Kui üheksa-aastane Hannah Õunap pimesi enda esimese hole-in-one’i lõi, hakkas ta ema rõõmu pärast kiljuma. Nii et üheks hetkeks uskus Hannah end olevat kellelegi muhu pähe lajatanud, sest löögipositsioonist polnud võimalik palli teekonda näha. Aga Hannah’ siht on tänaseks pikem kui kõik maailma golfirajad kokku. Viis-kuus trennipäeva nädalas, kivina kukkuv händikäp ja soov saada tšempioniks sillutavad sädelevat rada millegi suureni. Millegi nii suureni, mille sisse mahub midagi veel suuremat. Ja mis on hetkel veel täis tabamatust nagu palli pime lennutrajektoor.
Millega sa veel tegeled peale golfi?
Hannah: Purjetamise, ujumise, maalimise ja käsitööga. Teen käsitöönukke. Räägin mitut keelt: hispaania, hiina ja loomulikult eesti ja inglise keelt.
Miks hiina keelt?
Ema Aviva: Jah, ta räägib hiina keelt täiesti vabalt. Me mõistsime, et tal on seda tulevikus töö pärast vaja ja palkasime talle eraõpetaja. Hispaania keelt rääkis ta enne rohkem, nüüd enam mitte nii palju.
Mis sind golfimängu juures enim paelub?
Hannah: Et see on lõbus ja et tuleb keskenduda.
Kas sulle meeldib rohkem võistelda või trenni teha?
Aviva: Mina tean vastust sellel küsimusele – võitlustel on ta alati parem, talle meeldib võistelda, kuigi see on stressirohkem.
Mis on olnud sinu suurimad võistlused viimasel ajal?
Hannah: Niitvälja karikas 2018 ja Otepää Junior Open.
Mis händikäpi poole sa püüdled?
Aviva: Tema händikäp langeb päris edukalt.
Hannah: 10 ja sellest allapoole selleks aastaks. Ja usun, et see on saavutatav. Hetkel on see 11, vaja on veel saada mõned punktid ja olen alla 10.
Mis see oli selle aasta alguses?
Hannah: See oli 16,4.
Mis sa arvad, mis on niisuguse edu taga?
Hannah: Mulle on see väga põnev, tahan ise väga, et mu händikäp langeks. Aga mu ema läheb täitsa hulluks, kui mul väljakul hästi läheb.
Kes on sinu treener?
Hannah: Hanna-Maria Tammo.
Aviva: Inglismaal ta treenib Hertfordshire County Golf Unioni liigas.
Mis sa arvad, mis lipu all sa kunagi mängid – Inglismaa või Eesti?
Hannah: Ma ei tea, Eestimaa vajab hädasti tšempione. Mulle meeldiks olla tšempion Eestis.
Aviva: Maailmas ei ole Eesti veel eriti tuntud. Kas sa usud, et suudad golfi abiga Eestimaa tuntumaks teha?
Eestimaa vajab hädasti tšempione. Mulle meeldiks olla tšempion Eestis
Hannah: Ühest küljest on see hea, et Eestit ei tunta, see tähendab mulle vähem konkurentsi.
Aviva: Mis sa arvad, kas võiksid ühel päeval Eestis golfiakadeemia avada?
Hannah: Muidugi, ma usun et see on väga tõenäoline. Kui ma kunagi lähen pensionile, hakkan treeneriks.
Mis on järgmine suurem võitlus milleks ette valmistud?
Hannah: Ma ei ole veel sada protsenti kindel.
Isa Siim: Jah, ta ei tea kunagi ette, millisest võitlusest osa võtab. Need otsused tulevad tema jaoks küllatki spontaanselt.
Aviva: Järgmised võitlused peaksid olema Ideal Baltic Open, Eesti naiste karikas ja augustis Saint Andrewsis toimuv Junior Championships. See on väga tähtis võistlus. Kui on tõsine soov teha karjääri golfis, jääb Eestimaa kitsaks. Põhimõtteliselt saab siin treenida ainult Tallinna lähistel.
Siim: Golf peatub hetkel, kui ilmad lähevad külmaks.
Aviva: Jah, ja kui me tahame, et asjad toimiks, peame leidma võimalused, et Hannah saaks treenida aastaringselt. Näiteks Ameerikas, kuigi tegelikult Hannale meeldib siin.
Kus mujal maailmas oled sa golfi mänginud?
Hannah: See nimekiri on väga pikk, kui hakkaksin neid kohti ette lugema, oleksime siin homseni.
Aviva: Ta on mänginud igal pool mujal. Ühendriikides California, Arizona ja Nevada väljakutel. Hiinas, Lätis, Rootsis, Taanis ja Soomes. Ta on mänginud paljudes kohtades ja tal on läinud väga hästi, meil on kodus väga palju karikaid ja trofeesid. Juuniorivõistlused ei ole enam tema võimete väärilised. Ta mängib Valgerannas iga nädal võistlustel nii palju kui võimalik. Valgeranna klubi on imeline – ma armastan seda klubi väga. Ta on väga sobilik just juunioridele. Julgen väita, et see on üks maailma paremaid klubisid. Selles on midagi erilist.
Mis on kõige raskem rada maailmas, mida seni mänginud oled?
Hannah: Need on siinsamas Eestis – Niitväljal ja Otepääl. Kõikidel väljakutel on omad raskused, aga need on erinevad.
Aviva: Niitvälja rada saarega, Hannah on mulle rääkinud, et see on talle suur väljakutse.
Hannah: Jah, see par 3-rada Niitväljal on kõige keerulisem, sest seal on vaja lüüa üle vee.
Aviva: Aga see on sulle alati meeldinud, lähed alati elevile, kui vesi mängu tuleb.
Hannah: Jah, sul on täiesti õigus.
Kas on tulnud ette olukordi, kus oled saanud rajal väga vihaseks?
Hannah: Ei ole, ma ei ole olnud vihane. On häid päevi ja halbu päevi. Kui on parasjagu halb päev, tuleb sellega lihtsalt leppida.
Aviva: Nüüd, kui ta on saanud vanemaks, on ta muutunud loomulikult emotsionaalseks. Ta on ikka veel laps, aga kui ta oli 3–4 aastane, siis ta tulemustest nii väga ei hoolinud. Ta mängis juba toona endast poole vanemate vastu, aga ei osanud veel hinnata mängu tähtsust. Siis tuli periood, kus ta elas kaotust väga üle. Ta võttis väga südamesse, kui kaotas, andmata endale aru, et inimesed, kes teda võitsid, olid kaks korda vanemad. Pidin talle selgitama, et kaotusel ei ole tähtsust. Nüüd läheb asi natuke paremaks ja ta on hetkel keskendunud põhiliselt oma händikäpi langetamisele.
Kui on parasjagu halb päev, tuleb sellega lihtsalt leppida
Miks see sulle nii tähtis on?
Hannah: Sest siis saab võistelda rohkematel võitlustel. Points instead of shots, if you get what I mean (punktid on löökidest olulisemad, kui sa mõistad, mida ma silmas pean – toim). Minu jaoks on minu händikäpi langetamine väga oluline hetkel. Võibolla peaksin võtma asja rahulikumalt, aga see ei õnnestu väga.
Aviva: Praegu on Hannah väga keskendunud ja kui vaadata tema tulemusi-treeninguid, on seal tõusud ja mõõnad, nagu see ikka olema peab. Aga üldjoontes läheb kõik paremuse suunas. Ta ise ka teab, et tal läheb aina paremini, aga jumal aidaku meid kõiki, kui ta peaks lööma mõne löögi rohkem. Ta peab aru saama, et tal on veel küllalt aega, et saada pro’ks.
Hannah: Ema ja isa on väga toetavad tõesti. Nad on väga head vanemad, ainult toetavad.
Aviva: Põhiline, mida me talle kogu aeg korrutame ajast, mil ta sai seitsmeaastaseks, on see, et ta rahuneks maha.
Hannah: Jah, nii see on. Nüüd ma tean, mis on tegelik võitluste iva. Kui oled neljane, siis sa ei keskendu väga võistlusele.
Aviva: Kuni viienda eluaastani oli võistlemine tema jaoks puhas rõõm, tal ei olnud seda niinimetatud võistluspinget. Kui tavaliselt, peale võitluse lõppu on kõik rampväsinud, siis Hannah keksis ringi. Ja kui talle ulatati võidukarikas, vaatas ta üllatunud silmadega otsa: „Kas min võitsin?“ Mingil hetkel hakkas ta end piitsutama ja nõudis ise endalt paremaid tulemusi. Ja see hakkas teda mõjutama. Võit hakkas muutuma tema kinnisideeks, pidin talle siis koguaeg meelde tuletama, et ta on alles seitsmeaastane.
Kes on sinu lemmik golfar täna?
Hanna Maria. Ma jälgin küll televiisorist Tiger Woodsi mänge, kuid ma ei saa öelda, et ta on minu lemmik.
Kas sa oled valmis saama kuulsaks golfimängijaks?
Aviva: Kas sinu siht on olümpia või PGA?
Hannah: Ma ei tea, vaatame, mida elu mu teele toob.
Aviva: Mida elu toob või kuhu vanemad sind viivad?! (Naerab)
Mis sa arvad, millal see võib juhtuda?
Hannah: Kui ma olen kolmeteistkümneaastane. Loodetavasti saan juba selles eas teha oma elu esimesed pro-turniirid.
Aviva: Ma oleksin sellisel juhul väga uhke tema üle.
Elviira Eessaar, Martin Gorris
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 3/2018 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
