Golfi mängivad oma lõbuks mitmed endised sporditähed, eriti palju on nende seas endisi hokimängijaid, eesotsas omaaegse megatähe Wayne Gretzkyga, ja tennisiste. Eesti spordikuulsustest tuntuim golfar on Sydney olümpiavõitja kümnevõistluses Erki Nool.
Kuidas te golfi enda jaoks avastasite?
Mu esimene kontakt golfiga oli 1995. aastal, kui Niitväljal toimus Visa Cup, üks nädal enne Göteborgi maailmameistrivõistlusi. Ma sain kutse ja läksin kohale, aga mängida mul plaanis ei olnud, sest ma polnud kunagi varem golfi mänginud. Aga golfikepid olid mul kaasas, sest kunagi Bensport kinkis mulle Wilsoni komplekti, see oli neile vist mingist pankrotipesast kätte jäänud ja nii andsidki mulle.
Siis tolleaegne panganõukogu esimees Aare Urm tuli ja kutsus mind viimase paarina mängima ja naljakas küll, aga teisel rajal tegin kohe pari – mängisin ju esimest korda elus. Esimese poole mängisin vist 49 lööki, teine pool vajus muidugi ära. Tulemuse poolest oleksin selle võistluse võitnud, aga kuna mul ei olnud green card’i tehtud, siis ei saanud mind autasustada.
Tippsportlase jaoks on golfis küllaltki suur vigastuseoht. Kui tõsiselt te pärast seda esimest korda üldse mängimas käisite?
Käisin kaks-kolm korda aastas mängimas. Kui sa teed iga päev kuus-seitse tundi füüsilist trenni, siis on jube keeruline, et sõita Niitväljale kolmvee rand tundi, mängida neli tundi golfi, siis sõita tagasi. Aega lihtsalt ei jätku, sest kui sa tahad golfiga mõnuleda, siis see võtab päevast oma kuus tundi ära.
Millal ja miks hakkasite golfi tõsisemalt võtma, kas pärast tippspordist loobumist?
2005. aastal, kui ma olin tippspordiga lõplikult lõpetanud. Pärast Helsingi maailmameistrivõistlusi tegin kokku 17 ringi, umbes pooled neist olid üheksa, pooled 18 rada. Võtsin väikese eesmärgi, et saada händikäp 18 peale. Ma ikka harjutasin selle nimel ka. Esimesel aastal sain 17,7 peale, siis kadus eesmärk veidi ära. Kahel esimesel aastal ei saanud ma võistlustel kordagi alla 34 punkti. Eks ma tegin golfi mõistes natukene kitse ka… (Naerab)
Kuidas?
Esimesel võistlusel olime koos käsipallur Riho- Bruno Bramanisega ja jube piinlik oli suurt händikäppi öelda. Ütlesime siis koos 32. Aga sellel samal võistlusel mängisin 31 ära.
Päris alguses on see tähtis. Aga kui ma võtsin endale eesmärgiks saada händikäp alla 18, siis ma käisin enamiku aega üksi mängimas. Kui sul on mingi eesmärk, siis ei ole sul mängusõpra vaja. Sõitsin hommikul kella seitsmeks väljakule, mängisin pooleteise tunniga üksi üheksa rada ära ja jõudsin kenasti kella üheksaks linna tagasi.
Üksi ja hommikul vara mängida on oma võlu. Sa ei raiska üldse aega, keegi sinu tempot ei sega. Ma harjutasin palju lihtsalt lööke, lähimängu lööke. Arvestasin seda, et inimesed, kes on juba kümme aastat mänginud ja mängivad aastas 20–40 ringi ja iga kord teevad saja löögi ligi, siis tasemelt neile järele jõudmiseks ma pean rohkem harjutama – tegin 500 kuni 700 lööki päevas. Selleks et saada löögi kindlus. Kui sa sellise kindluse saavutad, siis hakkad golfist mõnu tundma. Mis mõnu sa tunned, kui teed sada lööki ja neist ainult kaks tuleb välja. Kuigi öeldakse ka nii, et just need kaks lööki on see, mis sind platsi peale tagasi kutsub, sest golfis jääb alati ideaalne ring tegemata. Kergejõustikus sul võib tulla ideaalne sooritus, aga golfis võib väga lihtsalt jääda üks puttamine puudu.
Kui võrrelda kümnevõistlusega, kas siis on see nagu löök, mis jäi ideaalsest tulemusest, näiteks 9000 punktist puudu?
Minul kindlasti.
Mis on teile praegu golfis tähtsam, kas mingi eesmärgi saavutamine või mängu seltskondlik pool?
Olen mõelnud, et kas võtan eesmärgiks händikäpi saamise alla kümne. Aga mul lõppes kõik golfis mingile tasemele jõudmise mõttes väga lihtsalt ära. 2007. aastal oli väga varajane kevad ja ma käisin iga päev golfi mängimas. Hommikul tegin 80 lööki ja õhtul tegin 76 lööki. Nõmme Kalju jalgpalliklubi üks eestvedajaid oli mulle käinud pool aastat pinda, et ma läheksin nende trenni. Läksin mängima ja sain Hiiu staadionil oma elu kõige raskema vigastuse – tõmbasin ära ristisidemed, mõlemad meniskid ja sain kõhrerebendid.
Poolteist aastat ei saanud draivi lüüa, puttamisasendit võtta – põlv oli sellises seisukorras, et isegi kõige klassikalisemat asendit ei saanud võtta. Ma ei saanud poolteist aastat harjutada ja pärast seda oli tase sama kehv nagu alguses. Ma nägin, et ma ei saavuta taset, mida tahtsin. Oleksin pidanud veelgi enam golfile keskenduma, aga siis tuli juba ka riigikogu töö, mille juures on väga raske planeerida iga päev neli tundi harjutamist.
Naljaga pooleks – jalgpallivigastus keeras kümnevõistleja golfikarjääri tuksi?
Nüüd ma naudin golfi mängimist teistmoodi. Pole vahet, kas löön 85, 93 või 95 lööki, ma ei põe. Aga oleme ausad – üle 90 löögi on ikka palju. (Naerab) Aga mind see ei ärrita, sest ma tean, et ma ei ole ka piisavalt harjutanud ja siis tulevad sellised kalad sisse, et lööd näiteks vette ja saad mõne löögi juurde.
Kas tippspordist loobunule, et ennast vormis hoida, on golf sobiv ala?
Tippsportlase jaoks ei anna golf sellist koormust, mis rahuldaks. Loomulikult 18 rada, keskeltläbi 10 kilomeetrit käimist midagi annab, aga see pole see, kui sa oled läinud 20 aastat trenni iga päev selleks, et kedagi võita.
Kui ma kümnevõistlusega lõpetasin, siis Dave Wollmann, Tammerti Sassi treener küsis, et mida sa nüüd teed, kas mängid golfi või tennist, millest sa saad võistlusmomendi kätte? Vastasin, et teen mõlemat. (Naerab) Isegi kui sa üksi mängid, saad võistlemise emotsiooni kätte – mõtled, et nüüd löön birdie või pari. Vähemalt mul on küll nii, et on vaja võistlusmomenti. Tippsportlane, kellel on võistlemise vajadus, golf annab selle ideaalselt pingete maandamiseks.
Kas ka tööpingete maandamiseks, sest ilma mängule keskendumata ei tule ju vist midagi välja, kui mõte mujal uitab?
Golf on väga distsiplineeriv mäng, kui sa tahad tulemust saada. Kui sul on mõtted hajevil, siis tulevadki sellised naljalöögid sisse. Näiteks vist ainukene kord oli eelmisel aastal Otepääl, kus ma võistlusel mängisin kehvemalt, kui ma trennis mängin.
Kas sellist mõtet ei ole pähe tulnud, et kui teie noorusajal oleks saanud kohe kergejõustiku asemel golfi valida ja nüüd olla rikas nagu Tiger Woods?
Ma oleksin siis väga ülekohtune oma sportlaskarjääri suhtes. Ma olen oma valitud alal ikka edukas olnud. Et meil tuleks oma Tiger Woods, selleks on traditsioone vaja. Teadmisi, kuidas tippe ette valmistatakse. Isegi kui Eestis on praegu keegi imelaps andekam kui Tiger Woods, siis ei saa temast kunagi samasugust tippmängijat. Eestis lihtsalt puudub selline treenerite teadmistepagas. Meie golfitreenerid ei ole halvad, aga nad ei ole saanud ühtegi maailma tippu ette valmistada, neil puudub selline kogemus. Kui kergejõustikust võrdlus tuua, siis Usain Bolti trenni minev väga andekas noor jookseb sada meetrit 10,00 sekundiga väga suure tõenäosusega. Aga kui sama andekas noor treenib Eesti treeneri juures, siis tõenäosus, et ta jookseb alla 10,40, on väga väi- ke. Golf on väga ühtlane ala, kus ühe löögi sisse võib mahtuda mitukümmend mängijat. Meil pole traditsiooni puudumise tõttu sellist treenerit, kes suudaks õpetada, kuidas maailma tipus selle ühe löögi võrra paremaks saada.
Et meil tuleks oma Tiger Woods, selleks on traditsioone vaja. Teadmisi, kuidas tippe ette valmistatakse.
Kümnevõistluses meil on selline teadmistepagas?
Me oleme kümnevõistluse suhtes väga nõudlikud, sest meil on igal kümnendil olnud maailma tipptegija ja seetõttu me oleme norivad ja me peamegi kümnevõistlejaid vaatama perspektiivis, kas nad hakkavad medaleid võitma või ei. Täna on meil üldine probleem, ka golfis – meil lapsed harjutavad ajaliselt vähe.
Ma tulin Tallinna spordiinternaatkooli 13-aastaselt ja tegin keskeltläbi seitse trenni nädalas. Täna 85% 12–14-aastastest teevad trenni kolm korda nädalas, ülejäänud 15 protsenti, kui mõned erandid välja arvata, teevad neli trenni nädalas.
Tallinnas Kadrioru staadionil maksab üks trennikord vanas rahas 36 krooni. Kui panna nädalas kaks trenni juurde, siis teeb see kuus ligi 300 krooni ja seda ilma treeneri tasuta. Aga kui sa seda ei tee, siis pole isegi teoreetilist võimalust saada tippsportlaseks.
Mis siis teeb meistriks?
Kõigil aladel on maagiline 10 000 tunni norm. Sa pead treenima nii palju tunde, et saada mingi tase kätte. Ma ei räägi treenerite palgast, vaid spordi kättesaadavusest üldse. Kuni lastel pole võimalik hommikust õhtuni golfipalle taguda, niikaua on ka Eestist golfi tippmängijat loota võimatu. Golfiväljakul ilutsemine ja VIP-i mängimine ei tõsta Eesti golfi taset.
Kui me mõtleme sellele, kuidas mingi spordiala taset tõsta, siis saab see tulla ainult läbi harjutamise. Golf on selles mõttes kõige ausam ala, et kui sa ei ole harjutanud puttamist, siis ei lähe sul kunagi sada protsenti meetri pealt sisse.
Golfi peaks siis mängima hakkama maast madalast?
Käisin just hiljuti Austrias ja rääkisin ühe golfitreeneriga. Nende klubis on noortel aastamaks 180 eurot ja selle eest mängi ja löö nii palju, kui kulub ja see sisaldab kaks korda nädalas ka treeneri tasu. Aga kui meil maksab üks pall üks kroon ja vähemalt 500 palli peaks päevas lööma, siis millest me räägime.
Kuni lastel pole võimalik hommikust õhtuni golfipalle taguda, niikaua on ka Eestist golfi tippmängijat loota võimatu.
Golf võiks olla ka üle keskea inimeste, kes ei ole väga sportlikud, tervislike eluviiside üheks kandjaks. Haigekassal on miljardeid kroone, millest kõige suurem osa kulub vähesest liikumisest ja valest toitumisest tingitud südame-veresoonkonna haiguste, vähese liikumise ja vale söömise raviks. Spekuleerime, aga kui sotsiaalministeeriumi kaudu oleks üle 50-aastastel golfimängimine sama odav nagu Austrias noortel ja need inimesed käiks paar korda nädalas 10 kilomeetrit 20-kilose kotiga, siis me võidaksime ainuüksi tablettide pealt miljoneid. Golf võiks olla üks rahvaspordi vorm, aga muidugi see nõuab peale noori, keda me peaksime selleks kasvatama.
Mõnes golfiklubis aga selle asemel püütakse olla eriti elitaarne. Tiger Woods oma riietusega ühte Eesti golfiklubisse ei pääsekski.
Golf võiks olla ka üle keskea inimeste, kes ei ole väga sportlikud, tervislike eluviiside üheks kandjaks.
Kes teie tuttavatest sportlastest on kõige kõvemad golfarid?
Odaviskaja Steve Backley händikäp oli tegevsportlasena kolm, Roman Šeberlel on ka kolm, mitmel sprinteril kolm kuni viis. Nii fanaatilist golfimängijat nagu Šeberle kümnevõistlejate seas ma küll ei tea. Näiteks sisekergejõustiku MM-il eelmisel aastal Dohas pärast võistluste lõppu järgmisel hommikul juba kell kaheksa oli ta platsi peal. Tal on võistlustel igal pool varustus kogu aeg kaasas.
Ta tahab ka Rio de Janeiro olümpiale pääseda golfis, aga see jääb tal küll unistuseks. Olümpiale pääsemiseks peab ta olema Tšehhi vähemalt teine mängija ja mahtuma maailma edetabelis umbes 500 parema hulka. Golfarina olümpiale pääsemiseks oleks ta pidanud kohe pärast Pekingi olümpiat kümnevõistluse lõpetama ja hakkama sama palju aega kulutama golfi peale – vähemalt seitse tundi päevas ja nii kaheksa aastat.
Mis alade endistel tippsportlastel on teie arvates kõige kergem golfiga alustada?
Kui inimene alustab golfiga, siis jäähokimängijatel tuleb see lihtsalt kätte, tennisistidel ka. Tegelikult tuli mul ka üllatavalt lihtsalt. Siin on oluline, kas sport on olnud seotud käelise tegevusega – oskusega käsi, jalgu, keha kokku panna. Nagu mul oli – ketas, oda, kuul, teivas. Nii on ka tennisistil lihtsam golfi õppida kui jooksjal.
Tekst: Andrus Allika
Fotod: Mati Hiis
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.