Golfiajakirja peatoimetaja Ivika Liblik naudib tervislikke eluviise

Jaan-Ivo Lukas

Šotimaalt alguse saanud golfis on ühendatud sportlik ja tervislik ajaviide, piisavalt emotsionaalsust ja viisakus enda ning kaasinimeste vastu. Need omadused sobivad iseloomustama ka pealehakkajat ja veetlevat daami Ivika Liblikut, erialalt raamatupidajat, kes on leidnud väljakutse golfi mängimises ja hiljuti taas ilmuma hakanud ajakirja “Golf” toimetamises.

Juulis jõudis taas lugejateni ajakiri “Golf”, mille peatoimetaja olete. Kui palju vaimset ja füüsilist energiat ajakirja taassünd võttis või andis hoopis juurde?

Kuidas öelda… võttis ääretult palju ja samas vähe! Minu kõrvale on saatus toonud huvitavad ja tegusad inimesed, tänu kellele ka ajakiri lõpuks valmis sai. Usun saatusesse ja ettemääratusse. Igal hetkel, kui “koosolek” omanikega peetud – kusjuures pole vahet, kas telefonitsi või silmast silma – on taas uus mõtete valang ja uute ideede tulv tulekul ning olen ülimalt rõõmus ja tegemistahet täis. Ajakiri andis tõeliselt uusi väljakutseid – küll segaseid ja raskeid – aga kes ütles, et elu peab kerge olema… Vaimset energiat võttis ajakirja tegemine mõnusalt ja samas andis palju hoogu juurde nii, et nüüd kahtlen, kas pidama saan!.

Kui kuulsalt teleajakirjanikult Valdo Pandilt küsiti, kas ta ise sõdis Teises Maailmasõjas Nõukogude Liidu või Saksa armees, vastas ta toonaseid ideoloogilisi olusid arvestades diplomaatiliselt, et selleks, et sõjast rääkida, ei pea veel ise sõdinud olema. Kas golfiajakirja toimetades peab ka ise golfi mängida oskama? Missugused on enda suhted selle spordiala või pigem elustiiliga?

Nii golfimängus võisteldes, kui ka eraelus olen sõjas sõdinud ja pean tõdema, et sõda pole minu pärusmaa. Tahaksin rahu ja vaikust ning hoolivust ja austust. Just austus on see, millest eestlastel teineteise suhtes kahjuks vägagi puudu jääb. Tundub, et meil puuduvad emotsioonide väljendamise oskused ja tihti tallame me ennast ise mutta või siis laseme teistel tallata ja see on äärmiselt kurb. Minu jaoks on sõdimine rumalus, sest kaklevad ju ikka rumalad. Targad saavad sõnadega hakkama. Loomulikult olen minagi “kakelnud”, aga need ajad on möödas. Golfi ma mängin, eriti suveperioodil, kuskil 4–5 mänguringi ning kahtlemata tuleb see ajakirja toimetades kasuks.

Kuidas on harrastus mõjunud tervisele? Kas tunnete end mõnest aspektist füüsiliselt ja vaimselt teistsugusena kui enne golfimängu harrastamist?

Minu tervis peaks olema hea, arsti juures käima veel ei pea. Tänan küsimast! Usun, et suuresti on mu tervis korras tänu golfile. Teadupärast kõnnib golfimängija igal mänguringil maha üsna pika maa – risti–rästi vasakult paremale veel enam (naerab). Viimasel aastal olen tänu heale sõbrale käinud 4–5 korda nädalas ka jõusaalis. Sõber jõusaalis on parim – kui juhtub, et üks minna ei viitsi, siis teine torgib tagant ja vastupidi. Füüsiliselt tunnen ennast hetkel kindlasti paremas vormis, kui enne golfini jõudmist – värskes õhus liikumine koos vahvate sõpradega – ei kujutagi enam ette, mis võiks veel parem harrastus olla. Aga vaimses plaanis on veel palju õppida. Emotsionaalse inimesena ei suuda ma alati mänguringile minnes ennast igapäevastest asjadest välja lülitada ja see segab keskendumist. Kuid usun, et ka selle oskuse saan lõpuks nö “selgeks”. Oskus ajule puhkust anda on elamisväärsele elule omaette boonus.

Kuivõrd on õige, et golfi võivad mängida praktiliselt igas vanuses inimesed – alates lastest kuni vanuriteni. Mis põhjusel sobib see mäng sedavõrd erinevatele inimestele?

Olen arvamusel, et mida nooremalt alustada, seda parem – minusuguse konte väänata nagu õpikus… no ei tule väga hästi välja! Aga tean ja näen – olgu või puujalg – ära mängid ikka! Harjutamise küsimus ja see pidi tegema meistriks! Mina enda puhul seda veel ei näe!

Kui suure osa ajakirja temaatikas haaravad teemad, mis seostuvad tervisega?

Usun, et golfimäng on tervise alustala, sest see sisaldab viibimist värskes õhus ja palju liikumist. Lisaks on golf suurepärane võimalus veeta aega mõnusate sõprade ja erinevate inimeste keskel. Oleme plaaninud igasse numbrisse ka erinevaid toitumise õppematerjale ning terviseteemad leiavad ajakirjas vähemal või rohkemal määral alati kajastuse.

Ehk teate ka meedikuid, kes golfi mängivad või olete koos mõne tohtriga golfi mänginud?

Nimepidi tean, aga ise koos mänginud ei ole.

Kas olete kaasa löönud ka golfivõistlustel?

Ikka olen, kuid viimasel aastal mitte.

Missugused on teie söömistavad ja kas need sõltuvad ka golfimängust? Kas sööte enne või pärast mängu mõnda kindlat toitu?

Minu söömisharjumused on ilmselt nagu enamikel inimestel. Armastan väga võileibu ning pirukaid ja on hetki, kus ahvatlustele ei suuda vastu seista. Suvel luban endale toidulauas rohkem kui talveperioodil. Talveperioodil olen veidi ettevaatlikum ning üritan jälgida, mida söön ja millal söön. Armastan söögi valmistamist ning samuti söögi nautimist. Enne mänguringi kindlat toitumistava mul ei ole. Pärast mängu kulub aga tavaline maitsev supp igati marjaks ära.

Milliste hobidega lisaks golfile oma tervise hoidmisel veel tegelete?

Talvisel ajal värskes õhus tunnike kiirkõndi ning 4–5 korda nädalas jõusaali.

Teie isa oli tuntud estraadilaulja, läbi “Horoskoobi” tuntuks saanud Toomas Jõesaar. Milliseid emotsioone teis endas laul ja muusika tekitavad ja kas olete selle valdkonnaga ka ise tegelenud?

Armastasin oma isa väga! Isa oli üks minu parimaid sõpru ja seetõttu oli kaotus liialt äkiline ja kiire. Ma ei olnud sellega arvestanud ja kohati ei suuda tema siit ilmast lahkumisega siiani leppida. Kuna olen väga emotsionaalne inimene, siis minu jaoks on muusika ja lõhnad esimese emotsiooni tekitajad. Olen õppinud muusikat ja hariduselt olen koorijuht, muusikaõpetaja ning estraadilaulu olen samuti “nuusutanud”. Armastan tõesti vabal ajal üksi kodus olles ümiseda ja seltskonnas viibides ikka kitarri saatel laulda. Mul puudub küll lavaline julgus – Uno Loop alati naeris mind, kui esinemise proovis stressi tõttu jalad sissepoole seisin – aga oma seltskonnaga lauluviisi veeretada meeldib küll.

Mis on isa repertuaarist lemmiklaul ja kui sageli isa lauldud laule üldse plaatidelt kuulate?

“Mul meeles veel” (helilooja Les Reed, sõnad Kustas Kikerpuu) ja “Me pole enam väikesed” (duett Marika Bahvalovaga, helilooja Arne Oit, sõnad Heldur Karmo), aga neid laule on muidugi enam. Mul on hea meel, kuidas tema laulude sõnad mulle iseenesest pähe on jäänud! Kuulan neid vahelduva eduga ja periooditi.

Tänavu suvel oli üheks meeldivamaks sündmuseks teie poja gümnaasiumi lõpetamine. Kas poeg on oma valiku tulevikuplaanide suhtes juba teinud? Ja muide – mängib temagi golfi?

Vahel mõtlen, et olen vist täitsa lahe ema, aga tegelikkuses tuleks seda küll küsida poja käest. Mu poeg on selline pikemat sorti vahva noor mees, kellega ikka nalja viskame. Võib öelda, et isegi kui meil tülid on, siis oleme lõpuks ikka sõbrad. Tulevikuplaanid olid tal ammu paigas, ainult et koolivalik jäi viimasele hetkele. Green Cardi tegi ta samuti aastaid tagasi, ajanappusest on rajale jõudnud koos minuga vaid ühe korra. Aga usun, et aastad teevad siin oma töö ja tulevikus taome palli ehk ka üheskoos.

Olen kuulnud, et töötate ka raamatupidajana. Kas selle tööga kaasnevad teadmised, kogemused ja “tühjast tähjast” loobumine aitab investeerida tervislikesse hobidesse?

Kui ajakiri on väga põnev töö ja hobi käsikäes, siis jah, raamatupidamine on ainult töö, mis natuke segab kohati golfimängu (naerab), aga olen harjunud ja lõpuks saab alati kõik tehtud. Tervisesse investeerin võimalikult palju, vähem investeerin ilutoodetesse.

Suvest on järele jäänud veel vähem kui kuu, kuidas kavatsete seda aega sisustada?

Elu on mind õpetanud – ela üks päev korraga! Pole minevikku, pole tulevikku – on täna ja võib-olla ka homme, aga me ei tea, millal see otsa saab. Loodan väga, et seda ühte kuud õnnestub mul sisustada golfi, kodu, töö ning vahvate ja positiivsete kaaslastega!

Allikas: Terviseleht

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!