TÄISPIKK LUGU! Kuubast kui golfiriigist ja mitte ainult

Kui ajakirja Golf toimetus turismimessi käis, jäi toimetusele silma Kuuba messiboks. Toimetuse Pärnu piirkonna eest vastutav Liina Kumm on alati unistanud, et ükskord ta külastab Kuubat… Nii me siis messiboksis viisaka vanema härra poole liikusime ja uurisime, kuidas on Kuubal golfiga. Selgus, et turist pidi Kuubal igas olukorras kuningas olema, sest see on üks väheseseid valdkondi, mis Kuubale välismaist raha sisse toob. Aastas külastab Kuubat ligi 3 miljonit turisti. Vanahärra tegi kaardil pastakaga mitu ringi kohas, kus pidi asuma golfiväljak ja andis lingi, kus muu põneva info seas kirjas ka Kuuba mõned väljakud: Autenticacuba.com.

Tegime Facebookis Golf on lahe grupis üleskutse, et leida Kuubal käinud mängijaid, kes sooviks kogemusi Eesti mängijatega jagada. Reageeris Golf Life Traveli üks omanikest Katrin Tiitus.

Ilmselt kõik me oleme kuulnud väljendit, et peaks veel enne Kuubal ära käima, kui Mis kui? Enne kui kõik vanad Ameerika autod ära lagunevad, enne kui sotsialismi „viljastavas“ keskkonnas kõik Havanna kunagi imekaunid hooned kokku kukuvad või kui äkki ameeriklased tagasi tulevad ja Kuubal jälle korra majja löövad?

Kuna ühest vastust nendele küsimustele pole, siis otsustasime oma väikese reisiseltskonnaga end veidi harida ja ise kohapeal ära käia. Olgu öeldud, et „meie“ koosneb neljast golfientusiastist: Üllest, Tõnust, Jürist ja loo autorist ehk Katrinist. Eelnevalt olime kaugematest sihtkohtadest käinud koos golfi mängimas Tais, Vietnamis ja Indias, seekord siis Kuubal. Tõe huvides olgu öeldud, et otsustasime komboreisi kasuks: enne Kuubat veetsime aega Miami South Beachil ja pärast Bahama saarel nimega New Providence.

Tiiaeg tuleks broneerida

Mina isiklikult valmistusin eelkõige Kuuba reisiks. Lugesin läbi „Minu Kuuba“ raamatu ja mitmed neti reisiblogid. Vaatasime üle ERR-i kunagise reisisaate „Eesti lipp ümber Kuuba“ kõik seeriad ja lisaks veel Netflixist paar Kuuba ajalooga seotud filmi. Vaikselt hakkas kujunema arvamus – et mitte öelda eelarvamus – selle maa ajaloo ja legendistaatuses kuulsate kuubalaste suhtes. Olime kõik põnevil.

Kuna sisenesime Kuubale Ameerikast, siis oli meil vaja niinimetatud roosat viisat. Teatavasti on Kuuba ja USA suhted viimase presidendi ajal jälle tugevalt jahenenud. Lõppenud on Ameerika laevakruiisid Kuubale ja eelmise aasta lõpus vähendati järsult ka lennuliiklust.

Viisad organiseeris meile juba ette koostööpartner Cuba Incentives ja tollis probleeme ei tekkinud. Siiski kutsuti meid passikontrollis kõrvale ja kaks ametnikku küsitlesid põhjalikult eesmärkide kohta. Olime informeeritud, et lihtsalt turistina pole lubatud Kuubale Ameerikast tulla, reisiks peab olema mingi muu põhjus. Meie eesmärk oli tutvuda Kuuba spordirajatistega ehk täpsemalt öeldes golfiväljakutega. Kuna lendasime Miamist Varaderosse, kus asub Kuuba ainuke golfiväljak, siis usaldati meid ja lubati peale pooletunnist pinnimist maale siseneda.

Reisikava koostamisel oli abiks juba eelnimetatud kohalik reisibüroo ja nüüd tagantjärele võin kinnitada, et see oli kogu reisi edu pant, et nende teenust kasutasime ja mitte omal käel kulgema ei hakanud. Varaderos viibisime ainult ühe öö, kuna oli teada, et Kuuba ajaloo mõistes pole see koht kindlasti kõige olulisem. 1930. aastatel hakkasid ameeriklased sinna rajama Las Vegase eelkäijat, restorani-ja kasiinoparadiisi, aga kui kommunistid eesotsas Castroga võimule tulid ja nad maalt välja löödi, siis jäi see plaan loomulikult katki. Tänapäeval on Varadero eelkõige tavaline rannakuurort ilusa türkiissinise merevee ja ilmetute korrushotellidega.

Meie peatusime otse golfiväljakul asuvas vanas villas nimega Mansion Xanadu. 1930. aastatel lasi selle maja enda perekonnale ehitada Prantsuse-Ameerika päritolu keemiatehaste magnaat, miljardär Dupont. Praegugi veel on vana maja suhteliselt hästi säilinud, kuigi erilist remonti seal tehtud ei ole. Lihtsalt kunagine ehituskvaliteet on olnud maailmaklassist ja peegeldab endiste aegade sära ja hiilgust. Hoone on riigistatud. Lisaks võõrastemajale asub seal restoran. Terrassilt avaneb õhtuhämaruses vägagi romantiline vaade ookeanile ja kui õhtusöögilauas süüdatakse küünlad, võib sinna istuma jäädagi.

Golfiväljak on rajatud ookeani kaldale ja on asjaolusid arvestades suhteliselt heas korras. Mängijaid on palju ja tiiaeg on kindlasti vaja ette broneerida. Meie seda ei teinud ja pidime end neljakesi rajale pressima enne esimest starti hommikul 6:30 ehk kui just hakkas valgeks minema. Peale lõunat pidime juba lahkuma ja see oli meie ainus võimalus Varadero väljak üle vaadata. Pettuma me ei pidanud, mängitakse autodega ja tempo oli hea. Loomulikult ei vasta väljak rahvusvahelistele standarditele, aga 18 fairway’d ja green’i oli olemas ja pallid lendasid.

Päeva peale läheb ilm ka väga palavaks, nii et varahommik on igati sobiv aeg üks kiire golfiring ära teha.

Olgu öeldud, et veel enne meid oli starter rajale lubanud teisegi broneeringuta seltskonna. Seal on praktiliselt iga nädal turistidele mõeldud võistlused ja golfiajad tuleb kindlasti varakult kinni panna, et mängida endale sobival ajal. Päeva peale läheb ilm ka väga palavaks, nii et varahommik on igati sobiv aeg üks kiire golfiring ära teha.

Sellega meie kuuba golf piirduski. Havanna linnaekskursiooni ajal osutas Antonio, meie giid, 5. avenüüd läbides pargi poole ja teatas, et siin asub endine „country club“, kus kunagi kapitalistid aega veetsid, golfi ja tennist mängisid, aga tänapäeval on kuubalastel teised ajaveetmismoodused ja väljak pole enam kasutusel. Havana Golf Club kuulub praegu sõjaväele kui strateegiline objekt ja on sisuliselt mahajäetud. Üheksa rada vist siiski oleks nagu alles, aga sinna meil igatahes ei soovitatud vaatama minna.

Küll aga informeeris giid meid uuest megaprojektist, et mitte öelda ulmeprojektist Punta Colorada asukohaga Havannast lääne poole Pinar del Rios. Seal rajatakse uut jahisadamat kahe 18-rajalise golfiväljakuga. Vähemalt paberil on projekt olemas ja eesmärgiks on meelitada Kuubale nii-öelda eliitturiste, kes veelgi rohkem oma raha saareriiki jätaksid – ja seda on Kuubale väga vaja. Kunagi 1950. aastatel keelas Fidel golfi kui imperialistliku lõbustuse ära ja saare seitse golfiväljakut anti sõjaväe käsutusse või maa jäi lihtsalt sööti. Nüüd on riiklik suurprojekt, mis kinnitati juba aastal 2011, tasapisi jälle arenema hakanud ja võib-olla saab sellest kunagi ka asja. Elame-näeme

Santa Clara, Trinidad ja Cienfuegos

Meie siirdusime Varaderost läbi Santa Clara Trinidadi poole. Santa Clara on loomulikult väga tähtis linnake keset Kuubat, kuna seal asub Che Guevara memoriaal. Che on kindlasti paljudele revolutsiooni sümboliks, eelkõige on seda muidugi tema maailmakuulus baretiga portree. Kuubalastele on ta siiamaani kultuspersooniks, iidoliks, vabastajaks, kellest lauldakse laule ja räägitakse lugusid. Tundus, et Che on isegi populaarsem kui Fidel ise. Aga võib-olla on asi selles, et Fidel Castro on peale surma pühakustaatuses ja tema nime lihtsalt niisama suhu ei võeta. Enneolematut isikukultust ja seda, mida see mees Kuuba ja kuubalastega tegi, iseloomustab hästi Netflixi film „Cameraman and Cuba“.

Järgmine peatuspaik oli meil Trinidad ja sinna soovitan kõigil ajaloohuvilistel kindlasti minna. Tee on küll pikk, Havannast ligi 260 kilomeetrit ja kohati lausa olematu, aga tasub ära! Seal on võimalik näha endisi suhkrurooistandusi laiumas mägedevahelistes orgudes, külastada vanu koloniaalstiilis mõisahooneid, kus nüüd asuvad muuseumid. Jalutada üle peaväljaku munakivide, kus omal ajal peeti Kariibimere piirkonna suuremaid ja julmemaid orjaturgusid. Samas võib selle kõik unustada ja nautida varjulises hoovikohvikus kohalikku vägijooki canchanchara’t või tassikest kuuba kohvi. Ja loomulikult, kes soovib, proovib Kuubal kuuba sigarit! Neid leidub igas mõõdus ja igas hinnaklassis.

Õhtul hakkab vanalinna tänavatelt kostma salsamuusikat, järgmine Kuubale iseloomulik tunnus. Salsa, džäss, rumba ja veel kord salsa. Buena Vista Social Clubi aeg on küll otsa saanud, aga see muusika on kõikidel kuubalastel veres. Seda kinnitas meile korduvalt ka Antonio. Jah, Trinidadis aeg seisab, olime sattunud nagu vana pildi sisse. Olmemuresid ei hakka praegu kirjeldama.

Edasi liikusime Havanna poole, 320 kilomeetrit, aga tee peale jäi sümpaatne linnake nimega Cienfuegos. Seal otsustasime pikema peatuse teha. Nüüd sattusime eneselegi üllatuseks tänapäeva. Linn oli helge, puhas, inimesed rõõmsad ja avatud. Tundub, et selle linna juhid vaatavad nii mõnelegi sotsialistlikule ettekirjutusele läbi sõrmede. Cienfuegose ostutänaval külastasime ka mitmeid kauplusi. Meie mõistes on riiklikku poodi raske kaupluseks nimetada, pigem on see jaotuspunkt. Valitsus tagab igale kodanikule teatud toidunormid, mille kohta väljastab talongid ja nii siis käivadki tänulikud kodanikud teatud päevadel oma normijahu, suhkru, soola, riisi, liha, munade ja kõige muu järel muidu tühjalt seisvates imelikes ruumides ja kannavad selle pajuki koju.

Lisaks tegutsevad erapoed, kus mingi kaubavalik olemas, aga hinnad on kohalike jaoks liiga kõrged. Ometi oli nendeski poodides ostjaid näha. Nagu kuulsime, käib elav sotsialismile omane sahkerdamine ja sulle-mulle vahetuskaubandus nagu meilgi vanasti.

Havanna

Nüüd siis Havanna, kindlasti kunagi olnud arhitektuuriliselt üks maailma ilusamaid linnu. Millised fassaadid, milline rikkus ja milline kurbus, vaadates neid kunagisi paleesid, kust praegu krohv pudeneb, värv on olematu, aknad-uksed vaevu avanevad. Nutt tuleb peale! Siin-seal vaikselt kõpitsetakse ja mõned majad on vähemalt väljastpoolt kunagise ilu tagasi saanud, aga riiklikul tasandil ei õnnestu seda hiilgust ilmselt kunagi taastada. Samas on kongressihoone ehk Kapitoolium – üks-ühele sarnane Washingtoni Kapitooliumiga – väga heas korras, samuti teised hooned selle ümber. Siin käivad ju turistid, näitame neile sotsialistliku Kuuba võimsust ja üleolekut, mis sellest, et kõrvaltänava pargis on pingid kolme jalaga ja kohviku tualettruumis puuduvad nii paber kui ka prill-laud.

Nüüd siis need kuulsad vanad ameerika autod. Jah, neid näeb igal pool, eriti palju on neid Havannas. Suurematel avenüüdel ja kohalikul „Punasel väljakul“ on need kenasti üles rivistatud ja ootavad turiste, et lõbusõitu teha või lihtsalt taksoteenust osutada. Ka siin on ilu peamiselt väline, sest aastad on läinud ja kunagistest luksautodest on järel vaid riismed. Isad pärandavad neid autosid poegadele ja need omakorda oma poegadele. Cadillacist on järel kere, sisu on võib-olla kokku klopsitud mõnest vanast Volgast, pesumasinast ja elutoa diivanist. Mõningaid erandeid on siiski näha ja selliste paremate „ameeriklaste“ juhid on silmnähtavalt uhked ning küsivad oma teenuse eest topelthinda. Meie giid teab kõikide keremudelite tolleaegseid nimesid ja väljalaskeaastat peast ega väsi meile kõike seda pidevalt korrutamast.

Üks Havanna vaatamisväärsusi on kindlasti hotell Nacional, mis valmis möödunud sajandi 1930. aastatel ja on siiani ehedal kujul säilinud. Kui sisened hotelli kitsukesest peauksest fuajeesse, oled sattunud justkui Poirot’ filmimaailma. Kohe pannakse kuskil toime kuritegu, kõik tundub nii autentne ja ongi seda, jälle aeg seisab! Liftikellad, võtmeriiulid, kassaluuk, vanemad härrasmehed, kes sind edasi juhatavad ja kaardilauad ning sigarisalongid ja kopitanud õhk. Iseasi, kas selles hotellis just kõige paremad numbritoad on. Üks tuttav, kes seal elas, ei olnud just vaimustuses

Loomulikult ei saa mainimata jätta Hemingwayd, Floridita baari ja tema majamuuseumi linnast veidi väljas. Tasub seegi sõit ette võtta, kuigi nii kirjaniku enda kui ka tema maja saatus on pigem nukravõitu. Aga palju originaalset on sealgi säilinud. Majja sisse ei lasta, kuid ukse pealt vaadates saab kohast päris hea ülevaate. Kohalikud majavalvurid pakuvad lahkesti pildistamisteenust, mis seisneb selles, et annad talle oma telefoni ja tema teeb siis seestpoolt pilte, mis omakorda eeldab teatava rahasumma tasumist, et telefon tagasi saada.

Floridita baari lähedal on teinegi kuulus baar, endine maffiapesa Sloppy Joe. Seest jällegi autentne, ilus pikk mahagonist baarilett ja parimad Daiquirid. Ja mitte vähetähtis asjaolu, et leti taga tungleb kümme korda vähem rahvast kui Hemingway-kohtades.

Tegelikult on Kuuba jook loomulikult rumm. Meie lemmikuks olid Mojitod ja neid pakuti igal pool. Mõnes kohas olid kokteilid paremini välja tulnud, mõnes halvemini. Et tõde välja selgitada, oli vaja neid võimalikult palju ja erinevates kohtades degusteerida. Havana Clubi muuseumis proovisime rummi küll ainult puhtal kujul ja seal nägime (ei proovinud) ka Havana Clubi lipulaeva Maximo rummi, mille pudeli hind oli 1700 dollarit. Kohalike lemmik tundus siiski olevat Santiago de Cuba nimeline rummisort. Ja veel üks soovitus: Havannas palun külastage La Guarida restorani. Sel on oma lugu rääkida ja toit on seal väga maitsev. Sealsamas filmiti ka seni üks Kuuba populaarsemaid mängufilme, Oscarile nomineeritud „Strawberries and Chocolate“. Jällegi, kohad tuleb eelnevalt broneerida.

Ja olgu nüüd veel siis see päris viimane koht ka ära toodud, kus võiks käia: Havanna uue kunsti muuseum. Tunnist jääb kindlasti väheks, et kõikidest saalidest läbi jalutada ja seejuures ka pilte vaadata, tekste lugeda, aru saada ja nautida. Üllatavalt positiivne kogemus.

Siinkohal tõmban joone alla, kõike ei ole võimalik edasi anda. Kuuba reis oli täis emotsioone ja sisaldas palju vastuolusid, isegi vaidlusi Antonioga, giidiga, kes ülistas kehtivat korda tõsimeeli ja eiras kõiki tunnustatud teooriaid sellest, et kommunism riigikorrana pole mitte edasiviiv, vaid tagurlik jõud. Ja kindlasti jäi meil palju nägemata. Saar on suur ja meil oli ainult nädal aega, aga vist olulise nägime siiski ära ja saime tunda seda vaibi, mida reisifirmade brošüürides kuidagi edasi anda ei saa.

Lõpetaksin „Eesti lipp ümber Kuuba“ lõputsitaadiga:

„Kas Kuuba meeldis? Jah. Kas tuleksin Kuubale tagasi? Ei.“

Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi, seepärast tasub Kuubal kindlasti ära käia, et oma silmaga näha. Enne kui.

Tekst: Katrin Tiitus

*Artikkel ilmus ajakirja Golf 1/2020 numbris.

Golfiportaal

Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.