Walter Hageni 11 suurturniirivõitu on Jack Nicklausi ja Tiger Woodsi järel kolmas tulemus. Karjääri algusest 1912. aastal karjääri lõpuni 1939. aastal võitis ta ligikaudu 75 turniiri. Tiilt võis tema tase kõikuda, liivamängus ja puttamises oli ta aga üks parimaid. Hagen väitis, et 18. rajal puttas ta alati maksimaalselt kaks korda.
Ta oli esimene mängija, kes teenis golfiga miljon dollarit, ja kuuldavasti esimene, kes kulutas 2 miljonit. Turniiridelt teenitud raha moodustas ehk 15 protsenti koguteenistusest, mis näidismatšidega paisus enam kui 100 000 dollarile aastas. Hageni joomasemu, pesapallilegend Babe Ruth teenis 80 000 aastas. Hagenile maksti näidismatši eest 1000 dollarit ja ta tegi neid kuni üheksa nädalas.
Hageniga samal ajal mänginud Gene Sarazen tundis veel aastakümneid pärast Hageni surma kurbust, et oma aja kuulsaimat mängijat enam hästi ei mäletata. Sarazeni sõnul tegi Hagen golfi populariseerimiseks rohkem kui keegi teine ajaloos: „Ta mängis kõikjal ja erinevalt Vardonist või Jonesist polnud ta kunagi igav.”
Kui Hagen profikarjääri alustas, valitsesid klubihooneid mõlemal pool ookeani amatööridest aristokraadid ja proffidele oli sinna sissepääs keelatud. Proff oli teener, rikaste treener. Hagen saabus 1920. aastal oma esimesele British Openile, võttis Ritzis toa ja sõitis väljakule Austro-Daimleri limusiiniga, kuhu teener kandis lõunat ja vastavaid veine. Ühel teisel Openil lasi ta end eralennukiga lennutada 65 kilomeetrit eemale moodsasse võõrastemajja ja kuulutas seejärel häälekalt, kui palju paremad on sealsed maasikad klubihoone omadest. Sarmikas Hagen võitis enda poole Briti eliidi, nende seas noore golfihuvilise Walesi printsi. Nendest tegudest raporteerisid USA ajalehed ja ka seal sai golfist lõpuks igamehemäng.
Sarazen meenutas, kuidas Hagen kord 1921. aastal Marylandis riietusruumis rahumeeli habet ajas, president Harding, kellega ta mängima pidi, 1. tiil ootamas. Hagen oli kurikuulus selle poolest, et jõudis mängima tavaliselt viimasel hetkel, vahel käigupealt riideid vahetades. Ta naljatas häbitult pealtvaatajatega ja isegi flirtis. 1914. aastal US Openit võites õnnestus tal kohtama kutsuda neiu, kes teda 16. rajal jälgis. Kui küsiti, kas ta ei karda edu maha mängida, vastas Hagen, et naised on tähtsamad.
Hagen kiitles sellega, et teda huvitavad naised ja naps. Tegelikult jõi ta noorena vähe ja Sarazen tabas teda vahel kulistamas „viskit”, mis oli tee. Mõnikord tellis Hagen järjest alkoholi, kuid valas joogid salaja lillepottidesse. Hageni teener-autojuht-caddy Spec keeras ülemuse smokingi hommikul rulli, et jätta muljet, nagu oleks golfiäss saabunud vingelt peolt, kuigi ta rahulikult öö läbi põõnas.
Hagen ei vandunud kunagi, erinevalt näiteks Bobby Jonesist, kes võis madruse kombel ropendada. Samuti ei avaldanud ta privaatseid detaile armuelu kohta ja kohtles kõiki naisi austusega, olgu need filmitähed või ettekandjad. „Ärge kiirustage ja ärge muretsege,” ütles Hagen ikka. „Te olete siin ainult lühikest aega, nii et peatuge ja nuusutage lilli.”
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2020 numbris.
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
