Mida teha piltilusa päevaga? Selgega nagu postkaart. Tuulevaikse ja soojaga nagu koolivaheaja kontsentraat. Läheks õige randa. Või läheks hoopis lendama? Sest kui ilusatel ilmadel oleks krediidireiting, saaks totaalse sinitaeva pealt rahulikult kätte A++ taseme väljavaatega stabiilne. Nii et võimalust tuleb kasutada.
Tallinna lennuvälja valgeks joonitud asfaldipõllul lösutab tinahall USA lipuga transpordilennuk – pargitud veidike kaugemale, et inimesed selle hiiglase peale kreepsu ei saaks. Tõsi, pingutusest pole eriti kasu, sest nii suurt lennukit lihtsalt polegi võimalik silma alt päris ära panna.
Aga reaktiivmootorid pole tänase päeva teema. Lennuvälja kaugemas otsas ootab reisijaid hoopis lõbus Jetstream 32EP – kahemootoriline turboprop, mille sangviiniline hollandikeelne meeskond võtab kursi edelasse. Püksid on neil määrdunud ja kulunud – kohe näha, et inimesed teevad tööd, mitte ei istu lihtsalt tugitoolis. Sest töö tegi ahvist inimese ja inimesest piloodi.
Reisiseltskond on veel rahvusvahelisem kui meeskond. Ning suure osa kokpitist enda alla võttev armatuurlaud oma saja osuti ja lülitiga jõllitab seda kampa ainiti. Peale kahe kõrgusindikaatori on kogu ülejäänud info tavalise reisija jaoks loetamatu. Kui kõrgus kasvab, läheb number suuremaks, kui kahaneb, siis väiksemaks. Easy-peasy Japanesey, lihtsam ei saa üks asi enam olla. Kui indikaator indikeerib, siis lennuk lendab – elementaarne, Watson. Ülejäänud seieriparki varjutab udutihe müstikaloor, nii et istu parem vagusi ja naudi lendu.
Kokpiti ja salongi vahel pole midagi. Ei ust ega kardinat. Põhimõtteliselt on tegu lendava karavaniga, millel puudub ainult köök. Ja WC. Ja voodi. Ja võimalus sõidu ajal akent avada. Kõik muu on sama. Isegi klaasipühkijad on olemas, mille vahele mupo saab trahve jätta. Aga taevas mupot ei ole. Taevas pole pooli asju. Pole ummikuid, koosolekuid ega kokteilipidusid. Taevas saab rahulikult omas mullis tiksuda. See mull on 62 protsenti sinine. Ülejäänud osa moodustab südasuvine hämu. Selles mõttes on taevas nagu Fa seep. Ainult et seepi tehakse Krefeldis, samas kui Eesti taevas on kohalik.
Pole ummikuid, koosolekuid ega kokteilipidusid.
Kuressaare lennuvälja maandumisrada on poolsaarel. Või veerandsaarel. Kuuldavasti olla sinna omal ajal Туполев-tüüpi lennuk ka maandunud nagu miška. Kusjuures korduvalt. Eks ta ole.
Jetstream tuleb maha tiigerpehmelt. Pidurdusmehhanism rakendub. Rataste ja maapinna kokkupuutepunktist jookseb läbi tarbefüüsika valemipilv.
Erinevalt Tallinna lennujaamast pole Kuressaare omas klaverit. Ei Estoniat ega Steinwayd. Ega Pleyelit, mille peal mängis Chopin, kui tal tervis juba päris käest ära oli. Sest Kuressaare lennujaamale on klaverit sama palju vaja kui tursale tungrauda.
„Elu lühim lend ilmselt,“ ütleb üks lennukist väljunud neiu enda kaaslasele. Aktsent on lõunainglise – võib-olla Southamptonist, võib-olla Portsmouthist, võib-olla kusagilt mujalt.
Küsin kassast laenuks pastaka. Et märkmeid teha. Saangi. Sellel on silt „KASSA“. Saare värk. Oleks ma paati küsinud, oleksin ilmselt selle ka saanud – kirjaga „KASSA“. Aga ei küsinud. Sest ei tule ju alati kohe kõige peale. Kui saarlaste vastutulelikkust annaks paaki valada, lendaks see kahe Hollandi piloodiga lennuk küllap Alaskale ja uuesti siia. Ja veelkord sinna. Tagasi peaks ilmselt küll juba häälega tulema, sest kunagi saavad kõik paagid tühjaks.
Tõenäoliselt on Kuressaare lennuväli üks vaiksemaid maailmas. Kuidas hollandlased selles vaikuses enda turbopropiga Tallinna siirduvad, polegi kuulda. Sest vaikus neelab müra.
Vaikus on väärtus. Vaikust juurde teha ei saa. Saab ainult ära rikkuda. Vaikusega on nagu esimese lumega, millele tallatud jälgi enam kätte ei saa. Saaremaal on vaikne ja saarlased teavad, kuidas vaikust väärindada – tuleb lihtsalt tasapisi oma asja ajada. Nagu Suur Töll. Ajad aga oma asja ja pärast räägivad inimesed sellest lugusid. Räägivad ja lendavad lennukiga.
Saaremaal on vaikne ja saarlased teavad, kuidas vaikust väärindada – tuleb lihtsalt tasapisi oma asja ajada.
„Ma olen Washington D.C.-st,“ ütleb härra, kes kuulub seltskonda, mis on kamba peale takso tellinud. Mida juhi kõrvale istuv naine vastab, pole enam kuulda. Takso sahiseb lennujaama eest minema, viies kaasa vestlused, mis pole teistele mõeldud. Kes peale ei mahtunud, käivad jala, sest eelmine buss on läinud ja järgmine tuleb kunagi hiljem.
Asi see siis astuda pole. Kasvõi golfiklubini välja – neli kilomeetrit hääletut ja pastoraalset saareidülli. Vaikuses, milles avalduvad nüansid. Vaikuses, mis toimib ajas. Ja aega on palju. Selles ajas teeb sinitaevas tiire üks teine lennuk. Kerib end nähtamatut vinti pidi kõrgemale ja pillub langevarjureid välja. Tulemuseks on 21 protsenti müra ja 78 protsenti adrenaliini. Üks protsent jääb millelegi sõnuseletamatule, mida on ainult Saaremaal. Kui lennukitele lehvitada, siis lendavad nad paremini. Ma igaks juhuks lehvitan.
Mezzo piano’st saab Saaremaal metsa-piano. Ja niidu-piano. Ja pikk paus, mis kannab paremini kui Beethovenil – paus, mis kannab sama hästi kui lennuk.
Toomas Uibo [lennuinstruktor]: „Jetstreamiga lennata on väga mugav. Kindlasti on ta häälekam kui ATR, aga viga pole tal midagi. Omas klassis on Jetstream väga kõva tegija.“
Helen Reinhold [piloot]: „Ma ei ole Jetstream 32EP-ga lennanud, aga tal pole viga midagi ja maailmas on ta väga levinud. Ma olen lennanud reaktiivlennukitega, mis on piloodile lihtsamad ja mugavamad. Turbopropid lendavad madalal – äikeses ja kehvas ilmas –, aga reaktiivlennukid lähevad üldjuhul halbadest ilmastikutingimustest üle ja juba see on mugavam. Kui üks mootor üles ütleb, siis on ka reaktiivlennukiga lihtsam kui turbopropiga, sest propellerist tulenev takistus on tavaliselt suurem. Reaktiivlennukid on alati paremad, aga saarte lendudel on turbopropid minu meelest asendamatud.“
Jetstream 32EP tüüpi lennukeid valmistas eelmise sajandi lõpus British Aerospace. Ja moondus täpselt enne aastatuhandevahetust prussakaks, nagu kirjutaks ilmselt Kafka – nimelt otsustas firma hakata kaitsetehnikat tootma. Ning igasugu muid vidinaid, millega saab mitte ainult et inimesi perforeerida, vaid terve planeedi katki teha.
Aga lennuk ise on aus:
- Pardale mahub 19 reisijat
- Pikkus 14 meetrit
- Tiivaulatus 16 meetrit
- Kõrgus 5 meetrit
- Tühimass 4,36 tonni
- Maksimaalne stardimass 6,95 tonni
- Lennuulatus 1260 km
- Tippkiirus 488 km/h
- Reisikiirus 426 km/h
- Tõusukiirus 10.6 m/s
- Minimaalne õhuspüsimiskiirus 159 km/h
Martin Gorris
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 3/2018 numbris.
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
