„Golfi peetakse Eestis kahjuks jätkuvalt väikese seltskonna kalliks lõbuks. See ei pea nii olema. Üheks minu eesmärgiks on golfi toomine inimestele lähemale,“ ütles Eesti golfiklubisid ja mängijaid ühendava Eesti Golfi Liidu uueks presidendiks valitud Erki Mölder (43).
8. oktoobril valis EGL üldkogu ühehäälselt Eesti golfi elu järgnevaks kolmeks aastaks juhtima tervishoiuvaldkonnas tegutseva ettevõtja, kes on loonud ja juhtinud meditsiinilaborit Quattromed (SYNLABi eelkäija), TREV-2 Gruppi, MediCap Holding AS kontserni, töötanud juhatuse liikmena ettevõttes Nova Vita Kliinik ning ostudirektorina aktsiaseltsis Kalev. Muude kohustuste kõrval täidab Erki ka EASi nõukogu esimehe rolli. Tema juhtida on Eesti ühed suurimad eraarstikeskused Qvalitas ja Unimed. „Küll oli hirmus alguses!“ meenutab Erki esmakohtumist golfiga 23 aastat tagasi. Millised väljakutsed ootavad uut presidenti ning millised on Erki ideed ja praegune suhe golfiga, sellest järgnevas intervjuus – saame tuttavaks!
Minu suhe golfiga on hästi pikk. Tegin green cardi ära vist 1995. aastal päris esimeste seas, kui golf Eestisse tuli. Olin siis kahekümnene, see oli Niitväljal Enrico Villo käe all ja esimese mentorringi tegi mulle Heinu Klaas. Küll oli hirmus alguses! Esiteks see, et ei tea, kuidas käituda, kuid teised ümberringi oskavad. Teine asi on see, et teoorias tead, kuidas peab lööma, aga lähed väljakule ja löögid ei tule välja. Kõik löövad pikalt ja kõrgele, aga mina „kõplan“. Siis on häbi ja selline tunne, et ma olen ainukene maailmas, kellel löögid välja ei tule (naerab). Esimesed viis aastat ei juhtunud midagi, käisin ülikoolis ja alles kümme aastat hiljem, aastal 2005 algas teine laine – hakkasin mängimas käima, astusin klubi liikmeks. Ma olen olnud nii Niitvälja kui Otepää klubi liige, siis hakkasin vaikselt ka võistlustel käima. Aga see oli episoodiline, umbes 10 korda aastas käisin harjutamas. Kolmas faas algas kuskil 2012-2013, pärast mida ma olen päris mängijaks saanud. Julgen minna väljakule, tean mis teen ja olen oma HCP langetanud 11 peale. Ma olen kogu selle raske tee läbi käinud, koos huvi ja hirmuga ning golfi juurde pidama jäänud.
Erki Mölder lõpetas 1997. aastal Tartu Ülikooli majandusteaduskonna investeerimise ja panganduse erialal. Ta omab pikaajalist kogemust biotehnoloogia ja meditsiini valdkonna ettevõtluses. Varasemalt on Erki juhtinud meditsiinilaborit Quattromed (SYNLABI eelkäija), MediCap Holding AS kontserni, TREV2, töötanud juhatuse liikmena ettevõttes Nova Vita Kliinik ning ostudirektorina aktsiaseltsis Kalev. Alates 2014. aasta maist on Erki EAS-i nõukogu liige ning olnud mitmel korral Ajujahi žürii liige. Erki on nii Unimed Grupi kui Qvalitas Arstikeskuse nõukogu liige.
Kui kaugele suudate palli lüüa?
Kui on vaja minna kauget lööki lööma, siis tavaliselt läheb pall vasakule või paremale. Kui ma hästi pihta saan, siis 250 m, aga draiver ei ole mu lemmikkepp, puu 3 on avalöögiks praegu mu lemmik.
Kus teile meeldib mängida?
Mängin üsna palju Eestist väljaspool. Iga kord, kui ma kusagile reisile või äriasju ajama lähen, on mul golfikott kaasas. Mulle meeldivad väga Aasia väljakud, kuid olen mänginud ka Austraalias ja Ameerikas. Eestis olen ma kõigil väljakutel mänginud, eelistusi ei ole. Kuni 30. eluaastani mängisin ma hästi palju jalgpalli. See on sport, mis tõmbab käima, adrenaliin on üleval, oled sõpradega koos, sõidad teise linna võistlema. Mängisin Tartus oma Quattromedi firma võistkonnas. Golfi hakkasin mängima sel hetkel, kui tundsin, et ma jalkat enam mängida ei saa, sest oma elurütmiga ei saanud ma enam Tartus trennis käia. Seetõttu oli golf minu jaoks liikuva eluviisi jätk ja hästi hea üleminek ühelt aktiivselt ja mitterahulikult spordialalt rahulikule. Ma ka suusatan, olen sõitnud Estoloppetit, mis on maratonide sari. Tartu maratonil käinud ei ole, sest klassikat ma ei sõida.
Mida soovite Eesti Golfi Liidu presidendina korda saata? Kui palju presidendist üldse sõltub?
Kui vaadata minu valikuid, kuhu ma olen oma energia panustanud ja milliseid töid ette võtnud, siis ma ei ole mitte kunagi läinud sellisesse kohta, mis oleks valmis asi, mida tuleks lihtsalt käigus hoida. Ma olen läinud alati arendama. Vahel on see organisatsioon olnud hästi väike nagu Quattromed – alustasime kahe laborandiga Tartu Ülikooli keldris, kus töötlesime Fertilitasest tulevaid vereproove ja kui me 15 aastat hiljem, 2013. müüsime selle maha Saksa firmale SYNLAB, siis oli meil 250 inimest Eestis, Leedus ja Soomes. Töö peab olema minu jaoks huvitav, mul peab olema väljakutse. EAS ei ole samuti olnud pailaps. Kui tahetakse lihtsalt 5% kasvada, siis see ei ole mulle, pigem otsin selliseid kohti, kus on palju arendamisvõimalusi ja väljakutseid. Ja golfis on! Meie klubid ja väljakud on arenenud igaüks omas Eesti nurgas ja isemoodi. Erinevad golfikohad ei tee omavahel koostööd, ei vaheta piisavalt infot.
Väljakutset näen ka klubide ja väljakute omavahelise koostöö valdkonnas. Selle tulemusena on Eesti golfi seltskond üsna väike. Meil on täna 2500 aktiivset harrastajat, kuid meie väljakud suudaksid vabalt umbes kaks korda suuremat harrastajate hulka ära teenindada. Sellel, miks harrastajate hulk ei ole tõusnud, on mitmeid põhjusi. Ma arvan, et esiteks sellepärast, et golfikuvandit ühiskonnas ei ole kujundatud, see on kujunenud. Golf on 40+ heal järjel oleva meesterahva hobi, vähemalt arvamus on selline ja minu meelest ei ole golfi teinud peaaegu üldse tööd, et seda kuvandit muuta. Lisaks on golf silma alt eemal ja kes ise ei mängi, see ei julge klubihoonesse võib-olla isegi kohvi jooma minna, arvates et see on kinnine koht, äkki ei teenindata või maksab seal kohv 10 eurot – inimesed pelgavad seda. Golfi imagot ei ole teadlikult juhitud ja see on probleem.
Ütlesite, et eesmärgiks on golfi toomine inimesele lähemale. Greenfee hind ei ole kättesaamatu, aga golfiväljaku parkla ütleb midagi muud – VW Passatiga sinna minna on päris piinlik. Kuidas te golfi rahvale lähemale tahate tuua?
Meil on täna kallimaid väljakuid proportsioonis liiga palju. Pärnu Bay, Jõelähtme, Saaremaa müüvad ennast üsna kallilt, Niitvälja ja Otepää on seal keskel. Odavamatest väljakutest on meil praegu Ojasaare, Valgeranna ja Rae. Võti mängijaskonna suurendamiseks on see, et me peame suutma rohkem inimesi tõmmata golfi juurde ja peame endi poolt kunstlikult loodud barjäärid ära lõhkuma – võib-olla ei julge tõesti uudistajad oma autot BMW-de ja Mersude vahele parkida.
Positiivne on see, et meie mängijaskond on üsna lojaalne. Aga see on hästi väike ühiskonnagrupp. Oluline on minna sellest ühiskonnagrupist välja nii soolises mõttes (2/3 mängijatest on mehed, üle maailma on see nii) kui ka vanuselises mõttes. Meil on vaja rohkem naisi ja noori, aga miks ka mitte vanemaid mängijaid juurde saada. Mis on veelgi drastilisem – me pole kõnetanud venekeelset elanikkonda, Ida-Virumaal ei ole ühtegi täismõõtmetes väljakut. Meil on täna valik Tallinnas – kolm väljakut, Pärnus – kaks väljakut, Otepääl ja Saaremaal. Aga seesama Ida-Virumaa ja Kesk-Eesti piirkond on inimeste arvult kolm korda suurem kui Pärnu ümbrus, kuid seal ei ole mitte midagi! Kus avati Eesti esimene väljak? Aastal 1932 tehti see Kohtla-Nõmmele. Minu üheks väljakutseks on viia golf meie tänasest mängijategrupist välja.
Miks jääb green cardi teinud inimestest mängima ainult 10%?
Mu enda näide – olin huvitatud, käisin ja tegin kaardi ära, aga ei jäänud mängima. 10 aastat hiljem tulin tagasi. Minu arvates jääb meil klubide ja väljakute koostööst puudu selles osas, mida teha potentsiaalse huvilisega pärast seda, kui ta on esimese tutvuse golfiga ära teinud. Kriitiline periood on Green cardi tegemisest kuni järgmise hooaja lõpuni. Ainuke, kes on suutnud selle enda jaoks lahti mõtestada, on Niitvälja. Nad on välja töötanud väga konkreetse kontseptsiooniga Rohelise Raja programmi. Nad on läbi mõelnud, kuidas uue huvilisega tegeleda. Potentsiaalsel mängijal tuleks esimesed 18 kuud väga käest kinni hoida ja tuua ta golfi juurde jälle ja jälle tagasi.
Golfipaketid on väga segased, kodulehtedel paras virrvarr, mis peletab algajad eemale…
Nojah, aga golfiliit ei hakka ju inimestele seletama, kuidas neid tuleks lahti mõtestada. Erinevad inimesed soovivad erinevaid asju ja on loomulik, et erinevad väljakud tahavadki kõnetada erinevaid mängijaid. Oluline on see, et klubi ja väljak teevad selles osas koostööd ja lepivad kokku, kes mida teeb. Kui tuleb mängima inimene, kelle sõbrad ja äripartnerid kõik mängivad, siis saab ta sellest seltskonnast väga palju toetust. Aga kui me tahame jällegi sellest kindlast ühiskonnagrupist väljapoole vaadata ja minna tudengite või 50+ inimeste juurde, siis selline võrgustik neil puudub. Minu arvates ei ole ei klubid ega väljakud selle peale välja mõelnud. Golfiliidu roll on pöörata sellele tähelepanu ja rääkida neist võimalustest, mis klubidel tekib, aga tahtmine peab tulema konkreetse väljaku või klubi enda poolt.
Kas nad kõik elatavad ennast ära?
Täna maksab suur osa väljakutest väljaku pidamisele peale. Samas, kõik klubid ei olegi võib-olla huvitatud liikmete olulisest kasvust – uute liikmete lisandumisega võib ju kaasneda olemasolevate liikmete olukorra halvenemine. Oma mõnus väike seltskond… See oleks okei, kui väljakud oleks ka sellega rahul. Aga kui väljakud teenivad miinust või jõuavad nulli tuleviku arvelt, jättes mingid vajalikud investeeringud tegemata, siis on see probleem. Täna olemegi tegelikult sellises olukorras, kus väljakutel on probleem, aga klubid pole lõpuni tahtnud seda tunnistada. Ma arvan, et siit tulebki välja Eesti Golfi Liidu roll – öelda välja, et elevant on toas ja saage aru, et kui me midagi ei tee, siis ta varsti istub laua katki ja siis on meil kõigil valus.
Täna maksab suur osa väljakutest väljaku pidamisele peale.
Aga golfiturism?
Ma arvan, et siseturismiga on meil hästi, aga välisturismiga on probleem. Meie klassikaline väliskülastaja on Soomest ja väga vähesel määral ka mujalt – Rootsist, Venemaalt ja Lätist. Üldine majanduspoliitika on viinud selleni, et aastal 2018 on Soomest tulevate mänguringide arv vähenenud. Esmalt mänguring ja pärast poering – alkoholipoliitikal on mõtteline mõju ka sellistele pealtnäha kaugetele asjadele nagu golf. Aga nii see paraku on, et riigi poliitika on natuke mängus ka seoses golfiturismiga.
Olete kursis Rein Auväärti ideega luua Eestis ühendatud radade süsteem, mille käigus tuleb läbida 18 rada erinevatel väljakutel? Seda saaks rakendada, ühendades hobi ja turismi.
Jah, see on väga lahe! See on kindlasti üks golfi tuntuse ja rahvale lähemale viimise võimalus. Meil on kümmekond väljakut, lisaks veel väiksemad ka, nii et me saaksime ühe ringi ära teha küll. See on hea idee.
Mida näitas teile kohtumine klubide ja väljakute omanikega? Kattus see pilt varasema ettekujutusega või andis mingit uut teadmist veel juurde?
Need kohtumised kinnistasid mu arvamust, et ei käida ühtset sammu. Ma ei ütle, et kõik peaksid ühtemoodi tegutsema, seda mitte. Kõigil on sarnased probleemid, aga nad ei ole neid läbi mõelnud, kogemusi vahetanud ega piisavalt teineteiselt õppinud. Üldkogul me seda kindlasti arutame.
Kui palju on praegu Eestis proff e? Millised perspektiivid on meil golfis kui saavutusspordis?
Mõned üksikud, aga see on heade juhuste kokkulangemine, mitte süsteemse töö vili. Muidugi võtame saavutusspordi tugevdamise oma eesmärgiks, aga ma ei usu, et siin mingeid kiireid lahendusi oleks. Ja miks? Eesti kontekstis on golf kauge, hooajaline ja sellega ei tegele tuhanded lapsed nagu näiteks jalgpalliga. See ala jääb kuni 16-aastaseni perekonnapõhiseks. Mängijal peab olema tohutu perekonna tugi ja pühendumus, meeletu usk ja tahtmine ning muidugi finantsid. Alaliit ja EOK suudavad finantseerida 10-15% neist kuludest, kõik muu on perekonna kanda. See on seni okei, kuni tekib noorprofitase 16-17-aastaselt. Siis on vaja liikuda perekonnalt treeneri juurde ja see on hästi suur väljakutse. Jällegi, meie harrastajate hulga pealt ei teki ei klubidel ega liidul piisavalt vahendeid, et saavutussporti piisavalt toetada.
Öeldakse, et ligikaudu pooled golfinaised hakkavad mängima sellepärast, et nende mehed veedavad enamus vaba aega golfiväljakul, kuidas teie peres?
Minu elukaaslane hakkas mängima eelmisel aastal, nii et me oleme ka selle protsessi läbi elanud. Aga üldiselt me ei taha ju selliseid harrastajaid, kes tulevad väljakule ainult seetõttu, muidu nad oma abikaasat ei näe. Me tahame, et nad tuleksid for fun, aga jällegi mulle tundub, et klubid ei oska praegu naistele seda pakkuda, mida nad tahavad. Me ei saa siin loota ainult ühele klubile, kes oskab. Klubidel valdavalt ei ole väärtuspakkumist naistele, pensionieelikutele ja „lumehelbekestele“. Millenniumilaste ootused on hoopis teised, nad ei taha viis tundi võidelda oma handicapi vastu, nad tahavad funi ja see ei ole ainult meil nii, vaid üle maailma. Nad tahavad teistmoodi kogemust. See, mis toimub klubihoones, on üks asi. Minusuguse mängija põhifookus on sellel, mis algab esimesel tiil ja lõpeb 18-ndal greenil. „Lumehelbeke“ tahab nautida tervikut, sellest hetkest kui ta kodust välja läheb kuni selle hetkeni kui ta tagasi tuleb. Ta tahab, et tal on lahe. Minuvanuste fookuseks on mäng, 25-aastastel aga seltskond. Selleks, et golf oleks jätkusuutlik, peame me väärtuspakkumisi muutma, arvestades kogu seda traditsiooni, mis golfiga kaasneb: reeglid, turvalisus, riietus, viisakus. Kui me räägime noortespordist, siis see 40+ seltskond on kõige mitte-tänuväärsem golfi juurde toomiseks. Minu poeg ja tütar on vastavalt 16 ja 15, neid golfi juurde tuua saavutusspordi mõttes on hilja. Aga just needsamad „lumehelbekesed“ on see ühiskonnagrupp, kelle lapsed on piisavalt noored selleks, et nendest võiks ka tippsportlased saada. Väikesed lapsed ei pea alati kohe golfi mängima hakkama, näiteks klubihoones võiksid olla kasvõi kohad, kus nad saavad niisama mängida, kuni vanemad mängivad oma 9 rada ära. Nii saame mängijaskonna laiemaks ja meil tekib side lastega. Võtame või viiekümnesed, kelle lapselapsed on sobivas vanuses – ka nende golfi juurde toomisega jõuame lasteni paremini.
„Ajujahi“ žürii liikmena olete noortele öelnud: õnnele ära looda, edu tagab suur töö, kuid õnne peab ka olema. Milline teie äridest on olnud kõige edukam ja on seal ka õnnega mingi seos?
See SYNLABile müüdud Quattromed on projekt, mille läbi ma ennast defineerin. TREV2 oli väike kõrvaltee, kus me tõime ettevõtte pankrotiohust välja. Teedeehitus ei olnud minu unistus vaid jällegi väljakutse, tegin seal kahe ja poole aastaga tõsise korrastuse, pannes ettevõtte teistmoodi tööle. Ma ise olen hästi meditsiinikeskne, praegugi ehitame Qvalitases ja Unimedis uusi asju üles. Minu jaoks on oluline oma tööga mitte ainult kasumit teenida, ma tahan, et mingi jälg jääks. Ma tahan midagi muuta!
Teil on majandustaust, olete õppinud investeerimist ja pangandust, kuigi panganduses te vist töötanud ei ole, jätkate meditsiiniäris ja juhite EASi nõukogu. Kuhu see golf veel mahub?
Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed leiavad aega, et kaheksast viieni tööl käia – nii palju on teha! (naerab) Ma arvan, et mu moto ongi see, et peab olema õnne ja järjekindlust. Quattromediga töötasin esimesed viis aastat hommikul poole kaheksast kuni õhtul 11- ni. Soovitan lugeda sellist raamatut nagu Malcolm Gladwelli „Outliers. The story of success“, mille ma just lõpetasin. Muuhulgas väidab autor, et mistahes valdkonnas heaks spetsialistiks saamise eelduseks on see, et sa tegeled sellega vähemalt 10 000 tundi – väiksema panusega ei ole võimalik teistest mööda saada. Aga ärilise või sportliku edu saavutamiseks peab ka ajastatus olema õige. Meditsiinis olen ma selle saavutanud.
Kindlasti ei tule minu suust kuldmune selle kohta, kuidas klubid ja väljakud peavad oma tegevust korraldama – aga kuna mul on kogemusi nii paljudes valdkondades, siis oskan ma õigel ajal küsida õigeid küsimusi, et panna oma kuulajaskond rääkima neist asjadest, mis viivad järgmise produktiivse sammuni. Ma näen oma rolli selles, et kutsuda osapooled kokku ja panna nad koostööd tegema.
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2018 numbris.
Autor: Ene Veiksaar
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
