Spetsiaalselt “naistelt naistele” mõeldud Trilliumi võistlus toimus eelmisel aastal juba kolmandat korda, üks osavõistlus mängiti 16.augustil EGCC-s.
Korraldajateks olid prantsuse luksusliku voodipesu tootja Yves Delorme Karin Mängeli isikus ja Spolemani golfireiside firma GolfLife Travel Katrin Tiituse isikus. Võistlus on meie golfidaamide seas vägagi populaarne – osalejaid kokku kolme võistlusklassi peale 114, kõige arvukam oli ootuspäraselt HCP grupp 18,1 – 36, kus osalejaid koguni 69!
Auhinnad olid mõlema ettevõtte poolt väärikad. Restoranis Farm toimunud pidulikul õhtusöögil kuulutati välja ka iga grupi parimad. Esikoha võitjatele oli auhinnaks reis Prantsusmaale osalemaks Yves Delorme 170 aasta turniiril.
Parimateks osutusid:
HCP 36,1 – 54 Ivika Vispel Niitvälja klubist, HCP 18,1 – 36 Kirsi Rastas Valgeranna klubist ja HCP 0 – 18 Monica Pihlak EGCC-st.
Elu tegi aga omad korrektuurid – Monical olid teised plaanid, seega suundus võidureisile tema asemel hoopis 2. koha võitnud Margarita Ross, samuti EGCC klubist.
Gruppi kuulusid ka korraldajad Karin ja Katrin, samuti otsustas reisiseltskonnaga liituda ka Margarita abikaasa Jüri Ross. Jüri võttis juhtohjad nii otseses kui kaudses mõttes kohe enda kätte ning oli naistele selle viie reisipäeva vältel suureks abiks.
Sihtkohaks oli Pariisi lähedal asuv Versailles linn, mis on kuulus oma uhke lossi ja imeliste aedade poolest. Reisi esimene päev kuluski lossi külastusele – koos tuhandete teiste turistidega imetlesime Versaille´s hindamatuid aardeid ja jalutasime kaunilt pügatud hekkide vahel. Kahjuks oli ilm vihmane, seega enamuse ajast viibisime siseruumides, ent vaatamist ja imetlemist jätkus seal aga küllaga. Ja nagu suurtes muuseumides ikka, jäi väga palju veel nägemata, näiteks Marie-Antoinette oma väike palee Petit Trianon. On põhjust tagasi minna!
Võistluse päev oli pühapäev, ja et end kindlamini tunda, otsustasime laupäeval ühe “prooviringi” mängida, seda küll ühel teisel lähedalasuval väljakul.
Mänguaegade broneerimisel aitas meid lahkesti proua Patricia Laborde, kes on Yves Delorme’s töötanud juba üle 30 aasta. Põhiliselt tegeleb ta ettevõtte avalike suhetega ja külaliste vastuvõtmisega. Tema külalislahkust saime ka meie omal nahal tunda, sest ta tuli meid saabumispäeva õhtul spetsiaalselt Pariisist Versailles’i tervitama ja klaasikest shampanjat pakkuma.
Niisiis, laupäevane golfiring sai mängitud Les Yvelines nimelisel väljakul. Tegemist oli vanema parkväljakuga, mis avaldas muljet eelkõige oma vana ja väärika klubihoone ja sissesõidu alleega. Võistlusring mängiti Golf d’Ormessoni väljakul. Mõlemad kuuluvad Open Golf Club nimelisse väljakute ühendusse. Pariisi ümbruse väljakutest kuulub samasse gruppi ka sealne kuulsaim väljak Le Golf National, kus teadupärast toimub 2018. aastal Ryder Cup. Open Golf Club – Hotel Golf Resorts ühendab endas 44 golfiväljakut põhiliselt Prantsusmaal ja Beneluxi riikides, mõned liikmesväljakud on Hispaanias ning ühe väljakuga on esindatud Portugal, Itaalia ja Maroko.
Yves Delorme 170-nda juubeli ürituste raames organiseeriti sel aastal tegelikult mitu golfivõistlust. Meie graafikuga sobis kõige paremini just septembrilõpu võistlus, kuigi suur juubeligala oli juba mõned nädalad varem Pariisis ära olnud.
Võistlus oli organiseeritud prantslaslikus “minnalaskmise” stiilis ehk kõik ei olnudki täpselt nii nagu ühelt suure firma korraldatud ürituselt oodata oleks osanud.
Osalemas oli nii mehi kui naisi ja näiteks võistlusklassidesse jaotamine jäi meile veidi arusaamatuks. Enne starti oli palju sättimist ja korraldamist. Mängisime kõik punktimängu ja lõppkokkuvõttes oli ainuke kindel fakt see, et meie seltskonnast oli oma grupis parim tulemus Kirsil, kes mängis välja 34 punkti ja saavutas 3. koha. Teine koht siis vastavalt 39 punkti ja esikoht 51 punkti! Kahjuks autasustati ainult kahte parimat, nii et, seekord ei naeratanud meile ka loosiõnn ning ilusad Yves Delorme auhinnad jäid meist Prantsusmaale maha.
Võistlusest ja väljakust niipalju, et ilm oli soe ja soosis meid igati. Esimesed rajad olid vägagi reljeefsed ja tõtt-öelda isegi pisut hirmutavad – üles-alla, alla-üles, üle vee ja puulatvade. Mängu edenedes muutus väljak õnneks meie jaoks “sõbralikumaks” ning mida edasi, seda kindlamalt igaüks meist ennast tundis. Igatahes rajalt naasesid kõik naerunägudega!
Üks erinevus meil korraldatavate võistluste-firmaüritustega oli see, et peale mängu oleme harjunud ilusad riided selga panema ja pidulikule lõuna-või õhtusöögile minema. Sealsed kombed olid aga teised, piirdudes tagasihoidliku püstijala suupistelauaga, kust möödaminnes paar ampsu võtta, et seejärel kohe koju kiirustada. Meie olime siiski oma traditsioonides kinni ning riietusime ümber – kindlasti jättis kõige kustumatuma mulje Jüri Ross oma soliidses punases EGCC klubipintsakus.
Ja veel ei saa kindlasti mainimata jätta võrratuid prantsuse õhtusööke. Väikeses Versaille linnas on lugematul arvul bistroosid: pannkoogi, mereandide ja igasugu muid restorane, mida me loomulikult ka külastasime. Maitsesime kõike uut ja huvitavat – värsketest austritest kuni kohaliku neeruhautiseni. Ainult Kirsi suutis enesele kindlaks jääda ja äärmusi vältida, tellides järjekindlalt kas burgereid, friikartuleid või rohelist salatit.
Mahutasime nendesse päevadesse niipalju kui võimalik, võtsime maksimumi igatahes!
Artikkel ilmus ajakirja Golf talve eri numbris.
Tekst: Katrin Tiitus
Fotod: erakogu
Ajakirja Golf tellimuse saab teha SIIN!
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
