras.
Et rutiin peale ei tikuks, tuleb mängida võimalikult tihti võimalikult erinevail väljakuil.
Jõelähtme
Jõelähtmel asuvat EGCC mereäärset väljakut võib pidada eliitväljakuks – pean silmas kõrgel tasemel korraldatud rahvusvahelisi turniire. Kahjuks polnud Jõelähtme griinid suve hakul veel väga heas korras (nüüdseks korras – autor). Mängutempot kisuvad alla rajaääred, mis kipuvad palle neelama, ja kuigi kõik nägid, kuhu pall kadus, ei suuda kohale jõudes loomulikult keegi seda leida. Olukord paranes oluliselt pärast kesksuvist otsust neid ääri natukenegi niita – mängutempole ja pallikaotamistujule tuli see kõvasti kasuks. Jõelähtme nuhtlus on rästikud. Olen neid seal sel suvel näinud rohkem kui kogu oma elus kokku.
Üks on selge, igav ei hakka Jõelähtmel kunagi, või kui, siis tuleb üles stone course’ile kolida, mis tundub küll lihtne, kuid on samuti kiuslik palliröövel. Jõelähtme au ja uhkus on klubihoone. Kiitust väärib raja ülesehitus. Ja mis meeldiv – kui oled unustanud rajale kaasa võtta joogivaru, päästab puhvetkäru su janusse suremast.
Niitvälja
Siit said alguse nii Eesti golf kui ka minu golfitee. Eks koduklubiga seob ikka mõnus nostalgia ja kodune on Niitvälja alati igas mõttes olnud. Suur heameel on kuulutada, et sel aastal on Niitvälja suurepärases korras.
Väljak on mängijasõbralik. Keskmise händikäpiga mängija jaoks on ainuke tõsine mure, kuidas veekartusest üle saada. Vette kaotatud pall on vahel ka abivahendi abiga päästetav. Oluline, et metsaalused on puhtad, mis säästab nii mõnegi palli, löögi- ja mängutempo minuti.
Niitvälja teenib plusspunkte teiste golfiväljakute püsikundedele pakutava võimaluse eest soodsalt mängida. Caddiemaster’id on sõbralikud ja teavad kõiki mängijaid nime- ja nägupidi. Klubihoones on kõik kõige paremas korras. Mis muud, kui jään ootama, millal valmib uus 18-rajaline lisaväljak.
Otepää
Mu sõber Martin (edaspidi vihjeid temale kui „iirlasele” – autor) kurdab pärast mängu alati, et golf ei anna koormust. Viin ta Otepääle. Kui te ei soovi koormust, on hea mõte läbida Otepää golfirada autoga. Sõber valib siiski koti seljas kandmise ning pärast mängu tõdeb, et korraliku koormuse sai.
Otepää väljak pole algaja jaoks väga lihtne, aga ka mitte väga raske: rajad on suhteliselt lühikesed (v.a maraton-par-5, mille võiks vabalt par-6-ks ümber nimetada) ja ainsaks mureks on väljakul püsimine. Nii kui vähegi kõrvale kaldud, on varupalli löömine alati hea mõte. Põnevat avastamist golfiväljakul jagub. Otepää „karurada” andis neil päevil võimaluse ka nn otse griinile pealelöömiseks (iseasi, kas par-4 väljak peaks sellist asja võimaldama? – autor) ja kerge chip’i järel oli õhus eagle’i lõhna. Samas, tol päeval võistlustel ühte flight’i sattunud kohalik pro ebaõnnestus antud rajal nn otse pealeminemisega totaalselt, ja tema kommentaar trükimusta ei kannata.
Golfikeskuse perenaise sõnul taastatakse lähiajal endine restoran. Ka pakutakse Otepää golfikeskuses suurepärast teenust – professionaalseid lapsehoidjaid (teenus tuleb ette tellida). Ja veel – teadaolevalt on Otepää ainus koht, kus mõnel teisel golfiväljakul aastatasu maksnud golfaril on võimalik igal ajal omajagu soodsamalt mängida.
Saaremaa
Igatahes on Saaremaa golfiväljak seda väärt, et see reis ette võtta. Sahistatakse, et golfiväljaku autor on ise ka tunnistanud, et Saaremaa väljak õnnestus tal lõpuks ideaalselt.
Tõepoolest, väljakule minnes ununeb kõik muu, sest väljak neelab sind täielikult. Fantastiliselt heas korras fairway’d, suurepärased griinid. Mis sa ühelt golfiväljakult veel ootad! Olgu, kui millegi kallal norida, siis Jaanigolfi ajal oli väljakul tõsine torm ning võitlus ilmaga oli raske. Tuuline pidavat väljak päris tihti olema, aga ega looduse vastu ei saa. Kehvema tasemega harrastaja nuriseks pisut ka par-3-ga, mis kisub 200 meetri kanti ning eelviimane rada, kus tuultekeerises avamine on kogu seltskonna jaoks ebaõnnestumisele määratud.
Kõige hea ja väga hea kõrval on Saaremaa ainsaks tõsiseks puuduseks suletud klubihoone. Kaotajaks sellest ei ole keegi muu kui golfiharrastaja.
Paljukiidetud Saaremaal Jaanigolfi turniir osutus pettumuseks, kuid loodetavasti järgmisel aastal on üritus taas tasemel.
Igatahes on Saaremma golfiväljak seda väärt, et see reis ette võtta.
Suuresta
Väljaku esmanägemisel arvab minuga kaasasolev „Eesti iirlane”, et oo, väga lihtne väljak. Mängima asudes selgub, et rajad on ootamatult pikad ning kuna fairway’de ja rough’i vahe mõistmisega on kohati arusaamatusi, siis ei kipu avalöögid väga kaugele jõudma. See aga omakorda tähendab, et järgmine löök peab juba vägagi pikk olema. Suuresta esimesel poolel polevat võimalik palli kaotada – võta näpust, üks ebaõnnestunud avalöök kisub ikkagi vette! Loomulikult ei tasu selles süüdistada väljakut, vaid vaadata otsa kotist välja hüpanud händikäpile. Meeldiva üllatuse toob väljaku teine pool, mis on eelmistest mängudest jäänud meelde toorena. Nüüd on see igati heas korras. Just Suuresta püsib mu isiklikul autahvlil kohana, kus sai esimest korda ületatud maagiline 100 piir ehk mängitud alla 100 löögi.
Valgeranna
Pärnu lähedal on poolteist golfiväljakut. Audru üheksarajaline ja Valgeranna. Olen Valgeranna väljakul mänginud kolm korda. Suhteliselt kõrge händikäpiga mängija jaoks on Valgeranna meeldiv väljak. Palle kipub kaduma üllatavalt vähe ja kui kaovad, siis lõplikult ja konkreetselt vette. Vaid korra õnnestus pall griini kõrvale kaotada. Keerulisi olukordi tekitavad mõnikord veidi pikemad löögid üle kõrkjate – kunagi ei või teada, milline on tulemus.
Väljak ise näeb välja närb, sest kuumus ja kuiv on oma töö teinud. Erilist kiitust ei saa ka griinid – osa neist on küll heas seisukorras, kuid osad sootuks muruvabad.
Suur puudus Valgeranna puhul on korraliku klubihoone puudumine, kus end mänguks valmis sättida. Suvel saab kuidagi hakkama, aga üks korralik klubihoone on iga golfiväljaku uhkus.
Plusspoolelt: Caddiemaster on väga rõõmsameelne ning viib mõneks ajaks mõtted klubihoone puudumisest eemale ja green fee’gi on meeldivalt madal.
Eestimaal on vähemalt kuus väljakut, mille läbimine vähemalt kord aastas võiks olla iga Eesti golfiharrastaja miinimumsiht. Loodetavasti asuvad ka klubid teiste klubide mängijate „vallutusretki” oma väljakutele rohkem soosima. Kasu oleks ju kõigil. Eesti Golfi Liit võiks ellu äratada Rahvagolfi- laadse turniiri – eks seegi paneks paiksed Eesti golfiharrastajad erinevaid väljakuid avastama. Ilusat golfisuve jätku!
Tekst: Kristo Raudam
Fotod: Karli Küttaru
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
