Eesti Golfi Liidu peasekretär Piret Sepp otsustas möödunud aasta septembris, et uuest aastast lepingut enam ei pikenda. Mõistagi huvitab golfiinimesi, kuidas on möödunud kolm aastat, mil ta oli Eesti golfi üks olulisemaid eestvedajaid.
Pireti puhul võib kindlalt öelda, et Eestis ollakse golfiga nii kaugele jõudnud just tänu sellele rutiinsele ja vahel tänamatule, kuid enamasti siiski põnevale tööle, mida peasekretär teeb.
28. veebruaril valitakse Eesti Golfi Liidule uus president ja peasekretär. Peale pikka kaalumist otsustas Piret Sepp siiski kandideerida teiste seas uuesti peasekretäri kohale. Avaldame ajakirjas Golf ilmunud peasekretäri tagasivaate tehtud tööle täismahus. Head lugemist!
Olite ametis kolm aastat. Millised on märksõnad, mis sellest ajast meelde jäävad?
Ma ütleksin, et see oli äge, töine ja väga kogemusterikas aeg.
Mis oli selle kolme aasta jooksul kõige keerulisem, millega golfis silmitsi seisite?
Ma ei oskagi ühtegi sellist ülikeerulist valdkonda või seika välja tuua. Valdkond, millega ma üldse ei olnud varem kokku puutunud, oli tippsport rahvuskoondise tasemel. Oli palju asju, millega ma golfi mängijana polnud varem kokku puutunud. Samas polnud peasekretäri töös midagi ületamatut. On olnud väga erinevaid vahvaid väljakutseid, aga üht asja teistest eraldi esile tuua ei oska.
Kas suhtute ka igapäevaelus probleemidesse nii, et need on väljakutsed, või on see õpitud viimase kolme aasta jooksul?
Mulle ei meeldi kasutada sõna „probleem”. Tegelikult vaatan neid asju pigem vahvate väljakutsete ja uute ülesannetena. Alati on ju huvitav uusi mägesid vallutama minna.
Kas mäletate esimest päeva, mil teist sai peasekretär? Mida te sel päeval tegite?
Ei mäleta. Minu eelkäija Rein Raudsepp oli alguses kolm kuud pidevalt minu kõrval abiks nii nõu kui jõuga. Vanade olijate toetus sisseelamisel oli olemas, hindan seda väga. Üks asi veel, mida esile tuua: Rein, kelle jaoks ma olin inimene, kes tuli ja võttis tema töö ära, ükskõik, kuidas seda ka sõnastada, on minu jaoks kõik need kolm aastat olemas olnud. Kui küsid, siis ta mõtleb ja aitab kaasa. Arvan, et enamasti on nii, et lähed uude töökohta, antakse kaustad kätte ja saa ise hakkama, aga siin see nii ei olnud. Rein pole kunagi sellist suhtumist üles näidanud. Kui on mingi tehniline teema või midagi, mis on seotud n-ö golfiajalooga, siis kelle käest ma ikka küsin kui mitte Reinult.
Kui tookord oma kandidatuuri esitasite, andsite üle ka motivatsioonikirja. Kas olete sellele nüüd kolm aastat hiljem ka tagasi vaadanud, mis tundega?
Kui tulid uued motivatsioonikirjad ja CV-d, olid need täiesti teistmoodi üles ehitatud. Mäletan, et olin nõutu, sest ma ei olnud kaheksa aastat kuskile tööle kandideerinud, et oleksin pidanud neid koostama. Olin sel ajal septembris Saaremaal mingil võistlusel, istusin õhtul peale mängu hotellis ja kirjutasin, mõeldes, et oleks siin ometi kuskil mingi CV põhi, et teaksin, millest peale hakata. Motivatsioonikiri − misasja, kuidas seda veel teha!? Helistasin ühele heale sõbrale, kes oli hiljuti edukalt uuele tööle kandideerinud – saatku oma motivatsioonikiri, et saaksin aru, mida sinna kirjutada. Torel (Torel Neider – toim.) ajas mulle välja golfi liidu varasema arengukava ja strateegia ja vist veel mingeid dokumente, mida ma siis analüüsisin. Kui mul oli vundament olemas, millele sain toetuda, siis oskasin ka midagi mõelda, mida ma selles ametis peale hakkan.
Kui nüüd vaadelda seda, mida soovisite ja mis tehtud sai, siis kui suur see protsent on?
Tehtud sai palju rohkem ja palju ägedamaid ning suuremaid asju, kui ma tookord unistada oskasin, need võimalused, projektid ja inimesed, mida golf on mulle kolme aasta jooksul ette söötnud, on uskumatud, need on asjad, millest ma ei osanud vist kandideerides unistadagi. Eks esimesed asjad jää ikka eredamalt meelde. 2014. aasta kevadel sai Eestisse tootud PGA Roadshow ja teistmoodi sai lähenetud ka avatud golfi päevadele. Kolmel aastal tehtud golfi promo taga on olnud terve hulk inimesi, sest suuri asju ei tehta ju kunagi üksi. Golfi tutvustamises ja ka muude üritustega, nagu hooaja lõpetamine, Juhtimiskonverents Pärnus, Teeviidad või 2013 sügisel toimunud suur golfikonverents, on mind kontseptsioonide ja tehniliste lahendustega alati aidanud Janek Reimal.
Teie kui juhi amet oli ühest küljest asjade korraldamine, aga ka golfi pilti toomine.
Golfi propageerimine on golfi liidus olnud ja kindlasti jääb ka olema alati väga olulise tähtsusega. Alguses vedasin seda üksi, siis tuli Marko Kaljuveer, kellega sai see sootuks uuele tasemele viidud. Golf on viimasel kahel aastal olnud silmapaistvam kui ei kunagi varem. Kuigi kokkuvõtteid tehes oli pettumus suur − kui palju on meediatööd ja erinevaid golfi tutvustavaid üritusi tehtud ja siis on klubiliikmete hulk kasvanud täpselt sama palju kui siis, kui midagi ei teinud. Ma ei tea, millest see tuleb, ilmselt tuleb meil endale otsa vaadata − mis on siis jäänud tegemata või valesti tehtud? Kui räägime green card ’i tegijatest, siis Soomes jääb neist 60% golfi juurde, meil on see number 25−30%, kuigi oluliselt parem kui kolm aastat tagasi. Siis oli see näitaja umbes 15% ja me oleme saavutanud poole rohkem mängu juurde jääjaid, aga samas on green card ’i tegijaid vähemaks jäänud. Seega kokkuvõttes on klubiliikmete ja uute mängijate juurdekasv umbes 12%.
Kas klubide juhtkonnad peaksid vaatama peeglisse või kust see takistus siis tuleb?
Mul oli Hanno Krossiga lahe vestlus detsembris, käisime lõunal ja rääkisime golfist, mis selle sees toimub, ja võtsime aasta kokku. Oleme ka varem rääkinud, et meil oleks klubidesse/väljakutele vaja eraldi inimest, et aidata uutel tulijatel ilusti sisse elada ja ennast mugavalt tunda reegleid täis golfimaailmas. Golfi avatus hakkab peale meist endist, meie avatusest ja soojusest. Oleks ju nii mõnus minna klubihoonesse ja sind tervitatakse nimepidi. Usun, et kõik on kuulnud lugusid, kus inimesed tulevad golfi mängima, aga tööautoga ei julge tulla, vaid kiirustavad kodust läbi autot vahetama, või ei lähe klubihoonesse, et riideid vahetada, vaid teevad seda autos, sest klubihoone on ju liikmetele/aktsionäridele. On vaja selgitustööd, et inimestele kõike lähemale tuua, ning inimeste inimest, kes on hea suhtleja ning püsib klubi juures kauem kui vaid ühe hooaja. Tundub, et see võiks olla järgmine arengusuund, aga Eesti Golfi Liit ei saa siinjuures midagi teha. Me ei saa panna klubile kohustust, et te peate võtma ühe palgalise inimese juurde ja asju niiviisi tegema. On kurb, et kui me tahame mängijate arvu kahekordistada, saame golfiliidus vaid teha promo ja kokkuleppeid klubidega, kes aitaksid ja reaalselt selle unistuse ellu viiksid. On lihtne golfi klubidele ette heita, et te ei ole oma või siis pigem meie eesmärke täitnud. Seega kõik, mida golfiliit saab teha, on toetada klubide tegemisi ning mõelda uusi lahendusi golfi arendamiseks.
Millised on soovitused, mida uuele peasekretärile edasi anda?
Avatud meelt ja koostööaldis olemist kõigiga. Kui Eesti Golfi Liit tegutseb oma eesmärkide nimel kõigiga koos, siis just see viibki asju edasi. Kui igaüks ajab jonni ja köit enda poole tirib, siis seatud eesmärke nii lihtsalt ei saavutata.
Kas jääte tehtud tööga rahule?
Ikka on mingid asjad, mida oleks võinud paremini teha. Mul on üksjagu asju veel õppida, aga seda kogemust ei vahetaks ma millegi vastu.
Oluline küsimus on golf ja tippsport. Kuidas te vaatate golfile kui tippspordile, millises seisus me oleme?
Alaliiduna on meil suur roll tippspordi edendamisel. Me oleme võrreldes vanade golfimaadega ikka veel lapsekingades, aga kui meid Euroopa golfi liidus võrrelda arenguriikidega, kuhu me täna oma suuruse poolest kuulume, siis on meil asjad päris hästi. Eks see ole nii, kuidas vaadata. Ma arvan, et meil jääb palju põhiliselt kahe asja taha kinni: üks on raha ja teine on noorte juurdekasv, suhtumine, motivatsioon, siinjuures mõtlen ma neid noori, kes klubides treenivad, mitte Team2020 liikmeid. Team2020 on megaprojekt, mis on aktiveerinud hulga 15−16-aastaseid poisse. Kahjuks on seal ainult üks tüdruk. Ma ei tea, mis on see võlusõna, millega tüdrukuid golfi juurde tuua. Õnneks on nooremate trennilaste hulgas 7−8-aastaseid tüdrukuid, kellest võiks kasvada Eesti golfi tulevik. Umbes 10 aasta pärast on meil ehk lootust uuteks naissportlasteks, kes on lapsest saati golfiga üles kasvanud.
Kas juunioride ja laste toomine golfi juurde polegi igipõline probleem − me küll räägime, et neid oleks juurde vaja, aga tavamängijana ka ei taha, et neid väljakul liiga palju oleks, sest siis muutub mängimine mõnevõrra ebamugavamaks? Kas golfi mängijad saavad aru, et järelkasvuta pole golfi maailmas tulevikku?
Kahjuks mulle tundub, et golfimängijad ise pole juurdekasvu väljakule toomisest eriti huvitatud. Kõige suuremat kasvuefekti saaks praeguste golfimängijate lähikondlaste-sõprade golfi juurde toomisest. Kindlasti ei ole juuniorite väljakule tulek kellelegi ebamugav, pigem on see tervitatav. Järelkasvuta pole ühelgi spordialal-harrastusel tulevikku!
Nii et see on mõtlemiskoht nii Eesti Golfi Liidule kui ka kõigile golfiga seotud inimestele?
Kogu golfimaailmale. Meil oleks oma arengus võimalik teha tohutu hüpe nii sponsorite leidmises kui ka riikliku toetuse osas, kui meid oleks poole rohkem. Paistaksime kaks korda rohkem silma, kui näitajad, millega alaliitusid hinnatakse, oleksid poole paremad. See omakorda oleks tugevam positsioon ka läbirääkimistel. See aga vajab kogu Eesti golfi ühist kokkulepet, et teha üks suur hüpe edasi.
Intervjuu ilmus ajakirjas Golf.
Monika Kuzmina
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
