Joogateaduse kohaselt oleme jõudnud Kali Yuga ajastusse – üsna süngesse ja tumedasse perioodi, kus erinevalt mõnest palju helgemast ajastust oleme silmitsi haiguste, vägivalla, planeedi saastatuse, hirmu, valu ja järjest kasvava pealiskaudsuse ja kiirustamisega.
Kali tähendab sanskriti keeles selles kontekstis „võitlust“, „ebakõla“, „tüli“ ja „riidu“. Kõlab justnagu tavaline asi, vaadates meie stressirohket elu ja püüdlemisi ükskõik mis tasanditel, olgu siis riigi juhtimises, asutustes-ettevõtetes, perekondades või inimese enda peas.
Pideval kiirustamisel on kindlasti oma hind. Ja see pole väike. Sellises olekus on meie meel kogu aeg häiritud, tegeledes mingite väliste objektide, olukordade, inimestega. Pikapeale kaob nii võime aru saada, mis toimub meie ENDAGA: mida ma tunnen, mida mu intuitsioon või sisetunne mulle räägib, mida ma üleüldse tegelikult vajan. Kogu see väärtuslik info läheb kaduma, lihtsalt mattub väliste teemade alla. Lihtsaim näide on see, et meeletu töökoormuse ja sebimise all ei pruugi inimene tähelegi panna, et tegelikult võiks lõunat süüa, väikse pausi teha, ennast natuke laadida. Või siis ignoreerime seda ja rabeleme, et täita teiste vajadusi, võidelda võõraid lahinguid ja teenime paradoksaalsel kombel välja nii „oma leiva“, mida me tegelikult endale isegi pakkuda ei märka.
Selleks, et tuua tasakaalu ja harmooniat igapäevasesse kiirustamisesse, kasutan juba aastaid joogat ja meditatsiooni. Olen õnnega koos, kuna mu töö on ühtlasi see, mida mulle väga teha meeldib ning samas midagi sellist, mis on kasulik ja väärtuslik aeg nii inimestele, kes tundidesse tulevad kui ka mulle endale. Joogas on tohutult palju tehnikaid – kehapoose, hingamisi, keskendumisi ja meditatsioone, lisaks puhastused –, mis aitavad sind tulla tasakaalu ja ühendusse jälle iseendaga, aitavad „peast“ välja liikuda, seda hüplevat meelt ohjeldada.
Eks muidugi on teisigi häid meetodeid, kuidas ennast laadida ja stressi maandada: kes läheb kalale, kes golfi mängima, mägedesse matkama, kes tantsib, kes laulab, kes heegeldab või meisterdab midagi… Oluline ühisnimetaja siin on see, et kõik need viisid viivad meid teatud mõttes muutunud teadvuse seisundisse – just sellesse meditatiivsesse seisundisse, mis võimaldab nii kehal kui ka meelel lõdvestuda, taastuda, välja puhata. Selge on see, et igasugu ained ja stimulandid, nagu ka liigne meedia, võivad seda samuti hetkeks teha, kuid nende puhul tuleb väga kõrget hinda maksta ja pole selles mõttes just liiga intelligentsed lahendused.
Eriti head on minu arvates kõik need meetodid, mis toimuvad vabas, puhtas looduses. Ja ma ei mõtle siin väljasõitu järve äärde, kus automakk pannakse üürgama ja grillid suitsema.
Minu jaoks on viimastel aastatel olnud asendamatu meie maamaja, mis asub eemal kõigest, puhtas looduses, keset metsa… Olen seal kogenud tõelist aegruumi muutumist võrreldes kiirustava ja hektilise linnaeluga. Seal tundub elu väga lihtne ja aeg kulgeb aeglasemalt. Seal on võimalik aru saada, et kõik meie tänapäevase elu mugavused ja tehnoloogilised vidinad justkui peaks meile väärtuslikku aega juurde andma, kuid ei tee seda tegelikult.
Igasugune meditatiivne seisund ja mõnus lõõgastus võib sind viia järgmiste oluliste küsimusteni, nende algsete ja eksistentsiaalsete juurde: mis on elu mõte? Miks ma siin olen? Mis on minu ülesanne? Need on jooga vaatenurgast üliolulised ja pakilised teemad, mitte mingi veiniklaasi juures filosofeerimiseks, sest vastus on tegelikult lihtne ja on ainult kaks võimalust: su elul kas on mingi sügavam mõte või mitte. Ja kui sa siis otsustad, et on, siis on ju ülioluline teada saada, MIS see on, vastasel juhul hulbid nagu laevuke keset meeletut ookeani ega oska kuhugi poole ennast keerata…Sest sa ei tea, mis võiks olla see õige suund.
Hulbid nagu laevuke keset meeletut ookeani ega oska kuhugi poole ennast keerata.
Kuid sa ei jõua iialgi mõelda nendele teemadele, kui päevas on miljon tegevust ja kohustust ja kiirustamist. Siis aeg lihtsalt kaob ja ühel hetkel võid avastada, et sa pole üldsegi seal, kus tahtsid olla… Või unistasid. Kuidagi märkamatult, üks kompromiss teise järel, on elu justkui kandnud sind mujale, kursilt eemale. Jah, eks vooluga tasub vahel ka kaasa minna, aga suund peaks ikka säilima.
Need küsimused võivad sind mõtlema panna ka väärtuste üle sinu elus. Ja sellele, et aeg on tõesti väga suhteline mõiste ja mõneski mõttes kaob elu kiiresti. Kui kohtud oma surelikkusega, võib-olla kaotad kedagi kallist või saad teada, et oled haige, paneb see samuti mõtlema sellele, et mida siis ikkagi teha nende väärtuslike hetkedega? Kas rabeleda mingite materiaalsete asjade nimel end pooleks või pöörata rohkem tähelepanu sellele, mis sind tegelikult puudutab, rõõmustab, naudingut valmistab? Seepärast soovitavad joogameistrid tuletada endale ikka ja jälle meelde oma surma paratamatust, mis võib paljudele tunduda ärevusttekitava ja morbiidse teemana, kuid mis samas aitab määrata, mis siis tegelikult on kõige tähtsam. Mis on kõige tähtsam just SINU jaoks, mitte mingite abstraktsete kirjutamata reeglite etteantud, teiste inimeste arvamuste vormitud, meedia esitletud…
Sügav rahulolu ehk sanskriti keeles santosha (sõnast shanti – „rahu“) tekib hetkes viibimise ja oma surelikkuse teadvustamise tulemusena, väidab jooga. Ja tõepoolest, olen kogenud, et see on palju sügavam ja kauakestvam rahulolu kui see, mis tekib uue kleidi ostmisel.
See ei saa toimuda kiirustades ja möödaminnes. Seepärast soovitan sul tänapäevase kiirustava maailma kiuste teha mõnda asja teadlikult aeglaselt, keskendudes täie tähelepanuga. Võimalusi on palju. Alustada võid näiteks oma lähedastest inimestest: istuda kallimaga maha, võtta kätest kinni ja vaadata teineteisele otse silma, kohe pikalt ja kaua. See kõlab meie tavalises „tulekahju kustutamise“ elutempos peaaegu naljakana, aga see on tegelikult nii lihtne ja paradoksaalsel kombel KIIRE viis teise hinge sügavustesse jõudmiseks, pinge maandamiseks, läheduse loomiseks ja hoidmiseks. Sõnu polegi vaja. See on täielik teraapia, mis toob sind kontakti enda ja partneri südame ja hingega ning loob rahulolu ja armastust. Sinna, kuhu läheb su tähelepanu, läheb ka energia ja see võimendub.
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 1/2019 numbris.
Autor: Tiina Pappel, Isvara Joogakooli kaasasutaja, joogaõpetaja, holistilise regressiooni terapeut
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
