Kanadast pärit Paul Marley on EGCC väljakuhooldaja, kes osales vabatahtlikuna Ryder Cupil. Isegi vabatahtlikuna pole sinna kerge saada, sest soovijaid on sadu, kui mitte tuhandeid. Kõigepealt proovis Paul oma kontaktide abil ja saatis Le Golf Nationalile CV, et osaleda eelmise ja tänavuse aasta French Openil, mis seal toimus. Nädal hiljem tuli vastus: kahjuks kohti pole, aga Paul on pandud järjekorda.
Selle aasta algul teatas aga Euroopa Golfiväljakuhooldajate Liit, et turniirile on 10 vaba kohta. Paul osutus valituks.
Paul oli varemgi pealtvaatajana PGA Touri turniiridel käinud, Ryder Cup oli aga midagi muud. „Seal oli tohutult toiduautosid, tualette, nänni- ja meediatelke. Tribüün esimese tii taga oli päratu,“ räägib ta. Hiiglaslik oli ka muruhooldajate töökoht, sest neid pidi sinna mahtuma 180 ja kõik vajasid töövahendeid. Nende kasutada olid tosinad golfikärud ja üle 30 muruniitja.
Paul oli varemgi pealtvaatajana PGA Touri turniiridel käinud, Ryder Cup oli aga midagi muud.
Kõige tihedamad päevad olid esmaspäev ja teisipäev, sest siis ei lubatud vaatajaid väljakutele, mängijad polnud aga veel saabunud. Hommikuti õpiti, mida on vaja võistluspäevadel teha ja kuidas mängijatele mitte jalgu jääda. Pärastlõunatel kontrolliti, kas bunker’ites on liiv õige sügavuse ja sisaldusega. Pärast seda kõnniti läbi fairway’d, rough’id ja green’id ning korjati käsitsi ära kogu umbrohi.
Kolmapäeval algasid treeningud ja kuulsuste matšid ja siis hooldajad väljakul liikuda ei tohtinud. Hommikuti niitsid nad muru, kontrollisid bunker’eid ja olid kella 9-ks väljakult kadunud. Pauli töö oli tegeleda green’ide katetega, et niitmisel kahju võimalikult väike oleks. Päeval sai veidi hinge tõmmata, et siis õhtul jälle bunker’eid kontrollida, piirata rohtu valglates ja korjata üles prügi.
Paulil õnnestus riisuda bunker’eid ajal, kui harjutasid Euroopa võistkonna liikmed Paul Casey, Tyrrell Hatton, Henrik Stenson ja Thorbjørn Olesen ning järgmisel päeval ameeriklased Jordan Spieth, Justin Thomas, Patrick Reed ja Tiger Woods. Reedel üritas Paul vaadata võimalikult palju golfi, mis hooldajaloaga oli võimalik kohtades, kuhu tavavaatajad ei pääsenud.
Laupäeval valiti ta riisuma Ian Poulteri ja John Rahmi matši Spiethi ja Thomasega. „Selle grupiga 17 rada kõndida oli miski, mida ma ei unusta kunagi. Pealtvaatajaid oli uskumatult palju. Rahva möirged kostsid isegi meie töökohta. Telerist on ka Ryder Cup tore, aga on midagi erilist liikuda seespool nööre, tuhanded silmad jälgimas kohapeal ja miljonid kodudes,“ sõnab Paul, kellel oli kahju vaid sellest, et matš lõppes 17 rajaga. „Oleks tahtnud 18. rajale suure tribüüni ette nendega sammuda,“ ohkab ta.
Telerist on ka Ryder Cup tore, aga on midagi erilist liikuda seespool nööre, tuhanded silmad jälgimas kohapeal ja miljonid kodudes.
Paul pole veel otsustanud, millist turniiri ta tahaks järgmiseks külastada. Tore oleks mõni suurturniir, ütleb ta. Aga sobiks ka mõni tavaturniir soojas kliimas. „Sony Open Hawaiil,“ hakkab ta igatsema. Eestis pole ju talvekuudel golfiväljakutel midagi teha.
Kui keegi nüüd soovib ka selle jutu peale end mõnele võistlusele smugeldada, siis soovitab Paul esmalt proovida vabatahtlikutööd Eesti väljakutel, sest välismaal vaadatakse väga kogemusi. Välismaal on Eesti aga eksootika ja eestlaste jaotakse proovitakse alati kohti leida. „Järgmine Euroopa Ryder Cup toimub nelja aasta pärast Itaalias. Proovige saada enne vabatahtlikuna Italian Openile, mis toimub samal väljakul,“ sõnab Paul.
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2018 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
