Kirjastuse Oceanic elulooraamat “Suur möödalöök” jutustab kõigi aegade suurimast golfimängijast Tiger Woodsist. Raamat on kirjutatud tema treeneri Hank Haney pilgu läbi. Tegemist on Haney avameelse ja üllatavalt läbinägeliku jutustusega Tiger Woodsi treenerina veedetud kuuest tormilisest aastast, ajavahemikust 2004-2010, mille jooksul võitis äärmiselt andekas golfimängija kuus suurturniiri ning tegi golfiajalugu. Hank oli üks vähestest inimestest, kellel lubati eesriide taha piiluda ja Tigerit peaaegu kõikides olukordades jälgida. Raamat on intiimne, ka paljastav ja pungil kogemustest, mida läheb vaja tõelise sporditähe treenimisel. Aga lõppude lõpuks oleme me kõik inimesed ja see raamat tasub kinkida igale golfimängijale, kes küll armastab golfimängu, kuid ennekõike soovib mõista Tigerit inimesena.
Ajakiri Golf avaldab raamatust katkendi.
Treeningud Tigeriga
Viimase kahekümne aasta kõige vähem rahuldust pakkuvaid vastuseid saanud küsimus spordi vallas on: „ Milline on Tiger Woods tegelikult?” Põhjus on selles, et isegi nendel, kes tema seltsis palju aega veedavad, rääkimata tema miljonitest jälgijatest, on väga raske teda tundma õppida. Tema silmade taga toimub palju, aga ta näitab väga vähe välja.
Ma nägin Tigerit mitmes režiimis. Kui ta tahtis, võis ta avalikkuse ees väga lahke olla. Aga kui tal oli halb tuju, võis ta olla meedia, autogrammiküttide või isegi ametnike vastu külmalt reserveeritud. Omavahel oli ta kas väga meeldiv – hea ja intelligentne vestluskaaslane, mis tekitas soovi, et ta kogu aeg selline oleks – või täiesti eemaleolev.
Ma taipasin Tigeri seltskonnas viibides juba enne tema treenima hakkamist, et ta käed on tema avaliku kuvandi tõttu üsna seotud. Mõned sportlased ja kuulsused said halva käitumisega oma kuvandile hoogu juurde anda, aga kui Tiger midagi halba tegi, öeldi kohe, et ta on reetnud ideaali, mille eest Earl seisis ja millel ta reklaamlepingud põhinesid. Selle tõttu hoidis ta avalikkusest eemale ja suhtles ainult väheste inimestega oma siseringis. Kui ma olin temaga restoranis või hotellis või kasiinos, oskas ta hirmutavalt hästi silmsidet vältida. Ta ei teinud ümbritsevast välja, aga minu meelest ta soovis, et asjad võiksid teisiti olla, ja pani mõnes mõttes oma olukorda pahaks.
Mulle ei tundunud kunagi, et Tiger ootab kuninglikku kohtlemist. Tal polnud suurt kaaskonda. Ta ei hoobelnud oma võitudega ega sellega, palju tal raha on. Tiger ei elanud suurejooneliselt. Kõige privilegeerituma mulje jättis ta Orlandos ringi sõites. Asi polnud selles, et ta eelistas kiireid autosid. Tal olid McLaren ja Porche, mis olid peaaegu võidusõiduautod, aga minu teada seisid need garaažis. Ta sõitis tavaliselt Escalade`iga, aga nagu kärsitu mees, kes ei mõtlegi täita suvaliste tühikargajate tobedaid reegleid. Ta ületas kiirust, aga mitte palju. Peamiselt sõitis ta stopp-märkide alt läbi ja üle kahekordsete joonte ning parkis invaliidide kohtadel – käigud, mis aitasid aega kokku hoida ja millega tasus tema arvates riskida. Kui ma istusin kõrvalistmel, ütlesin mõnikord pärast ta seadusevastaseid tegusid: „ Lahe.” Tiger naeratas selle peale, sest talle meeldis vahel harva reegleid rikkuda. Aga ma ei näinud kordagi, et teda oleks trahvitud või isegi kinni peetud.
Ma lugesin kord, et John Cook, kes mängis Isleworthis Tigeriga koos mitu harjutusringi, ütles tema kohta midagi minu meelest vägagi paikapidavat: „ Tiger teab, kus ta koht on.” John tahtis ilmselt öelda, et Tiger teadis, et ta on eriline, aga nii kindlalt, et ei pidanud sellest kunagi rääkima. Ta teadis, et ka kõik teised teadsid seda, ja laskis hoopis nendel lärmi lüüa. Ta ei tundnud vajadust ennast tõestada või nautida või teistest tähtsamaks pidada. Ta ei vaadanud teistele ülevalt alla ega küsinud avalikes kohtades: „ Kas te teate, kes ma olen?” Kui ta restorani läks, rulliti punane vaip lahti, talle pakuti erisektsiooni ja omanik tuli talle austust avaldama. Aga talle läks korda vaid see, et roog toodaks kohe lauda, ning ta proovis märkamatult siseneda ja väljuda. Tal võis vaja olla, et teised tema soove täidaksid, aga ta ei vajanud nende tähelepanu. Tal oli seda liiga noorelt juba liiga palju kogenud.
Mind üllatas alati, kui seltsiv oli Tiger siis, kui ta haiglas lapsi külastas. Neil vähestel kordadel, kui ma teda sellistes olukordades nägin, aitas ta lastel pikalt mänguoskusi parandada ja rääkis nendega vahetult. Küsimuste ja vastuste ringis vastas ta kümneaastastele palju põhjalikumalt kui ajakirjanikele. Ta lõõgastus noorte seltskonnas ja see pani mind mõtlema, et ehk on asi selles, et ta ise ei saanud oma noorust nautida.
Raamat “Suur möödalöök” on saadaval raamatupoodides ja golfiklubides!
Tekst: raamatust „Suur möödalöök“
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 3/2020 numbris.
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
