Pirita minigolfiväljakult alguse saanud golfihuvi viis kunstnik Juhan Rodriku mõttele paigaldada väike väljak oma kodu-ateljeesse, otse magamistuppa voodi ette.
Pintsel ja golfikepp
Tema ateljee on samas korteris ja kui tekib soov maalimises paus teha, on golf käepärane vahend mõtete tuulutamiseks. Et ta maalib enam-vähem iga päev, on ka pintslile vahelduseks golfikepi hoidmine igapäevane.
„Suhtun nii töösse kui mängu tõsiselt. Kõigepealt teen hommikul soojendusharjutusi, jalutan ringi, valmistan end vaimselt päevaks ette. Aga mulle on siiski peamine mängurõõm, tulemus pole nii tähtis. Kui löök läheb mööda, suhtun rahulikult, möödalöömine on mängu osa, küll saab,“ on Juhan Rodrik rahu ise. „Kuigi jah, sellel väikesel rajal läheb enamasti juba esimene löök täppi. Pirita rajal on oluliselt raskem.“
Minigolfiga on ta tegelenud kümmekond aastat, alustades just Pirita väljakul, kus ta on harjutamas käinud pidevalt. Mitmed teisedki rajad on läbi mängitud.
Juhan on oma loomult üdini positiivne ja see kajastub kõigis tema tegemistes. „Kui mul on halb tuju, ei võta ma mitte midagi ette, ei mängi golfi, ei maali. Ma olen negatiivsusele allergiline! Ootan, kuni tuju on taas päikseline, siis võib kõike teha!“
Korra on ta oma golfiraja magamistoas lahti monteerinud ja viinud Tallinna päevakeskusesse, kus MTÜ Isata Laste Heaks korraldas lastele toreda sportliku päeva. Selles MTÜs on ta tegev kolmandat aastat. Hingesoojust on ta lastele jaganud pikemalt: tema sõber tegeleb Haapsalus puuetega laste toetamisega ja Juhan on tal juba 2011. aastast abiks käinud.
„Mängin nüüd millal tahan, hommikul või õhtul, siis kui tuju tuleb, ja nii kaua kui tahan,“ on Juhan oma kolmemeetrise rajaga väga rahul.
Rõõmsad värvid elus ja kunstis
Juhan Rodrik lõpetas Eesti Kunstiakadeemia seitse aastat tagasi vabade kunstide alal. See tähendab, et ta õppis natuke kõike – lisaks maalimisele ka skulptuuri, graafikat, ehistööd ja siidimaali. Kõige rohkem meeldib talle maalida. Ja maale näidata. Nagu ta ise ütleb, on tal „kärutäis maale“ igal ajahetkel kusagil näitusel vaatamiseks väljas.
„Korraldan näitusi avalikus ruumis, näiteks kohvikutes,“ selgitab kunstnik. „Maalid tuleb kodunt välja viia, et ka teised neid näeks. 2009. aastast pole möödunud päevagi, kui mul poleks vähemalt üks näitus üleval.“
Kui palun tal nimetada mõned kohad, kus ta sel suvel oma popsürrealistlikke kirkaid pilte on publikuga jaganud, nimetab ta kohe pubit NoNii Tallinna linnavolikogu keldris, Käru rahvamaja, Rebala talli Jõelähtme vallas ja veel paari kohta. Arvult on sada isiknäitust ammu täis.
Sirge näoga filmis
Rodrikul on veel üks tugev magnet, teda tõmbab ekraanile. Kõigepealt osales ta tõsielusarjas „Abielus esimesest silmapilgust“ – „Väga lõbus oli!“ hindab ta saadud kogemust. „Osalemiseks tuli netis vastata kolmele küsimusele ja juba kutsutigi proovi. Tundus, et võin selle sirge näoga ära mängida.“
Saatele on järgnenud rida väiksemaid filmirolle ja reklaamfilmides osalemisi. Kui kusagil casting välja kuulutatakse, on ta võimalusel kohal.
Oma visiitkaardile on Juhan kirjutanud kolm ametit: kunstnik, näitleja, motivaator. Viimase kohta ütleb ta selgituseks, et on seni motiveerinud ainult sõpru, mitte innustanud saalitäisi. Näitena räägib ta sõbrast, kel olid kaaluprobleemid. „Vestluste käigus, mis kestsid ligi aasta, muutsime koos seda, kuidas ta ennast näeb. Nimelt selgusid ülesöömisprobleemid ja see, et ta nägi end ainult paksuna ega uskunud, et võiks kunagi alla võtta. Väga tore oli aidata tal oma minapilti muuta ja elukvaliteeti tõsta.“
Juhanil on oma kiire retsept päikseliste mõtete püüdmiseks: hingata sügavalt, ennast välja sirutada, sest kehaasendist oleneb meeleseisund, ja heita pilk üles. See aitab iga kord.
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2018 numbris.
Autor: Aita Nurga
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
