GolfLife Shopi esindaja Katrin Tiitus koos abikaasa Jüri Tiitusega olid need kaks õnnelikku, kel õnnestus võita 2016. aasta maikuus Saaremaal toimunud rahvusvahelise ärigolfivõistluse World Corporate Golf Challenge Eesti osavõistlus, mis viis mõlemad golfarid jaanipäevaks peasündmusele Portugali kuurortlinna Cascaisi. Katrin jagas reisi- ja võistlusmuljeid ka ajakirjaga Golf.
Millised tunded valdasid teid siis, kui võit välja kuulutati ja teil õnnestus GolfLife’i esindajatena hea mänguga võita?
Meie osalemine oli ka tükk aega ebaselge, sest olime tööreisil, kuid kihutasime Leedust kohale. See oli võistkondlik võistlus ja mängisime Jüriga mõlemad hea mängu, saime samas võrdse arvu punkte teiseks jäänud võistkonnaga. Järelikult oli õnn meie poolel.
Portugali finaalvõistlus oli jaanipäeval. Millised on esmamuljed?
Esmamuljed olid sellised, et jõudsime kohale, aga pagas mitte. Olime kergelt paanikas ja selgitasime välja, kust on võimalik setid laenutada, samuti polnud meil kingi. Aga järgmisel päeval, ametlikul prooviringi päeval saime 10 minutit enne starti kotid kätte, jooksime avatiile ja kõik toimis. Hotell oli suurejooneline, vastuvõtt tähelepanelik ja seltskond rahvusvaheliselt kirju. Kohal oli sisuliselt kolm seltskonda – iga riigi võitjad, riikide võistluste korraldajad ja sponsorid erinevatest riikidest. Neile olidki eraldi võistlused ja kohati eristuvad õhtused üritused. Oli ka vaba aega, et avastada Cascaisi ja Lissaboni, mis jäi kõigest 25 km kaugusele. Õhtusöökidest meeldejäävaim oli ürituse pidulik lõpetamine kohalikul hipodroomil ja ka sellele eelneval õhtul kuulsas Estorili kasiinos.
Kas õnnestus luua suhteid ka teiste riikide ettevõtetega, kellega koos edasi areneda?
Jah, õnnestus. Teisel päeval pandi juba paremusjärjestuse põhjal paarid paika, siis sattusime Mauritiusega koos mängima. See oli tõesti huvitav, kuna me ise pole seal käinud ega teadnud sellest riigist suurt midagi. Mauritiuse WCGC litsentsi omanik oli hindu, kellega rääkisime ka ärijuttu. Ei tea, kas sellest äriliselt ka midagi sünnib, aga esindaja oli uutele kontaktidele väga avatud. Kuna tegutseme golfitööstuse valdkonnas, oli ühiseid teemasid kindlasti kergem leida.
Mul on jäänud mulje, et Eestis on golfisõpradest juhid jagunenud kahte leeri, ühed arvavad, et golfi mängides saab ärisuhteid sõlmida, teised arvavad, et see on sotsiaalne tegevus, kus leiab sõpru, aga äri ei tehta. Mida teie arvate, kas golfi ja äri vahele saab võrdusmärki panna?
Ei tea, kas võrdusmärki saab, aga golf on siiski kollektiivne mäng ja tutvusi saab sõlmida, sest mängid rajal vähemalt viis tundi inimestega koos ja selle aja jooksul ikka räägid ühest ja teisest. Vahel koorub sealt midagi välja, vahel ei kooru, oleneb sellest, kas leiad ühise teema või huvi. Mauritiuse mängijad olid meist natuke huvitatud, meie neist rohkem — kunagi ei tea, alati tasub proovida, võib-olla tuleb midagi. Aga tihti minnakse golfirajale just selleks, et töömõtted peast välja saada, siis on ärijutud pigem tabu.
Eestis pole selline formaat väga levinud, kus ettevõtete juhid saavad tulla ja koos võistelda. Kas meie ettevõtja tahab sellist võistlust või soovib ta pigem ettevõttesiseselt võistelda? Kas taolisi võistlusi võiks rohkem olla?
Kui on rahvusvaheline võistlus ja auhinnad atraktiivsed, siis kindlasti soovitakse võistelda. Iga uue võistluse maaletoomine või edasiarendamine võtab aega. Hetkel on nt ka WCGC riigiti erinevalt mängitud. Näiteks sealsamas Mauritiusel oli üks osavõistlus, individuaalne võitja kuulutati välja ja tema sai ükskõik kelle kaasa kutsuda, kas siis oma ettevõttest või koostööpartneri. Mitmes suuremas riigis aga oli mitu piirkondlikku osavõistlust, kust sai finaali kvalifitseeruda ja sealt omakorda rahvusvahelisele lõppvõistlusele. Meil Eestis on võistkondlik mäng, mis koosneb ettevõtte omanikust ja/või töötajast või siis töötajast ja koostööpartnerist. Kuskil mujal riigis võib see veel kolmandat moodi olla. Võimalusi on palju ja ei ole teada, kuidas see järgmisel aastal reguleeritud on. Rahvusvaheline korraldaja kaalub vormi ühtlustamist Eestis rakendatud mudeliga sarnaselt. Eesti on väike ja ega selliseid võistlusi väga palju siia mahu, aga üks-kaks hooaja jooksul – jaa, miks mitte. World Corporate Golf Challenge on õige valik Saare Golfi poolt. Ma arvan, et meil võiks olla Baltikumis taoline võistlus Eesti, Läti ja Leedu ettevõtetele — kui keegi selle ära teeks, oleks kindlasti huvi suur.
Maailma mastaabiga võistlused – Saare Golfi poolt Eestisse toodud ärigolf ja Euroopa meistrivõistlused amatööridele −, kui raske on selliseid võistlusi siia tuua? Kui suur risk on neid korraldada?
Arvan, et kõik oleneb suhetest. Kindlasti ei ole lihtne suurvõistlusi Eestisse tuua. Tuleb vahet teha kommertsvõistlustel ja sportlikel tiitlivõistlustel. See on käsi-peseb-kätt süsteem, ikka tahetakse ka midagi vastu saada. Osa ettevõtteid toetab heast tahtest ja armastusest golfi vastu, aga väike äriline eesmärk peab ka sellel toetamisel olema. Eestis on golfi panustanud ühed ja samad firmad, võistlustel näed ikka ja jälle samu logosid. Kui on hea võistlus, tullakse ja toetatakse, ilmekas näide on siinjuures meie oma niinimetatud major’ite üha kasvav populaarsus. Piisavalt varakult peab teadma, vähemalt talvel enne hooaega tuleb plaanid ära teha, kalendrisse ajad paika panna ja kui kõik klapib, leitakse ka toetussummad mis iganes tasemel.
Teie elu ongi golf − nii golfiäri kui -mäng. Milline on Eesti golfiväljakute tase võrreldes selle võistlusega, kus te käisite? Mis meil õppida on, mida peaksime juba järgmiseks hooajaks ette mõtlema ja millised on nõrgad küljed, mida lihvida?
Ma ise väljaku poole pealt neid probleeme ei teagi. Seal oli võistlustel muidugi väga palju vabatahtlikke kaasatud. Golfiklubis, kus olime, oli tippklassi väljak, mille juures ka tenniseväljakud. Meil olid kõigil mängijatel caddie’d, see oli kohustuslik. Kaasatud olid ka tennisemängijad ja üldse kõik, kes tunnevad golfi vastu huvi, aga ise ei mängi. Igal pool oli palju vabatahtlikke. Mul on tunne, et meil see vabatahtlike leidmine suurvõistlusteks ei lähe nii hästi. Ka meil võiks võistlejatele caddie’d kaasa anda, see oleks sobiv ülesanne näiteks noortele. Üht ja teist võiks ju veel nimetada, näiteks oli seal väga palav ja rajal oli vesi tasuta olemas, ka söögipaus ja vajadusel muud joogid olid garanteeritud. See oli päris oluline, sest mänguringid venisid kuumuses ja tugevas tuules pikaks.
Kas meie, eestlased, oleme üksteisega piisavalt viisakad võistluspäevadel, milline on suhtlemine? Kas see pinge paistab siin ja seal erinevalt välja?
Golfimängijad on reegline üksteise suhtes sõbralikud ja viisakad. Ma pole Eesti meistrivõistlustel osalenud, võib-olla seal on see pinge tajutav, et vaadatakse teisi nagu konkurente. Üldiselt ma ei usu, et pinged tekiks ebaviisakusest, kõik on siiski väga sõbralikud, nii meil kui mujal.
Mida võiksite nii GolfLife Shopi esindajana kui ka ärigolfi võistlustelt naasnuna järgmiseks hooajaks soovitada?
Paremat ilma kindlasti. (Naerab.) Praegu on võistluste puhul juba raske teha kompromisse, millist eelistada, kui need langevad ühele nädalavahetusele. Kui saaks, võiks võistlusgraafikut pikemaks venitada või nädala sees midagi organiseerida. Võiks alustada 9-rajaliste miniturniiridega, näiteks. Tahaks uusi mängijaid juurde, nagu ikka. Ja et Pärnu Bay väljak läheks käima, Saaremaale sooviks rohkem mängijaid. Jõelähtme sai oma väljaku nüüd vist korda, et seal ei tuleks uusi jamasid griinidega. Suuresta on meil ripakil, et see leiaks uue omaniku. Et kõigil golfiväljakutel läheks hästi. Ja kindlasti aktiivset osalust WCGC Eesti 2017 võistlusel. Nii mängija kui toetajana, sest tõesti kõigil on võimalus sõita finaalüritusele, mis ka järgmisel aastal toimub samas kohas. Järgmise aasta võistlus toimub samuti maikuus.
Minnes tagasi Cascais toimunud võistluse juurde… kuuldavasti õnnestus teil rääkida võistluse tänavuse patrooni Luís Figoga?
Jah, Luís Figo oli seal footgolf’i, mitte World Corporate Golf Challenge’i patroonina. Peale seda, kui ta suurest jalgpallist eemaldus, on ta võtnud footgolf’i propageerimise oma südameasjaks. Paljudel Portugali väljakutel on footgolf’i rajad. Selleks polegi palju vaja, 3−5 auku radade kõrval, ikka selleks, et rohkem inimesi väljakule meelitada. See meeldib lastele, aga ka täiskasvanutele. Käisime esitlusel, inimesed mängisid, tundus põnev olevat ja Luís Figo oli iga päev ise ka kohal ja tegi kaasa sponsorite golfivõistluse. Väga hea meel, et ka nüüd Saare Golf footgolf’i väljaku avas. Üks meile väga meeldiv kohtumine oli teleekraanilt tuntud golfiõpetaja Simon Holmesiga, kes oli kohal nii hommikuses programmis kui ka õhtuti. Ühe par-3 prooviringi ajal näitas ta ette, kuidas konkreetsel rajal pari teha, kuhu suund võtta, millise kepiga lüüa ja kuhu see pall siis veereb. See oli väga oluline, kuna griinid olid seal tõesti suured ja rasked ning oma rolli mängis ka pidevalt ookeanilt puhuv „tormituul”. Simon Holmes oli kogu aeg olemas, temalt sai eratunde võtta, kui aega jäi üle või tahtmist oli. Kindlasti seda ka tehti, nii litsentsiomanikud kui sponsorid. Seal oli koos väga prominentne seltskond ja tegevust jätkus kõigile. Nii, et olen isiklikult vestelnud ja kätt surunud nii Simon Holmesi kui Luís Figoga.
See on vist üks ärinippe, kutsuda kohale ühiskonna arvamusliidrid ükspuha, mis valdkonnast, keda teatud seltskond juba kuulab ja aktsepteerib?
Golf on kindlasti arvestatav võistlussport, ent sellel võistlusel on võrdselt tähtis osa ka suhtlusel. See on kindlasti väga oluline, sest mina poleks kindlasti kunagi elus Luís Figoga vestelda saanud, aga tänu sellele, et ma sain seal võistelda ja tema oli ka seal, siis see juhtuski. Igatahes, väga unikaalne võimalus, mille eest olen tänu võlgu Saare Golfile. Tõepoolest, ükskõik, mis valdkonna prominentsest esindajast räägime, kui ta on üritusse kaasatud, siis see võimalus on olemas. Ja ise tuleb ka aktiivne olla.
Millest te rääkisite?
Meie vestlus oli üürike, palusin autogrammi ja siis oli kaks märksõna, footgolf ja golfivõistlus, see oli selline small talk. Sealsamas oli tal suur esitlus, kus kõik, kes tahtsid, kogunesid ja siis ta selgitas, miks ja kuidas ta footgolf’iga tegeleb. Figo kogus oma heategevusfondile sel üritusel toetussummasid.
Ja härra Simon Holmes, mainisite, et ka temaga õnnestus vestelda?
Jah, ka temaga õnnestus korduvalt suhelda, nii par-3-l kui ka peale mängu veiniklaasi taga. Ka tema on väga meeldiv, avatud ja lõbus inimene. Rääkisime paar sõna Eestist. Ta loomulikult teadis Eestit ja saatis meie palvel ka kaks spetsiaalset videotervitust, mida me siin tuttavatele esitlesime. Seega, temaga rääkisime pikemalt ja härra Holmes lubas meile ka külla tulla.
Intervjuu ilmus ajakirja Golf sügisnumbris.
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
