Palju juttu olnud golfimängu tempost ja ajapuudusest ning see on koht, kus tasub pead kokku panna. Kohtunik Sander Vallaots räägib golfi arengust Eestis, õigusemõistja vaatevinklist.
Avaldame ajakirja Golf viimases numbris olnud täispika intervjuu kohtunik Sander Vallaotsaga.
Mingil hetkel oli juttu, et meil on vaja tuua golfiväljakule palju inimesi ja nüüd, kui seda on tehtud, on tekkinud olukord, kus mängijatel, kes igapäevaselt mängida tahavad, on aega raske leida. Kuidas seda olukorda lahendada?
Meieni on jõudnud probleem nimega mängutempo. Mängijaid on rohkem tulnud, väljakutel on kitsamaks läinud. Kogu maailm maadleb selle probleemiga. On igasuguseid asju välja mõeldud, kuidas tempot kiirendada. Kui golfimängija on väljakul, on ta infosulus, ta ei tea, kaua ta on mänginud, kaua tal on aega mängida ja kuidas ta ajalises mõõtmes väljakul paikneb. Üks lihtsamaid viise mängijat infosulust välja tuua on avalöögialade juurde paigaldada infotahvlid, näiteks tekstiga „Kui sa näed seda lugeda, siis sa peaksid olema mänginud nii kaua” — mängija saab ise kontrollida, kuidas ta mängutempo suhtes paikneb.
Kuidas selle mängutempoga on, kas kohtunikku võetakse kuulda, kui ta palub tempot kiirendada või on tekkinud vastuseis?
Vastuseisu tekib ikka, sest järsk tempomuutus mõjutab mängu tulemust. Ei ole enam nii palju aega mõelda, keskenduda, samm tuleb teha kiiremaks, pulss läheb üles, ja kui kohtunik autoga järel sõidab, on närvid krussis, sest tema pilk jälgib tähelepanelikult, mis toimub. Eesti golfarid ei kipu endale teadvustama seda, et kohtuniku ülesanne võistlustel ei ole iga hinna eest vigu otsida ja trahve teha, vaid tagada võistluste sujuv kulg. Et kõigil oleks hea, mitte ainult ühel mängijal, kes laenab teiste mängijate arvelt endale mängu nautimiseks aega.
Räägime kohtuniku närvisüsteemist ka − milline see peab olema?
Olen tähele pannud, et kui ma ei olnud veel kohtunik, oli suhtumine sõbralikum, et tore, lahe tüüp, aga nüüd, kui kohtunikumütsi pähe panen, suhtumine muutub. Tuleb kõigi mängijate suhtes aus olla ja ei saa anda ühele eelist, kui teised langevad seetõttu ebaedusse. Ei saa selliseid sõbrameheotsuseid teha. Tuleb otsustada nii, nagu on aus ja golfireeglid ette näevad. Ka parim sõber saab vajadusel trahvilöökidega karistada, kui reegleid rikub.
Kas pärast võistluspäeva on ette tulnud leppimist, lisaselgitamist?
Kogu aeg tuleb seda ette. Tavamängus kukub mängija maailm karistuse peale kokku, ta on tige ja pahane, tema mäng laguneb koost. Sauna ma pärast mängu mängijatega minna ei saa, sest mina ja minu otsused on seal populaarseim jututeema. Pean ära ootama, millal tolm maha langeb ja mängija maha rahuneb. Siis me saame koos analüüsida, mis valesti läks ja kuidas oleks olnud õige.
Kui ma küsisin Sander Aadusaare käest, kuidas euroopakate kaotus on mõjunud, ütles ta, et see on juba meelest läinud. Jääb see masendus maha või on pika viha kandjaid ka?
On pika vimma pidajaid ka, aga Sander on vaimult juba professionaal, ta saab aru, et kohtunik ei löönud palli halba kohta ja kohtunik pole ka aeglane. Kohtunik annab mängijale valikud, kuidas kehvast kohast kõige vähemate löökidega edasi pääseb, kuid golfis kehtib paraku põhimõte, et kui sa pead oma palli tõstma ja mujale liigutama, siis tuleb ka lisada endale 1 trahvilöök. Golfikohtunik, erinevalt teistest spordialadest, on infoallikas, mitte vigade loendaja/vilistaja, ja ta annab mängijale informatsiooni edasi. Mängija teeb sellest omad järeldused. Olla seejärel kohtuniku peale pahane, sest mängus kehtivad golfireeglid, tundub mulle kohati naljakas. Kohtunik pöördub üldjuhul ikkagi viisakalt mängija poole ja edasi on juba mängija otsustada, kuidas ta sellele reageerib.
Rääkides psühholoogiast… Meie mängijatel, erinevalt muust maailmast, psühholooge kõrval pole, kui kaugel meie sellega oleme?
Meil on Egert Põldma, kes tegeleb sügavalt ja südamega spordipsühholoogia ja meie koondise mängijatega, paneb nende närvikava paika — teisisõnu meil on sellised inimesed olemas. Iseasi, kui palju tema teenuseid kasutatakse, aga seda peaks tema enda käest uurima.
Kas olete mõelnud ka selle peale, et paneks kohtuniku ameti maha ja oleks edasi rõõmus kõigi sõber Sander Vallaots?
Minu käest on küsitud, kas on juba villand ka ja kas ise mängida ei taha. Ei taha. See töö on huvitav, igal võistlusel on erinevad olukorrad, inimesed, emotsioonid. Kohtunikuna on mul huvitavam, kui oma mänguga väljakul kimpus olla. Kui kohtunikutööd teha pole, siis käin niisama mängimas, aga võistlustel enam ei osale.
Räägime konkreetselt neist punktidest, mida võiks Eestis mängutempo osas rakendada.
Esimene asi oleks juba, nagu mainitud, mängijate informeerimine igas avalöögialas. Teiseks on meil täna mindud seda teed, et aeglasi mängijaid karistatakse, aga võiks asja hoopis positiivseks keerata − et kiireid mängijaid premeeritakse. Näiteks iga võidetud minuti eest saab järgmise greenfee mingi protsendi võrra odavamalt või on kõigile kiiretele mängijatele klubi restoranis tasuta jook. See lähenemine võiks olla motiveerivam ning vähem tigedust ja pahameelt tekitada. Motivatsioonipaketid on juba iga väljaku turundusmeeskonna välja mõelda.
Kuidas võiksid klubid ja restoranid sellega kaasa tulla, sest lõppkokkuvõttes peavad kõik teenima kasu, et toime tulla? Kas Eesti on selleks valmis?
Iga mängija, kes saab väljakul positiivse emotsiooni, tuleb alati tagasi, võtab sõbrad kaasa ja ostab selle greenfee uuesti. Mängutempo on esimene ja kõige suurem tujutapja ning peaks kindlasti olema iga väljaku prioriteet nr 1.
Intervjuu ilmus ajakirja Golf sügisnumbris.
Monika Kuzmina
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
