Golfiduellile ei hilineta – Eesti Golfi Liidu asjalik, töökas ja sõnapidav peasekretär Piret Sepp jõuab Elamusgolfikeskuse duellile varakult kohale. Tervitame. Tuntud töömesilasele kohaselt paneb ta esmalt laadima oma tööarvuti (muuseas, tal on neid lausa kaks) ning juba ta ajabki „golfiasja“ Elamusgolfikeskuse juhataja Taavo Talvojaga. Elamusgolfikeskus on otsustanud kaasa lüüa Eesti Golfi Liidu toetajana. Mis sellest plaanist edasi saab, see jäägu juba asjaosaliste vahele, kuid mind huvitab täna hoopis muu – kuidas saavad duelli pidamisega hakkama Eesti golfikuningriigi liidrid? Kas konkurents juhtkonnas paistab välja ka meelelahutuslikul võistlusel või ehk lipsab võidujanus salamisi huulte vahelt välja mõni negatiivsuse noot vastase aadressil?
Piret, millised on teie eelarvamused enne tänast duelli Elamusgolfikeskuses?
Olen kuulnud, et rajad on hästi rasked ja et golfiväljakul on lihtsam. Arvestades seda, et golfirajal olen veidi hädas just puttamisega, siis täna suuri panuseid ei pane.
Aga teie omad, härra Marko?
Hetkel puuduvad igasugused arvamused ja veel vähem eelarvamused. Mängin või õigemini pean duelli siin majas esimest korda. Võistlen täna Piretiga? Ma tahan võita! Aga talle kaotada pole ka häbiasi.
Esimene üllataja on peasekretär
Siirdume rõõmsas meeleolus – duellitar ja tema vastane härra Marko, fotograaf ja mina – Elamusgolfikeskuse teisele korrusele, kus asuvad esimesed kolm rada. Rajad tunduvad esmasel vaatlusel pehmelt öeldes lihtsad. Piret Sepp võtab kiirelt asendi sisse ja kurdab väga tasasel häälel (naeratus siiski näol), et korraliku asendi võtmiseks olevat liiga vähe ruumi. Esimene katse on siiski edukas, pall on saadetud lõpp-punkti vaid kahe löögiga. Härra Marko proovib olla sama rõõmus, kuid kaotab Piretile kahe punktiga.
Enne teisele rajale jõudmist kommenteerib Marko Kaljuveer: „Siin küll ühe löögiga sisse ei saa!“ Piret võtab asja rahulikult. Lööb palli auku nelja löögiga. Edasi on taas Marko kord, pinge kasvab. Ta lööb palli küll auku, kuid seekord mitte õigesse auku. Nimelt on Elamusgolfikeskuse rajad erinevate takistustega – teisel rajal on takistuseks teelolevad kinni ja lahti käivad augud. Oma löögi alustamise aeg tuleb hästi välja arvestada. Samal ajal liigub meie poole keskuse juhataja, kes uurib võistlustulle astunud auväärt külalistelt: „Kuidas läheb?“ „No ei lähe!“ kostab Marko Kaljuveer vaikselt, aga ausalt. Kolmanda raja lõpetavad vastased viigiga ning edasi kulgeb asi tõeliselt tasavägiselt – viiki jääb mäng lausa kuuel rajal.
Peab siinkohal mainima, et sellise tormilise kiirusega nagu selle duelli pidajate paar, pole seni ükski „katsealune“ ühelt rajalt teisele edenenud. Ausalt öeldes ei jõua ma nii ruttu kirjutadagi, kui nad on juba järgmisel rajal. Ei teagi, kas asi on juhtfiguurides, nende normaalse „töötamise“ kiiruses, suurepärastes oskustes uutes olukordades hakkama saada või olen mina lihtsalt aeglaseks jäänud. Jõuan võitu jahtivatele liidukatele järele enne seitsmendat rada: „Täna läheb meil siin eriti tempokalt!“ Marko kostab vaid üle õla: „Profid, profid!“ ja tuleb ära järgmine viik. Veel kuulen kommentaari Pireti suunas: „Kuule, nagu piljard ju!“ Piret ei lase ennast häirida, kuid vastab viisakale inimesele kohaselt: „Õige võrdlus.“
Olemegi jõudnud viimaste radadeni; kohtunikuks on sel korral minu kaheteistkümneaastane poeg, kes Elamusgolfikeskuse mängureegleid peast teab. Marko Kaljuveer küll parandab teda korra, kuid seda siiski vaid ühel rajal ja seal ka enda kahjuks. Enne üheteistkümnendat rada tekib korraks segadus, sest pole aru saada, kas auguks on seina sees üles-alla liikuv auk. „See on see auk või?“ uurib Marko Kaljuveer. „Siit on vaja sisse saada? See on küll võimatu!“ Mõlemad saavad pallid raja raskust arvestades väheste löökidega sisse ja liigume edasi. Vaatan kella ja imestan. Oleme hakkama saanud poole tunniga, kuigi olin arvestanud, et kulutame kuskil poolteist. Lõpp läheb kergelt. 13. rajal tuleb ära härra presidendi hole in one. Huvitaval kombel on õnnelikud mõlemad. Paistab, et tegemist on semudega selle parimas tähenduses. Ega loomulikult saa alla jääda ka Piret, kes lõpetab viimase raja nimega „Salut“ samuti hole in one’iga ning suundume punkte kokku lugema.
Mäng on läbi! Palju õnne, Marko, millised on muljed?
Väga lahe oli. Andis ikka lüüa, ei olnud nii kerge midagi. Ajaviitevormina mõnus mäng. Sobib seltskondlikuks mänguks hästi.
Piret, kaotus tuli tegelikult tasavägiselt, kuidas tunded on?
Äge oli! Seltskonnaga tulemiseks ja aktiivseks tegevuseks mõnus koht, ja puttamist saab õppida küll. 🙂
Kokkuvõtteks võin kinnitada, et ajakirja Golf duellil osalenud kahe „katsealuse“ näol on tegemist turbokiirusel töötavate juhtidega, ühes organisatsioonis tegutsevate inimeste kohta liigagi hästi läbi saavate kompanjonidega ja lisaks veel elurõõmust pakatavate inimestega.
Lõpetuseks palun (kuigi lootsin ikka daamide võitu): „Andkem talle siis andeks!“ – sel korral võitis Marko Kaljuveer!
Marko Kaljuveer 58 lööki
Piret Sepp 67 lööki
Elamusgolf asub Tallinna kesklinnas Vabaduse väljak 9
info@elamusgolf.eu
652 4541
www.facebook.com/cityjungle
VAATA GALERIID!
Fotod: Frederik Klanberg
Tekst: Monika Kuzmina
Artikkel ilmus ajakirja Golf sügisnumbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
