6. septembril peeti Otepääl OGK rajamängude Final Four võistlust. Meeste meistriklassis astusid hommikul võistlustulle Nils Illimar Esko – Benno Maaring ja Margo Liiv – Juhan Peedimaa. Esimeses mängus võttis võidu Nils skooriga 4/2. Tema vastaseks finaali tuli Juhan skooriga 3/2.
Finaalis oli Nils kindla käega ja on selle hooaja OGK rajamängude meister tulemusega 5/3.
Finaalipäeva eel oli Nilsi põlv tegelikult niimoodi vigastatud, et ei saanud green’idel kükkigi laskuda. Ta mõtles hetkeks isegi, et ei saa niimoodi ühe päevaga kahte ringi mängida, kuid võistluspäeval see kõndi ja swing’i ei seganud ning tänu keppidekandjale ei pidanud käru lükates põlve liigselt koormama.
„Teadsin, et mõlemad mängud saavad olema kogenud Otepää rajahuntide vastu, kellel mõlemal varasemast suur rajamängukogemus ette näidata ja kergesti finaalpäeval kellelegi võitu ei anta. See motiveeris mind mängima oma parimat mängu ja püsima keskendunud kuni lõpuni. Olgugi et poolfinaal lõppes finaalist ühe raja võrra hiljem, olid mõlemad mängud parajalt tasavägised ja nõudsid par’ilähedast tulemust. Liiga mugavalt ma ennast kordagi tunda ei saanud,” räägib Nils. „Tänan ema, kes oli caddie’na abiks rahu ja tasakaalu säilitamisel ning ka treener Torelit, kellelt sain viimased juhendussõnad ja soovitused enne mängu.”
Teadsin, et mõlemad mängud saavad olema kogenud Otepää rajahuntide vastu, kellel mõlemal varasemast suur rajamängukogemus ette näidata ja kergesti finaalpäeval kellelegi võitu ei anta. See motiveeris mind mängima oma parimat mängu ja püsima keskendunud kuni lõpuni.
Nils esindab tegelikult nüüd juba Rae Golfiklubi, samamoodi isa Andres. „Klubivahetus sel hooajal oli tingitud ennekõike logistilistest põhjustest. #Tiimtiigrid, mille koosseisus Nils harjutas; treeningud toimusid Rae väljakul ja suurepärastel suvel avatud harjutusväljakutel ning seetõttu sattusin sinna kõige sagedamini,” põhjendab Andres.
Poeg on nime eest tänu võlgu vanemate lapsepõlves loetud raamatute kangelastele Nils Holgerssonile ja Väikesele Illimarile. Esimest korda puutus Nils golfiga kokku isaga väljakul kaasas käies. Õigemini oma punase rattaga sõites, sest läbikõndimiseks oli väljak 3-4-aastasele veel liiga pikk. Andres on tänulik Martin Toomile, kes nõustus Nilsi 2008. aastal Otepääl green card’i kursusele võtma. Tegelikult mindi tollele kursusele viima hoopis Nilsi vanemat õde ja kaasas olnud Nils teatas, et tema lihtsalt ei nõustu koju minema ja tahab ka golfimängu õppida. Tänavust hooaega, esimest nn päris golfihooaega, milleks Nils ka talve jooksul regulaarselt treenides valmistus, saab isa arvates kindlasti lugeda kordaläinuks. „Avastamist oli tema jaoks ilmselt omajagu. Uued kogemused, rajad, võistlused, mängu- ja tiimikaaslased. Õnnestumised ja pettumused. Hooaja alguses kavandatud eesmärgid said kuhjaga täidetud ja järgnevateks hooaegadeks on isu veel paremaks saada ainult kasvanud,” usub Andres.
Hooaja alguses kavandatud eesmärgid said kuhjaga täidetud ja järgnevateks hooaegadeks on isu veel paremaks saada ainult kasvanud.
Tänavuse Latvian Junior Openi võiduni jõudis Nils suuresti tänu elu parimale ringile (71), mis õnneks sündis võistlustel, mitte mõnel harjutusringil. Olles lõpetanud viimase ringi kahe bogey’ga, arvas ta, et andis võiduvõimaluse käest, kuid kuulis rajalt, et lootust veel on. Liidrikohta hoidnud lätlane ei pidanud pingele vastu, mängis viimased viis rada 8 lööki üle par’i ja langes löögiga Eskost tahapoole. „Võita oli hea, sest võidutunnet polnud ma pikka aega tunda saanud,” lausub Nils.
Auhindade vajalikkuse ja ulatuse kohta arvab Nils, et kõige suurem auhind on tiitel ise, kuid poodiumikoha puhul võiks käepigistus käia käsikäes ka mingit sorti auhinnaga.
Igati rahule jääb ta ka U18 pronksiga Ken-Marten Soo ja Markus Varjuni järel Eesti juunioride lahtistel, sest sai võistelda kõrgel tasemel eakaaslastega ning suutis EGCC mustadelt tiidelt kõrgel tasemel mängida ja konkureerida. „Võistlesin endast vanemate poistega ja suutsin EMV arvestuses selja taga hoida Thor Erik Tikandi, kes viimasel päeval tegi väga hea mängu. Viimasele rajale läksime kahelöögilise vahega, mille pealt oli veel kõik lahtine,” ütleb Nils.
Foto: Mats Soomre
Mõtlemisainet ja kogemusi andsid veel kindlasti nii Eesti meistrivõistlused kui ka Läti amatööride lahtised meistrivõistlused, kus mõlemal jagas ta 22. kohta, aga mängu ja tulemusega ta rahule ei jäänud.
Kui Nils klubidevahelistel meistrivõistlustel ei osalenud, siis Andres esindas hõbeda pälvinud Rae tiimi. Ta ei planeerinud sel hooajal ise tegelikult eriti võistelda ja ei valmistunud selleks sihipäraselt, aga mõned korrad siiski juhuse tahtel nii juhtus, et sattus ka ise võistlema. Sel hooajal siis esimest korda seenioriteklassis. Siinkohal tänab ta naeratades kõiki mängupartnereid, kellega koos mängima sattus ja kes teda nii heas kui ka halvas ära kannatasid. Eesti meistrivõistluste seeniorite rajamängu kvalifikatsiooniring õnnestus hästi ja loomulikult on ta õnnelik Rae Golfiklubi meistritiitli üle seenioriteklassis.
„Rae meistritiitel oli huvitav kogemus selles mõttes, et need kaks mängupäeva erinesid teineteisest nii tulemuste kui ka tunde poolest. Õpetussõnadeks võiks kaasa võtta, et kui oled keskendunud, ennast usaldav ja su ootused on realistlikud, siis pigem õnnestub hoida mängu suhteliselt kergelt kontrolli all. Teisest küljest, ega vägisi ei saa seda kulgema,” nendib Andres. „Seda tõestas esimese võistlusringi teine pool, kui mul lihtsalt ei õnnestunud lühikesi putt’e sisse lüüa. Lühidalt, esimese päeva tulemusega ma rahul ei olnud ja teisele päevale minnes oli eesmärk püsida liidritel nii tihedalt kannul kui võimalik ja anda endale seeläbi võimalus õnnestumiseks.”
Õpetussõnadeks võiks kaasa võtta, et kui oled keskendunud, ennast usaldav ja su ootused on realistlikud, siis pigem õnnestub hoida mängu suhteliselt kergelt kontrolli all. Teisest küljest, ega vägisi ei saa seda kulgema.
Suures plaanis see ka õnnestus. Ta suutis olla keskendunud mängule ja lõi häid avalööke ning ka puttas kindlalt, välja arvatud 14. rada, kus ilmselt päikesepistest tingituna loovutas green’il konkurentidele mõned löögid. Andres ei oska esile tõsta, kus asuvad Eesti parimad green’id. Nils arvab, et Niitväljal. „Green’ide kvaliteet on seal alati olnud hea ja kui green’id on aetud kõvaks ja kiireks, pakuvad need väga meeldiva väljakutse. Head green’id suurendavad enesekindlust ja 2-3-meetrised putt’id kukuvad peaaegu 100-protsendiliselt. Seda olen kogenud ka Jurmala golfiväljakul,” ütleb Nils.
Sel aastal külastas Nils esimest korda Jurmala väljakut. Mitu korda on ta mänginud Ozo väljakul. „Omavahel võrrelduna on need küll täiesti erinevad, kuid mõlema disain ja kvaliteet teevad väljakud omamoodi huvitavaks ja meeldejäävaks,” leiab ta. Kodust kaugemal on ta mänginud Korineumi väljakut Põhja-Küprosel, kus hea väljaku kõrval saab nautida vaadet nii merele kui ka ilusatele orgudele ja kõrgetele mäetippudele.
Andres on välismaal mänginud lähinaabrite väljakutel ja korra Hispaanias Päikeseranniku väljakutel. „Häid väljakuid võib leida kõikjal,” arvab ta ja lisab, et võõral väljakul mängides tuleb vägagi kasuks oma tegelike löögipikkuste teadmine. On Eskodel kepp katki läinud võistlusel?
Häid väljakuid võib leida kõikjal.
„On korra juhtunud, kui Otepää 12. raja veealas sambla alla varjunud kivi kohtus raud-9 labaga. Eks tuli lihtsalt ring lõpuni mängida ja hiljem kepp korda teha,” tõdeb Andres. Nilsil pole midagi sellist ette tulnud. Väga suur probleem see poleks, sest ta on korduvalt mänginud võistlustel nii, et mõnda keppi ebakindluse tõttu teadlikult ei kasuta.
Kui tuleks mängida kogu mäng ühe kepiga, siis isal võiks see olla suure tõenäosusega raud-7, poeg aga mängiks raud-6-ga, sest see tundub otstarbekas nii pikkadel kui ka lühikestel radadel.
Nilsi järgmise hooaja plaanides seisab U18 EM, mille koondisekohtadele konkureerimine käib. Ettevalmistuseks on toimunud kaks pikka treeningpäeva EGCC-s, kus üheksa poissi mängisid päevas kaks ringi erinevates formaatides. Treener Mark Suursalu on õppinud noori lootusi tundma ja jaganud erinevaid nippe nii mängu kui ka mentaliteedi kohta. „Seadsin EM-i eesmärgiks niipea, kui sai selgeks, et see toimub Eestis. Kuna aega veel on, tuleb oma endise treeninguga edasi tegeleda ja proovida iga päev paremaks mängijaks saada,” ütleb Nils.
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 3/2020 numbris.
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
