TÄISPIKK LUGU! Golf ja haigla? Ei – golf ja tervis!

Kui Saaremaa selle sajandi suuremaid katsumusi ehk Hiina viiruse toodud pahandus järele andma hakkas, mõtlesin naljatamisi, kelle ja millega Kuressaare haigla viimaste kuude meediakajastust võrrelda? Jättes muidugi kõrvale populaarsuse põhjuse asukoha positiivnenegatiivne-skaalal.

Millest sündis muidugi kohe oksüümoron, et sel kevadel on saarlaste hulgas kõige positiivsem – olla negatiivne, COVID-19-negatiivne.

Sellele järgnes ajakohane mõtisklus liikumispiirangute tasakaalustamiseks tekkinud rahvaliikumine – loodusesse! Ning selle kampaania osana muidugi Saaremaa ja kõik teised Eestimaa golfiväljakud.

Kas „lapsed, kes kui vangis eland“ ja „pole ammu murul käind“ tulevad koos ilusate ilmade ja piirangute kadumisega senisest suurema rüsinaga murule ja punkritesse? Golf kui tervislik tegevus arenes ja edenes mõtteis koos mälestustega hiljutistest rasketest nädalatest ja kuudest meie Saaremaa haiglas.

Asjatundmatud on alati üllatunud ja kalduvad uskmatust väljendama, kui kuulevad, kui palju golfimäng tegelikult liikumist pakub, kuigi sellest ju põgusalt ja pealt vaadates arugi ei saa.

Samamoodi ei olnud viirusega võideldes meie õdede-hooldajate-arstide töö võrreldav sõjameeste eluga riskimisega või kustunud mootoriga lennuki jõevoogudesse maandamisega, ometi tähendas see kõigile igapäevast, kõrvalseisjaile märkamatut sihikindlat pingutust.

Nii et – nii tegelikult kui tinglikult – kogunes päeva lõpuks samme ja kilomeetreid arvestatav hulk. Just nagu golfis.

Golfis – nagu asjatundjad mulle kannatlikult seletanud on – suudab ka väga hea mängija sooritada täiusliku löögi siis, kui see löök algab kõige kaugema varba otsast, kulgeb sealt sujuva lainena, kaasates teise jala kuni varvasteni ja tagasi, pannes tööle puusad, selgroo, vahelihase, rindkere, õlavöötme, rakendades esialgu ühe ja seejärel kohe ka teise käe kuni sõrmeotsteni, kaela… ja kui siis tööriista kaugem ots tabab tiile seatud palli…

Ühesõnaga, äsjases raskes olukorras tegutsesid kõik asjaosalised, eriti just Kuressaare haiglas just nii nagu golfimängija keha ideaalset lööki sooritades. Muidugi ei õnnestu ka parimatest parimatel isegi kõike õigesti tehes kõik löögid ideaalselt. Kui nii oleks, poleks see mäng ju enam huvitav. Ja eks olukorras, kus kümned ja sajad inimesed peavad laitmatut koostööd tegema, tuleb ette eksimusi. Golfipalli lööjale lendab otsustaval hetkel putukas silma, põlveõndlast hammustab parm…

Golf kui tervislik tegevus arenes ja edenes mõtteis koos mälestustega hiljutistest rasketest nädalatest ja kuudest meie Saaremaa haiglas.

Aga lööke sooritatakse üksteise järel kümneid, mängupäevi on sadu ja üldiselt läheb asi harjutades paremaks. Ja nii kui nii on alati ja igaühel paremaid ja veel paremaid päevi. Haiglas on ka halvemaid päevi, ja mitte harva – töö on suurel määral tellija materjalist.

Aga üha rohkem otsib mõte uut, tänapäevasemat üldist nimetust või sõnatüve neile asutustele, mis tegelevad inimeste tervisega, püüdes vabaneda haigustest.

Saaremaa golfiväljakule ja klubihoonesse paistavad kätte Kuressaare loss, veetorn ja… haiglahoone. Iga golfimurul veedetud päev lükkab eemale vajadust seda hoonet patsiendina külastada. No kui just kogemata jalga ei vääna. Niisiis ajame meie, Saaremaa Golf ja Kuressaare haigla linna lääneservas üsna ühte asja – et inimesed terved püsiksid ja et nad haigestudes ruttu terveks saaksid. Soovin, et meie seosed just sellised püsiksidki!

Suurimad tänud ja sügavad kummardused kõigi nende ees, kes olid mõtetes ja tegudes saarlastega võitluses nähtamatu vaenlasega. Seda õlg-õla tunnet kogesime igapäevaselt – ei lugenud see kas olid saarlane, hiidlane või mandrikas.

Kalle Laanet
Kuressaare Haigla nõukogu esimees
Saaremaa vallavolikogu liige
Riigikogu liige

*Artikkel ilmus ajakirja Golf 2/2020 numbris.

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga