Ah et Saaremaa on lukus!? Usun, et paljud eestlased elasid koroonakriisi ajal Saaremaale kaasa. Ka minu süda sai Saaremaale kaasa elades suuremaks. Minu ja mu sõprade ühine pisike tegu, saata Kuressaare Haigla meditsiinitöötajatele toetus- ja tunnustussärgid „Sa ei ole üksi“, oli vähim, mida saime teha, et öelda aitäh, et olete olemas – südamest! Lubasin endale, et kohe kui lõppeb eriolukord, sõidan Saaremaale. Nii tegingi. Läksin otsima kangelasi. Sõber ja toimetusega hiljuti liitunud Liina Kumm tuli kaasa. Kes siis olid need mehed ja naised, kes kõige raskemal ajal ennastohverdavalt üksteisele appi läksid?
Loomulikult on eestlane tagasihoidlik inimene ja saarlane samuti, ise nad ennast kangelaseks ei pea. Nii et lubage seda siis teha minul: olen uhke, et olen eestlane ja eriti uhke olen sel aastal saarerahva üle, kes üksteise jaoks olemas olid, kui seda enim vajati. Igaks juhuks vabandan kõigi ees ja kõigi nimel ka meedias moonutatud või võimendatud info eest, mis saarlastele liiga võis teha. Te ei ole üksi ja kui keegi teid sel ajal nii tundma pani, siis andkem üksteisele andeks ja hoidkem südames ikka seda, mis on tõeliselt midagi väärt – see on ligimesearmastus, tõeline hoolimine ja puhtast armastusest üksteisele tehtavad head teod. Usun, et Saaremaa saab selleks kriisist suuremaks.
Veidi nalja ka – Saaremaa on lukus
Nii nagu eriolukorra alguses sai lubatud, et esimene koht, mida eriolukorra lõppedes külastame, on Saaremaa, nii tegimegi. 18. mail startisime Tallinna Lennujaamast lennukiga Liinaga Saaremaale. Peas mask, hoidsime teistega distantsi ja südames oli soov teha kummardus Saaremaa headele inimestele, organisatsioonidele ja ettevõtetele. Lubadused tuleb täita ja lubasime, et kingime Saaremaale ajakirjas Golf vähemalt kümme lehekülge. Saagu Saaremaast meie kõiki lemmikpaik.
Kui me Saaremaale kohale jõudsime ja lennujaamast väljusime (peab mainima, et kandsime seljas „Sa ei ole üksi“ särke), hõikas lennujaama ees minibussi kõrval seisev juht: „Haiglasse?“. Me ei saanud väga midagi aru, pikalt kodudes passimisest oli hinges reisiärevus ja veidi hirmu ka südames, et kas saarlased ikka tahavad meid näha. Peast jooksis läbi mõte: „Oot, misasja, kohe otsejoones viivad haiglasse või?“ … Ja siis vaatasime teineteisele otsa, vaatasime teineteise särke – jõudis kohale ja hakkasime naerma: „Ah, ei-ei, me pole meditsiinitöötajad, täitsa tavalised turistid!” Aga pean ausalt üles tunnistama, et süda täitus tänutundega – ehk oli meie sõnum siiski südamesse läinud…
Võtsime takso ja sõitsime linna, olime broneerinud toa butiikhotelli Arensburg, mis asub Kuressaare vanalinna peatänaval. Takso vurises eemale. Kaks mandrituristi jäid kottidega hotelli ette ja seiklused algasid… Selgus, et hotell on tõesti lukus. Tegime majale tiiru peale, helistasime kodulehel asuvale numbrile, keegi ei vastanud. Lukus. No teate ise, mida inimese aju siis teeb!? Hakkab kirjutama filmistsenaariumit – romantilisest armastusfilmist saab sekunditega komöödia. Mis seal ikka, lähme siis kohvikusse. Kõrvalasuv kohvik paistab olevat lahti. Kena daam peseb aknaid. Lähemale jõudes selgub, et kohvik on ka „lukus“. Ei või olla! Komöödiast saab mõttes draama. Kuhu me siis nüüd lähme? Ega meil muud üle jää, kõnnime lihtsalt edasi. Päike paistab ja järgmine kohvik on avatud. Naeratav kohvikupreili on lahke ja valmis meie reisivarustust hoiustama. Sööme mõnusa hommikusöögi ja algavad esimesed kohtumised…
Kolm meest
Peale kohtumisi täis päeva hotelli jõudes selgus, et hotell pole sugugi lukus. Avamisaeg oli lihtsalt hilisem ja siinkohal tuleb tuhka endale pähe raputada – järgmine kord tuleb teha korralikum eeltöö. Pärast pikka päeva kohtumisi õnnestus meil kokku saada Aare Rüütliga, kelle käest kuulsin, kuidas töötasid Saaremaal vabatahtlikud. Sel hetkel rahunes süda maha ja tundsin, et just selle hetke ja nende juttude pärast me selle visiidi Saaremaale ette võtsimegi. Rääkisime öötundideni hotelli ees ja oleks tahtnud kõiki neid vabatahtlikke ise oma silmaga näha, neile aitäh öelda ja ehk lihtsalt kallistada. Aga kõige olulisem, mis teada sain, oli see, et kui kriis algas, olid kolm meest, kes tegid vallavanemale kõne ja pakkusid ennast appi! Loomulikult tahtsin ma teada, kes need kolm meest olid ja tõenäoliselt soovid seda teada ka sina. Sel hetkel sündis otsus – kinkida Saaremaale suvenumbris 10 lehekülge, tuleb ümber muuta – lisame lehekülgi ja anname nendele meestele sõna. Kolm meest, kes ennast vallavanemale ise „üles andsid“, Kalle Laanet, Aivar Aru ja Aare Rüütel, saavad sõna ajakirja lõpuosas, mis on pühendatud Saaremaale.
Süda jäi Saaremaale
Kui teise päeva visiidid läbi hakkasid saama, oli tunne, et kaks päeva on möödunud kahe tunniga. Selgeks sai, et Saaremaale kiirvisiite tegema pole mõtet minna, kui tahad, et Saaremaa sulle oma südame avaks. Lubasin endale, et järgmine kord tulen pikemaks ajaks. Osa minu südamest jäi igatahes Saaremaale ja mõtlesin mitmeid kordi Kuressaare ja Karja vahel sõites, et mis oleks, kui mul oleks suvekodu Saaremaal… Saaremaa on lahke, Saaremaa on sõbralik ja soe, Saaremaa on koht, kuhu on patt minna päevaks või kaheks. Tuleb tagasi minna!
#armastusegasaaremaalt #saeioleüks
Monika Kuzmina
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 2/2020 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
