Golf ei pea olema kallis

Mu hea sõber on elanud Iirimaal peaaegu kaheksa aastat. Küllaminekut sai aina edasi lükatud… kuni sõber avastas enda jaoks golfi. Ei läinud enam palju aega, kui lennupiletid taskus, võtsime reisisihiks Iirimaa.

Hispaania, Läti, Saksamaa, Tai (viimases küll mööndusega üheksarajaline par-3 väljak) – pole just palju paiku, kus olen golfi mänginud. Sel aastal lisandus uusi kogemusi lausa kahest riigist – Iirimaalt ja kuu hiljem ka Leedust.

Iirimaale lendasime tuntud odavlennukompaniiga, mis tekitas algul pisikest kõhedust, kuid reis laabus kui õlitatult ning Iirimaa võttis meid vastu tavapärase uduse ilmaga.

Juba maandumisel Dublinis tervitasid meid otse lennujaama külje all paiknevad golfiväljakud ning – üllatus-üllatus – kolmandal Iirimaa päeval õnnestuski ühte neist mereäärsetest links’idest proovida, sest sõber oli selle meie neljakäigulisse golfimenüüsse valinud.

10 euroga golfiring

Meie elamispaigaks ei saanud Dublin, vaid linnast 40 kilomeetri kaugusel asuv küla nimega Trim. Küla suurim vaatamisväärsus on kohalikud kindlusevaremed, kus on vändatud filmi „Braveheart” mõned kaadrid. Golfiväljakutega on küla lähiümbruses hästi, et mitte öelda – väga hästi. Neid leidub igale maitsele ja rahakotile. Nii näiteks algab odavaima green fee hind 10 eurost argipäeval. Väljak on täitsa kobe ning peaks vabalt vastu võrdluse poolte Eesti väljakutega. Klubihoone puudub ning raha tuleb panna ümbrikku ja jätta postkasti. Ausus ennekõike –, mis golfi algne mõte ju ongi.

Pisut suuremat summat (20 eurot) välja käies saab aga juba nautida Niitvälja tasemel väljakut. Nii me teisel päeval tegimegi. Võrreldes Niitväljaga, on vett vähem, ent laiust on väljakul paiguti rohkemgi ning see võiks kohati kõvera avalöögiga meestele just hästi sobida.

Golfi avapäeval viis kohalik võõrustaja mind Seapoint Golf Club’i links-tüüpi väljakule mere ääres. Links-tüüpi väljaku kohta on viimane üllatavalt heas seisus ning kes soovib korralikku links’i proovida, sellele soovitan Iirimaad väisates valida julgelt just Seapoint Golf Club. Kui vaid segavat tuult ei oleks ja mis seal salata: bunkrid on kõrge seinaga. Iirimaa golfiellu sisse elades selgub, et see on selle maa golfiväljakutel tavaline. Pole ime, kui bunkrist väljasaamiseks tuleb sooritada viis lööki.

Green fee on sõbra kinnitusel viimasel ajal kõigil väljakutel jõudsalt langenud ning siingi saab nädala sees mängida vaid 35 euroga.

Eurotoetuste toel on põllumajandusmaadele rajatud mitmeid uusi golfiväljakuid ning nüüd tuleb tunnistada, et majanduskriisis vaevleval Iirimaalgi ei jagu rahakaid golfimängijaid kõigile väljakutele. Golfiväljakuid on Iirimaal palju – veidi enam kui nelja ja poole miljoni elanikuga riigis pisut üle 300.

Knightsbrook Golf Club, mis kuulub hotellikompleksi juurde, on tõeliselt mõnus park-tüüpi väljak. Ametlik hind on üsna soolane, aga meil õnnestub mängida vaid 20 eurot per nägu. Pole paha, eriti kui heakorra mõttes annab väljak silmad ette kõigile Eesti väljakutele. Kohalikelt saame stardis teada, et valgetelt mängivad siin meiesugused klubimängijad igapäevaselt ning võistlusi peetakse hoopis rohelistelt, mis, tõsi, asuvad tihti vaid 5–10 meetrit kaugemal valgetest. Igatahes saab väljakust meie vaieldamatu lemmik Iirimaal.

Lennukid ja jänesed

Iirimaa kolmandal päeval jõudsime lennukite alla. Väljakule nimega Portmarnock Hotel Golf Club. Samanimelist nn põhiväljakut peetakse Iirimaal paremuselt teiseks links-tüüpi väljakuks. Meie otsustasime proovida veidi uuemat ja odavamat. Hind on lausa 55 eurot (olime juba odavusega harjunud) ehk: nimi maksab. Links’i seisukord osutus oluliselt kehvemaks kui avapäeval mängitud sama tüüpi väljakul. Ja küll see lennukite pidev saalimine väljaku kohal võis tüütu olla. Lennukimüra kuuldes meenus mulle alles nüüd, et Dublini lennujaamast on võimalik nädalaks suhteliselt mõistliku hinna eest laenutada ka golfikomplekte.

Golfireisi viimasel päeval suundusime Royal Tara Golf Club’i. Taas ootas park-tüüpi väljak, mis oli aga tõesti pigem mets kui park. Puid palju ja tihedalt.

Valdas tuttav tunne: justkui mänginuks me mitte Iirimaal, vaid Niitvälja kuueteistkümnenda raja avalöögil. Polnud juhus ega üksik erand, kui pall puuokstesse vuhises või puid riivas.

Tegelikult tahaksin siia tagasi tulla, et paremat tulemust taga ajada. Väljak on iseenesest lahe ning valida on 3 x 9 raja vahel ehk kui energiat ja tahtmist on, võib järjest koguni 27 eri rada mängida. Või miks mitte enne mängu kihla vedada selle peale, et kas näete radadel rohkem kui 10 jänest, ning võiduvõimalused on täiesti olemas. Väljaku slope-tabelist pole siin (ega ka paljudel teistel väljakutel) sisuliselt keegi kuulnud ehk mängida tuleb oma händikäpiga nii, nagu see sul parajasti on. Klubi auhinnakapist leidsime foto noorest naeratavast Padraig Harringtonist, kes võitis 1988. aastal noore poisina siinsamas elu ühe esimese tähtsama golfivõistluse.

Kes ei otsi Lõuna-Euroopa kuumust ja soovib hea hinna eest nautida tohutul hulgal golfiväljakuid ning seda peaaegu 365 päeva aastas, peaks kindlasti kaaluma Iirimaa külastamist. Valikuid on igale maitsele. Ja mis üllatus – vähemalt meie neli päeva golfi seltsis möödusid Iirimaal täiesti vihmavabalt.

Tekst ja fotod: Kristo Raudam

Ajakiri Golf

Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.