Armastus esimesest silmapilgust

Karin Mängel

Mai 2001 – ärinaine Karin Mängel satub tänu hea sõbra soovitusele elus esimest korda Niitvälja golfiväljakule. Esimene golfiväljakul veedetud päev oli edaspidises elus väga otsustav, ja lausa saatuslik: „See oli armastus esimesest silmapilgust, sest golf sobis esimesest hetkest minu natuuriga.”

2011 algab 11. hooaeg. „Ootan neid müstiliselt kauneid Eestimaa suvepäevi, kui oled avalöögialas ja kusagile pole kiiret – ootamas on mõnus golfiring koos kaaslastega. Selles on midagi erilist, millest on ehk golfi mitte mängival inimesel võimatu aru saada, kuid need, kes mängivad, teavad, millest jutt käib. Mõtlen vahel ikka, et kõigele, mis meiega juhtub, leidub põhjus. See oli väga-väga õnnelik juhus, et sõber ühel hetkel mulle oma golfikepid pihku pistis ja ütles: Karin, mine proovi ka. Kolmepäevane greencard’i kursus Eesti tol ajal ainsa pro Enrico Villo juures kinnitas veelgi seda, mida ma nagunii juba esimesest kokkupuutest alates aimasin – olin golfi näol leidnud endale sobiva harrastuse,” räägib Karin.

Kiindumust golfi vastu aitas süvendada ka meeldiv seltskond. „Golfarite sõbralik punt on niivõrd lahe, peaaegu kõik tunnevad üksteist. Ja kui sa uustulnukana väljakule sattudes end algul veidi üksikuna tunnedki, siis see on üsna ruttu mööduv nähe. Varem või hiljem leiad sa kindlasti väljakult eest vahva seltskonna, kellega hakkad koos mängimas käima ja tihti saavad nendest inimestest sinu sõbrad. Kartus, et sa jäädki üksinda uitama, on alusetu – tõenäoliselt ei viitsi lõputult golfi üksinda mängida ka kõige andunum golfi fänn, ja ühel või teisel moel ta mõnda golfiseltskonda satub. Kuigi, peab mainima, et vahel on ka päris tore teha üksinda üks kiire golfiring.”

Karin lisab, et kui metsa all joostes või suusatades on üsna tavaline, et sa enda ees, taga või kõrval olijat ei tunne ega saagi tundma, siis golfiväljakul üldjuhul ikka teatakse, kes on kes, teretamisest rääkimata – see on nagu üks osa kadunud maailmast – viisakus, etikett, korralik riietus. „Golfiklubisse saabudes vestled alati tuttavatega, või kui oled hiljaks jäämas, siis võib-olla paari lausega, kuid mitte kunagi pole ma näinud kedagi lihtsalt „tere” mühatamas. Siia tullakse üldjuhul alati hea tundega – vastumeelselt golfi mängima tulnuid
polegi vist olemas. See ühtekuuluvustunne on mind kindlasti paremaks inimeseks muutnud.”

Tagantjärele teab Karin, et golfi juurde satutaksegi enamasti sõprade või äripartnerite õhutusel. Neid, kes omal algatusel end golfipisikuga nakatada lasevad, on vähem. See peab siis juba eos fanaatik olema.

Hooaja plaan on täpselt paigas

Karin Mängel

Kui Karin esmased teooria põhitõed pro juures selgeks sai, leidis ta end üha sagedamini golfiväljakult.

„Harjutasin esimestel aastatel päris palju golfitreeneri eratundides, sest see on parim ja kiireim võimalus mängima õppida. Ise ei jõua tehniliste spordialade juures asja tuumani. Golfis saad innustust hästi välja tulnud löögist ja soov seda korrata tõukab tagant, kuid ka halva löögiga (eelkarindusel, et neid siiski liiga tihti ei tule) on nii, et arvad, et oskad sellest õppida ja teha järgmise paremini. Mäng on väga sõltuvust tekitav – tahaks aina korrata häid tulemusi ja nii eeldadki, et sa vigu enam ei korda, või siis võtad nendest vähemalt õppust,” räägib Karin.

Et golfi võib mängida üksinda, kahekesi, kolmekesi või neljakesi, valib igaüks endale sobivaima variandi. Praegu mängib Karin grupis, kus on peale tema veel kolm lahutamatut golfisõpra – Katrin, Tiina ja Kersti. „Lepime alati hooaja alguses kokku, mis päeviti ja mis kell me mängime. Selliselt kokku pandud kalender paneb muidugi minu ja mu mängukaaslased olukorda, et peame vaatama, millal me oma põhitöö ära teeme. Õnneks on meil võimalik endale paindlikku tööaega valida. Naerame ikka isekeskis, et meil ei sega golf tööd, meil segab töö golfi.”

Võistlustel on aga hoopis teine lugu. Siis loositakse osalejad mängugruppidesse ja sa võid sattuda mängima kaaslasega, keda sa varem ehk ei tundnuki. Samal ajal aitab omavaheline suhtlus alati mängijaid lähendada ning võistluse lõppedes oledki saanud endale uue tuttava või kes teab, koguni äripartneri.

Et Karin mängib põhiliselt Eestis, siis kestab tema jaoks golfihooaeg aprillist oktoobri lõpuni. Sellest talvest lisandusid treeningud ka sisehallis pro Piret Peerna juures. „Jah, osa saab seda endale lubada, et mängib talvel Tais või Lõuna- Aafrikas, aga mina eelistan talvel just võimalikult palju töötada, et suvel võimalikult palju vaba aega omada – kas või golfi mängides.”

Talvistel treeningutel on praegu Karini jaoks ka teine eesmärk. Tahaks langetada HCP 10 ringi ja võib-olla osaleda Eesti meistrivõistlustel – selle nimel tuleb harjutada, sest niisama pole mõtet tuju rikkuma minna – mäng peab olema stabiilne.

Õrnem sugu ja golf

Ühe rahvusvahelise uuringu põhjal kuuluvad spordialade esikolmikusse, millega tegeleb oluliselt rohkem mehi kui naisi, mägirattasõit, lumelauasõit ja – ka golf. Ja nii on see tõenäoliselt ka Eestis. Paraku lisandub sellele veel üks tahk. Kui mujal maailmas on golfis meesmängijaid väga palju, siis on neil ka naismängijaid väga palju. Eestis see nii ei ole. Üks põhjus on Karini sõnul kindlasti selles, et Eesti naine on töö ja perega väga hõivatud. Pikad tööpäevad, kodused tööd. Mitte, et naine ei peaks töötama ja kodus midagi tegema, kuid enamasti ei kuulu endale mõeldud vaba aeg Eesti naise nn ajaportfelli. Meil vastutab naine tavaliselt laste hea käekäigu nimel, lisaks teeb süüa ja koristab – ühesõnaga argipäeva mured. Kui lapsed veidi suuremad, siis saab taas meelepärase tegevuse juurde naasta.

„Meil mängib tõsisemalt golfi umbes 40 naist terve Eesti peale. Ülejäänud paarsada naist süstemaatiliselt golfiväljakul ei käi. Meil ongi naiste osa olematu, kuigi see on nii ilus ja naistele samuti sobiv spordiala,” on Karin veidi kurb.

Karini sõnul on naiste kaasamises golfiväljakule hindamatu töö ära teinud Tallinna golfiklubi naiste kapten Terje Pällo, samuti Merle Eenmaa, Ülla-Karin Nurm, Ulvi Ingver, Katrin Tiitus jpt. Siiski on veel pikk maa minna. „Viimase kolme aasta suurimaks saavutuseks on kindlasti pro Piret Peerna algatatud naiste golfitreeningute läbiviimine Niitvälja golfiklubis – see pole üksnes golfitaseme edendamine, vaid ka sotsiaalne tegevus – golfitrennis saad tuttavaks teiste golfaritega, keda muidu võib-olla ainult teretad. Ja võid leida endale kaaslase, kellega mängimas käia. Naistele on just see osa väga oluline. Boonuseks on muidugi golfioskuste arendamine – või vastupidi.”

Karini õnneks ei pea tema enam pere tõttu nii raskeid valikuid langetama. Poeg on juba täiskasvanu ning ka teismeikka jõudev tütar on juba piisavalt iseseisev. Siiski täielikult golfivõõraid lapsi Karin üles kasvatanud ei ole. Poeg mängib küll veidi, aga pole ema sõnul siiski suure hingega asja sees. Tütar käib vahel kaasas ja mängib natuke ka ise.

Karin lisab, et ideaalis võikski golfi mängida perekonniti. Golfi saab ju mängida juba alates viiendast eluaastast ja need lapsed, kes kasvavad golfiväljakul, on harjunud suhtlema väga erinevate vanusegruppidega. Ja kui lapsed teinekord päriselt mängida ei viitsigi, võtke nad vahel kas või golfikäru vedama, sest jalutada saab palju ning toredate täiskasvanutega lobiseda. Uskuge, nad teevad seda meelsasti, sest kirsina tordil võetakse neid ka golfiseltskonnas võrdsetena, sest see ongi sõbralik ja seltskondlik mäng.

Naised vajavad võistluseid

Naiste stiilivõistlus, golfidaamid XX saj algusest

Teise võimalusena golfihuvi äratamiseks naiste seas toob Karin välja naistele mõeldud sarivõistluste tihendamise Eestis. „Eriti golfiga alustavad naised kardavad, et nende löögid ei tule välja ja sa ebaõnnestud kõigi silme all. Eriti siis, kui loosiõnne tahtel oled kokku pandud võistlema kogenud mängijatega – tean seda oma kogemusest. Osalesin ühel esimesel võistlusel, kus pool kehvast tulemusest tuli just segavast tegurist – ma segan oma halva mänguga teisi. See on osaliselt tõsi, kuid üldjuhul kaasvõistlejat eriti teise tulemus ei huvita – korda läheb ikka enda hea või halb mäng.”

Karin on veendunud, et naistele võiks olla rohkem võistlussarju või ka lihtsalt naistele suunatud võistluseid – ajendiks osa võtta on ikka see ambitsioon teistega mõõtu võtta ja tunda end osana mingist sotsiaalsest keskkonnast. Golfis pole auhind see suurim motivaator (v.a muidugi profigolfis). Ehk see ongi üks võimalus naiste
kaasamiseks, kui sul on kindel eesmärk treenida või auhindade nimel pingutada. Ja seda, et naiste golf erineb oluliselt meeste golfist, polegi ju mõtet muutma hakata. Mehed on ikka meestekeskse golfi esindajad – nemad jäävadki tundide kaupa löökide ja tehnika üle arutlema ning räägivad golfi mängides hoopis teistsuguseid jutte. Naised jäävad aga alati naisteks – heast golfilöögist tunnevad kõik rõõmu, kuid naised ei arutle Karini sõnul pooltki nii palju tehniliste detailide üle, ikka võetakse jutuks muud argised teemad.

Siiani on naiste võistluseid auhindade näol veidi toetanud Villeroy & Boch, kuid väga palju on auhindu välja pannud Spoleman OÜ.

Müüdi kummutamine

Karin Mängel

Levinuim müüt – golf on vaid ilusatele ja rikastele – muudab Karini rahutuks. Kust see täpselt
tulnud on, ta ei teagi – tõenäoliselt sellest, et golfi juurde kuulub teatav aura – vaatad golfivõistluseid kaugelt Ameerikast – caddie kannab kotti, auhinnarahad on miljonites ja kogu õhkkond tundub selline kallivõitu. Kindlasti on kõik näinud ka Inglismaa ja Šotimaa klubisid – nahktugitoolid, ruudulised ülikonnad jms. Tänapäeval on golf siiski muutumas tavaliseks rahva- ja tervisespordiks. „Samas olen ma veendunud, et selle müüdi kummutamisel peaks appi tulema Eesti meedia, sest kahjuks ei jõua erialaste ajakirjade sisu ning asjakohased veebiküljed tavainimesteni.”

Karini sõnul on ta ikka mõelnud sellele, et 30-aastaselt võib igaüks enda kõhtu jõusaalis trimmida või fitness’is olulisi lihasgruppe treenida. Pärast seda jääb korraks aeg seisma ja 40-aastaselt
pead sa paratamatult veidi selles suunas töötama, et endale liiga ei teeks. Siis jäävadki järele mõned soovitavad tegevused – osa hakkab metsa all või kõrvaltänavatel kepikõndi tegema, osa ostab suusad ja ootab lumist talve, osa ujub või jookseb. 50-aastaselt teeb enamik võimaluse korral peenraid, kõpitseb maja, veab sõnnikut, lõigub hernekeppe või liigutab end jalutades, kuid – golfi võib mängida heas seltskonnas elu lõpuni.

Karin usub kaljukindlalt, et inimesed, kes golfi mängivad, elavad palju kauem. „Mind on küll golf inimesena paremaks ning elujõulisemaks muutnud. Olen kindel, et golf hoiab mind elus ja vormis ka 60–70-aastaselt.” Jah, golf on Karini esimene armastus. Ja siis tuleb hea söök, mille kinnituseks on Angeelika Kangiga kahasse avatud koostöökohvik Café More Viru keskuse IV korrusel.

Kolmanda kiindumuse juures eelistab Karin aga praegu lõpmatuse märki.

Tekst: Vilve Torn
Fotod: erakogu, Jüri Seljamaa