1982. aasta oli eriline. Siis külastas paavst Suurbritanniat esmakordselt pärast 1531. aastat ja Tom Watson võitis ainukest korda US Openi.
Sealt, kus Watson 20. juunil Pebble Beachi väljaku 71. rajal asus – green’ist paari meetri kaugusel ja allamäge, kuid siiski paksu rohu sees -, ei tšipata niisama lihtsalt palli auku, et alistada Jack Nicklaus, kes oli võistluse juba lõpetanud.
See polnud Watsonil aga esimene selline olukord. Ta oli edestanud Nicklausi niimoodi juba 1977. aasta Mastersil ja The Open Championshipil. (Nicklaus ütles, et ta polnud kunagi paremini mänginud kui siis ja ometi Watson võitis.) Watson otsis välja wedge’i, kopsas palli ja vaatas, kuidas see vastu lippu ja seejärel auku veeres. Watson jooksis rõõmustades ringi nagu värava löönud jalgpallur. „Do you believe it?!“ hüüdis kommentaator Dave Marr.
Watson vist ei uskunud: ta oli 10 aastat US Openilt võiduta lahkunud.
Nicklaus vist uskus: see oli tal 18. kord suurturniiril 2. kohale jääda.
„Proovi lähedale lüüa,“ oli soovitanud Watsoni kepikandja enne lööki. „Ei,“ kostis Watson. „Ma löön sisse!“
Nicklaus oli löönud pühapäeval 69 ja lõpetanud tulemusega -4. Ta oli näinud, kuidas Watsoni avalöök 3-löögisel 17. rajal rohus maandus. Kindel bogey, mõtles Jack. Watson oli enne seda Nicklausiga viigis. Watson lõi aga veel viimasel rajal birdie ja Nicklaus teatas kätt surudes naeratades Watsonile, et pole kohanud teist nii kangest puust tõbrast.
„Seda lööki võiks sada korda lüüa ja pall ei läheks isegi augule lähedale, rääkimata sellest, et sisse,“ sõnas 3. koha jagamisega lõpetanud Bill Rogers, kes mängis Watsoniga koos.
„Tuhat korda võiks lüüa,“ urises Nicklaus.
Pikemalt saab lugeda ajakirjast.
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
