TÄISPIKK LUGU! 76 kevadist hetke Saaremaal

Isa Jakob ütles: „Vajalik ei ole mitte sõnade tegemine, vaid hädavajalik on tegu ise. Selle poole tulekski püüelda, aga mitte otsida rohkeid sõnu, mis ei kanna vilja.“ *

Eriolukorra ajal Saaremaal end valla veebilehe kaudu registreerinud vabatahtlikke tuli kokku 76 päeval appi 112 inimest. “Nad tulid välja ajal, kui keegi väga ei tahtnud tulla ja tegid seda, mida oli vaja oma ligimeste aitamiseks teha. Nad ei pidanud seda tegema, see ei olnud nende kohustus või tööülesanne. Kuid nad vastasid kutsele aidata ja tulid,” ütleb sihtasutuse Kadunud tegevjuht ja vabatahtlike koordinaator Saaremaa valla kriisistaabis Aare Rüütel.

Asetada kaalule oma elu ja tervis teisi aidates ületab igasuguse mõõtme, ükski pilt neist päevadest ei mahu tegelikult raami. Kokku loetud 6465 vabatahtliku töö tundi on suurusjärk, tagasihoidlik minimaalsel printsiibil tehtud tundide arvestus, et näidata käegakatsutavalt vabatahtlike panust, sest numbrid on alati mõistetavad kõigile ühtemoodi. “Olenemata aga numbritest – 76 päeva – 112 vabatahtlikku – 6465 tundi – asub halastuse vägi ja armastuse jõud inimestes, kelle nimed me kokkuvõttesse kirja panime,” räägib Aare Rüütel.

Nüüd suvel meenutades neid kevadisi hetki, on Aare Rüütli sõnul palju, mille eest tänulik olla. “Ma kohtusin paljude lihtsate, südamelt kuldsete inimestega. Kiitus, kuulsus  või raha ei ole mitte kõigile olulised,” meenutab ta. “Näiteks Jürje, kes läks vabatahtlikuna hooldajaks hooldekodusse Saaremaa Valss, loobus talle pakutavast tasust…”

Näiteks toob ta ka Mare, kes esimesena läks 21. märtsil hooldekodusse Saaremaa Valss appi. Kui tema lillepood kästi 27. märtsil eriolukorra tõttu politsei poolt sulgeda, astus Mare järgmisel päeval suurt sületäit lilli kandes Saaremaa Valsi hooldekodu uksest sisse. Ta käis niiviisi mitu korda, kuni ta oma lillepoest Selveri keskuses toodud lõikelilledega oli need ära kinkides täitnud hooldekodu kõik kolm korrust, toad ja nendes elavate armsate inimeste nii südamed kui hinged.

Või Kairi, kes kolis ühel laupäeval Tallinnast tagasi kodusaarele ja täitis pühapäeval vabatahtliku vormi valla lehel, oli esmaspäeval juba Upal Kriisikodus voodeid kokku panemas. Esimese öö koos positiivse diagnoosi saanud hooldekodu elanikega veetis Kairi üksinda, sest hooldajaid lihtsalt polnud enam rivis. Samuti polnud esimesel ööl rivis selle hooneosa elekter, ei olnud vett ega tualetti ning haiglast Kaitseliidu autoga niisketesse vooditesse toodud vanakeste vahel liikus Kairi taskulambiga. Aga ta tuli ka järgmisel ööl, siis juba koos Helinaga ja nad jäid Kriisikodu Covid-osakonda appi eriolukorra lõpuni, kust Helina läks veel edasi Saaremaa Valsi karantiiniosakonda. “Kummalgi meie tüdrukutest polnud põetaja, meditsiini, kiriku töötegija või muu sarnase valdkonna kogemust, aga koos Kairi ja Helinaga oli kokku enam kui kümme vabatahtlikku, kes tulid, jäid ja kellest said mõne päevaga halastuse misjonärid,” räägib Aare Rüütel. Kui ta küsis Kairilt, miks ta peale esimest ööd edasi jäi, vaatas Kairi teda suurte silmadega ja vastas: “Aga polnud ju kedagi, kuidas ma siis nad jätan,” ja lisas, et oleks seda teinud ka rahata, mis neile hiljem maksma hakati.

“Või Mario ja Kristin, kes enam kui 50 päeva järjest olid abis noorte- ja sotsiaalmajade patrullis ning veel mitmel muul ülesandel, ütlesid mulle kord, et nende arstidest vanemad kandsid mitusada eurot neile arvele, sest raha lihtsalt polnud, aga sõita oli vaja ja nii said ka nemad vanemate eeskujul olla eesliinil,” räägib Aare Rüütel. “Õnneks toetas meid aprillis annetuskampaaniaga panustamisbränd Betsafe, mille vahenditest saime hakata kütust kompenseerima.”

Sihtasutuse Kadunud poolt sotsiaalmeedias avaldatud palvele saadeti Saaremaale üle Eesti kontaktivabu termomeetreid, sest neid polnud kusagilt saada ja need sai anda edasi valla sotsiaalosakonna käsutusse, kes neid väga vajas.

“Selliseid hetki oli palju, ükski meist ei tea neid kõiki, aga kõik meist teavad osa neist ja see lõi osaduse, mis ühendas sellel kevadel endaga 112 teineteisele varem tundmatut inimest,” räägib Aare Rüütel. “Ühendas tervikuks, mis saates korda isetuid tegusid, jagas valgust meie ümber pimenenud kevades.”

Eriolukord näitas, et inimesed vajavad kangelasi. Nad lausa otsivad neid ja mõne leides tahavad nad kangelase kohe mitu korda igasuguse tänu ja tavaariga üle kallata. “Sellel asjal on kaks otsa, aga jäägu igatsus teiega neist kuulda mõnel teisel korral. Siin praegu soovin teiega mõtiskleda eesliini töötajate märkamise üle, kuigi nad kõik – nii meditsiiniasutuste personal, politseinikud, toidukaupluste töötajad jne – olid tööl, kui kriis saabus ja nad jätkasid oma tööd. Tööd, mida nad tegid enne kriisi iga päev ja rahvas ei märganud neid. Ei väärtustanud neid. Nii vaadates võib leida sellest kriisist paljugi positiivset,” räägib Aare.

Vajalik ei ole mitte sõnade tegemine, vaid hädavajalik on tegu ise.

“Ka meid, sihtasutust Kadunud ja OPEROG operatiivset otsingugruppi motiveeris see kriis panustama veel rohkem ressurssi saartel otsingu- ja päästesündmusele reageerimiseks võrgustiku moodustamisega, lisades sellele juurde hädaolukorras toimetulemise ja ennetamise meetmeid, millest ühena võin nimetada läbirääkimiste alustamist Kuressaare lennujaama inimese kehatemperatuuri mõõtvate termoväravate paigaldamise üle,” võtab ta kokku.

Vabatahtlike tegevus ja teod jäävad tavaliselt märkamatuks. Ülistus ja kummardamine ei peagi inimesele osaks saama tema tegude eest, see saab kuuluda vaid Loojale. Inimese eesmärk siin elus peaks olema Loojat ja loodut teenida, et nõndaviisi päästa oma hing. Küll aga saavad meie teod kirja pandud taevases raamatus. “Meie tegime veidikene „pätti“ ja kirjutasime kõigi teod koos nimedega sisse vabatahtlike töö kokkuvõttesse “76 päeva – 112 vabatahtlikku – 6465 tundi – kokkuvõte vabatahtlike tööst Saaremaa valla kriisistaabis 17.03-31.05.2020”, mis on leitav veebilehelt kadunud.ee,” tänab kõiki vabatahtlikke Aare Rüütel.

*Artikkel ilmus ajakirja Golf 2/2020 numbris.

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga