Ingrid ja Kevin Christopher Jegers käisid suvel Niitvälja meistrivõistlustel, kuid Kevin seal ei mänginud. Ta oli ema keppidekandja. „Tore oli üle pika aja käia emal rajal kaasas. Ma väga tihti ei ole keppidekandja, tavaliselt ikka mängin ise, nii et eks see natukene harjumatu oli alguses, tahtsin kogu aeg ise minna palli lööma. Aga ema sai lõpuks väga hästi hakkama ja selle üle on hea meel,” räägib Kevin.
„Minu jaoks oli see natuke harjumatu ja algul isegi pigem segas, kuna olid ju harjunud ise oma keppe kotist otsima ja kõike muud taolist tegema. Siis aga pidin lihtsalt kõrval kõndima. Aga sellega harjus ära ja tema nõuandeid oli väga hea kuulata ja nii mõnigi pikk putt läks tänu Kevini heale griinilugemisele sisse,” sõnab Ingrid, kes jagas naistest avapäeval Annika Koitmaa ja Liis Kuuli järel 3. kohta ning mid-amatööridest oli esimene. Lõpuks tulemuseks naiste seas 4. koha jagamine ja mid-amatööride hõbe.
Millise oma võistlusega Ingrid tänavu enim rahul on? „Ei oskagi öelda, millisega konkreetselt,” vastab Ingrid. „Oli päris mitu head võistlust, aga samas ka selliseid, mida oleks lootnud paremini mängida.” Kevin ei osalenud Niitvälja meistrivõistlustel, nagu ta ei osalenud ka klubidevahelistel meistrivõistlustel ega juunioride lahtistel. „Mul olid enamasti kas muud võistlused välismaal, mille tõttu ei saanud osaleda või siis olid golfivälised tegevused, millest pidi kindlasti osa võtma,” põhjendab Kevin.
Võistlus välismaal oli näiteks The Amateur Championship (ehk British Amateur Championship), teine suurim amatööridevõistlus US Amateuri kõrval. Kevin jõudis seal esimese eestlasena ajaloos kohamängudele 64 parima hulka. Seejärel tuli ühele šotlasele kaotus, kuid ülinapp, teisel lisarajal.
Šveitsis EM-il lõpetas Kevin 28. koha jagamisega (+5). Kõik neli päeva ei teinud ta otseselt mitte ühtegi suurt viga, mille tulemusel ei tulnud ka ühtegi kohutavat numbrit skoorikaardile. Pikad löögid püsisid ilusti rajal ja sealt edasi sai järgmised löögid griinile lüüa. „Lähimäng oleks saanud natukene parem olla, aga eks kõik asjad alati ei tulegi välja,” arvab Kevin filosoofiliselt. Kevin ütleb, et Šveitsi oma oli kindlasti üks tema lemmikväljakuid, mida ta mänginud on, ja halbu külgi ei oskagi selle väljaku kohta välja tuua: „Väljak oli väga heas korras, griinid olid ühtlased ja kiired. Palli sai hästi veerema panna augu suunas. Samuti meeldis väljaku layout: huvitavalt ehitatud, suhteliselt mägine ja piisavalt raske.”
Rasked väljakud Kevinile meeldivad. Ta on vaimustuses Amateur Championshipi 2020. aasta Royal Birkdale’ist („Siiamaani kindlasti kõige keerulisem väljak, mida mänginud olen”) ja PGA Touri võistlustest meeldis tänavu enim jälgida US Openit, kus Winged Footi väljak oli tehtud nii keeruliseks, et par’ist paremini mängida oli keeruline. „Mida raskem mängijate jaoks on, seda rohkem meeldib mulle võistlust jälgida, kuna siis hakkad ise ka aru saama, et isegi profimängijatel on vahel raske head skoori postitada,” selgitab Kevin. Näiteks 3-löögistest radadest on Pärnu Bay 17. rada ja Niitvälja 13. rada Kevini jaoks Eestis lemmikud just sellepärast, et on piisavalt pikad ja keerulised, et igal tasemel mängija keerulisse olukorda panna.
US Openil langes tänavu lehti kogu aeg rajale. On sellist asja olnud ka Kevinil: „Seda juhtub palju väljakul, eriti kui on sügisene aeg või siis väga tugev tuul. Eks nende lehtede koristamine oma palli juurest võib natukene tüütu olla, aga kahjuks ei saa sinna midagi parata.”
Suvel tekitas meediakahinat Twitteris üks kasutaja nimega JPJ, kes kirjutas, et amatöörmeesgolfarid suudaks alistada LPGA mängijad. Marina Alex ja paljud teised naersid selle peale, tõenäoliselt sellepärast, et JPJ händikäp oli umbes 5. Kevin LPGA Touri väga ei jälgi, kuid usub, et meesamatööri võit on kindlasti võimalik: „Oleneb kindlasti, kui hea see amatöörgolfar on. Maailma parimad amatöörgolfarid suudaksid vägagi palju pinget pakkuda LPGA Touri mängijale.”
Individuaalsel Šveitsi EM-il esindasid Eestit veel Carl Hellat ja Mattias Varjun, kõik Niitväljalt. Hollandis meeskondlikul EM-il mängis see trio pluss Ken-Marten Soo välja Eesti jaoks ajaloo parima 11. koha. „Meil on vedanud sellega, et enamik, kes meil koondisesse kuuluvad, on väga lähedased omavahel ja seetõttu kulgeb meie koostöö hästi,” leiab Kevin.
„Kevin hakkas mängima 7-aastaselt ja algusest peale talle meeldis see mäng. Ei mäleta, et oleks pidanud üldse sundima. Kuna tema grupis oli palju toredaid lapsi, siis tuli harjutama alati hea meelega. Kogu nende praegune punt on samast ajast pärit ja koos harjutanud,” lisab Ingrid.
„Ma otseselt ei ole kordagi isegi mõelnud selle peale, et mis juhtub, kui ma ise koondisesse ei pääse järgmine aasta või et keegi mu sõpradest ei pääse, aga ega sellest midagi hullu ei juhtu, tuleb lihtsalt paremaid tulemusi näidata ja siis pääsed tagasi koondisesse,” on Kevin stoiline.
Kodumaal võitis Kevin tänavu esmakordselt amatööride lahtised ja seejärel esmakordselt ka Eesti meistrivõistlused löögimängus. Eesti rajamängu meistrivõistlustel tuli koondise treeneri Mark Suursalu järel
2. koht, kuid Kevin jäi võistlusega rahule. „Tegin lõpupoole paar viga, mis maksid kõvasti kätte, nii et ma saan ainult iseennast süüdistada,” sõnab ta.
Gary McCord ütleb lip-out’i kohta Mick Jagger. Kui palju on Kevinil olnud tänavu Jaggereid ja kui palju siis näiteks Steven Tylereid, mis ilmselt oleks natuke väiksem lip-out? „Lip-out’te ikka juhtub tihti, see on osa mängust,” kinnitab Kevin. „Vähemalt üks iga ringi kohta.”
Parimad firmad on Kevini jaoks Titleist ja Mizuno. Ta on nende firmade keppidega juba pikemalt mänginud ja siiamaani pole need teda veel alt vedanud.
Kevini WAGR-i positsioon on praegu karjääri kõrgeim 656. Kevin uue händikäpisüsteemi miinuseid ei oska väga välja tuua, plussidena mainib aga kindlasti, et see hoiab händikäpi ühtlasemana ja pole selliseid suuri langetusi nagu varem kõrgete händikäppidega.
Kevin liitub tänavu Middle Tennessee State’i ülikooliga, kus õpib juba Mattias Varjun. Kool asub riigis, kus päevas nakatub koroonaviirusse 60 000 inimest juhi tõttu, kes ei taha maski kanda, ent Kevin võtab rahulikult ja ütleb, et eks siis tuleb ise rohkem maski kasutada ja ettevaatusabinõusid kasutada. Mattias on palju huvitavaid asju kooli kohta rääkinud ja järjest rohkem tahab Kevin ka sinna minna. „Ma algselt ei mõelnud sellele, et läheks kellegagi koos õppima, aga kui selgus, et selline võimalus on, siis mõtlesin, et see võib isegi hea olla, vähemalt üks tuttav nägu on kohapeal,” räägib Kevin ja lisab, et asukoht pole sugugi väheoluline. „Muidugi on parem, kui kool asub soojas kohas. Saab mängida aastaringselt. Osades kohtades USA-s tuleb talvel lumi maha ega saa golfi mängida.”
Sander Aadusaar kurtis, et tal olid USA jaoks hinded viletsad. Kevini sõnul peavad hinded head küll olema, aga saavat ka sisse siis, kui just kõige paremad ei ole. „Kui sa lähed sinna tegelema spordiga, nagu näiteks golfiga, siis on ikka olulisem su tase golfis, mitte koolihinded,” ütleb ta.
USA-s kasvas uute mängijate arv teises kvartalis National Golf Foundationi andmetel aastaga viiendiku võrra, Kevin aga ei arva, et näiteks Euroopas oleks konkurentsi tõttu lihtsam. „Mõlemas kohas on palju tipptasemel mängijaid. Otseselt see, kui palju mängijad kuskil on, pole nii oluline. Vahest tugevama konkurentsiga ongi parem võistelda: õpetab rohkem ja paneb rohkem punnitama,” lööb Kevinis jälle välja mees, kes armastab raskusi.
Kui uurida Kevini emalt, kuivõrd erinev oleks golfimängija, sealhulgas Kevini karjäär, kui isa või ema pole hea palgaga, vähemalt Eestis, sest olgem ausad, ettevõtja oli peres ju Suursaludel ja on Aadusaartel, sõnab Ingrid: „Raske öelda, aga eks suure tahtmise korral saab kõike. Siis ilmselt oleks toetajate abi rohkem vaja läinud.”
Muide, „Kevin Christopher” kirjutatakse sidekriipsuta, kinnitab Ingrid. Siis meenub muidugi, et USA-s on kõigil kaks eesnime, millest teist pea kunagi ei kasutata. „Jah, eks Eestis on samuti nii, et paljud kasutavad ainult ühte eesnime,” nõustub Ingrid. „Meil on enamasti kasutuses „Kevin”, aga koolis või trennis oli vahel ka „Christopher”, kui kõrval oli keegi teine Kevin.” Ingrid ei mäletagi enam täpselt, kuidas poeg nii vägeva nime sai, aga Jegersid tahtsid, et oleks kindlasti rahvusvaheline nimi ja valik tuli kuidagi väga lihtsalt.
Kevin otseselt ei loe, mitu lööki ta teeb trennis päevas draiveriga. „Oleneb päevast. Mõnel päeval ma harjutan rohkem lähimängu ja ei pruugi mitte ühtegi draivi lüüa, aga jällegi teisel päeval harjutan pikki lööke, sealhulgas ka draivi,” lausub ta.
Suhteliselt tihti võetakse mänguhooaja jooksul ette väikseid löögistiilimuudatusi, mis väga palju hetkelist mänguvormi ei mõjuta; suuremaid muudatusi tehakse pigem talvel, kui võistlushooaeg on pausil, räägib Kevin. „Aga eks muudatusi ikka tehakse. Vahepeal, kui tegeled mingi kindla liigutusega pikemalt, võib selle tagajärjel mingi teine osa svingist paigast minna ja sinna ei saa midagi teha, tuleb tagasi paika panna.”
„Iga hooaja alguses tuleb mõned korrad treeneri juures käia, et siis jälle meelde tuletada löök ja vajadusel ka paika panna,” kinnitab ka Ingrid. Ingrid tunnistab, et golf on närvesööv, ent siiamaani pole ta veel kasutanud psühholoogilisi nõuandeid. Kevin on mõned korrad kasutanud, kuid tunneb, et saab ka ise päris hästi hakkama.
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 3/2020 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
