1987. aastal on Jaapanis vaid 1500 väljakut. Poolteist aastat hiljem ehitavad nad neid kõikjale, kus on kahe kingakarbi jagu ruumi. Suurem osa harjutuskohti asub katustel. Jaapanit on tabanud golf-kichigai, golfihullus. Riigi kalleimas klubis Koganei maksab liitumine umbes 2,5 miljonit dollarit ja isegi see ei pruugi tähendada, et vastu võetakse. Mänguõiguse eest Koganeis nädalavahetusel lõunasöögiga tuleb välja käia 250 dollarit. Palle müüakse ükshaaval, 8 dollarit pall. Klubi ise pole väga peen – hinnaline on maa, millel see asub.
Mänguõiguse eest nädalavahetusel tuleb kõikidel väljakutel Tokyo lähedal rahakotist leida 150-300 dollarit. Vaid 15 protsenti mängijatest jaksab osta mänguõiguse väljakul, ülejäänud lihtsalt harjutavad. Isegi kõige inetumal väljakul tiiaja saamine nõuab telefonikõnet kuu kuni kolm ette. Avalikul Akabane väljakul on golfarid järjekorras kell 2 öösel. Esimene nelik lastakse rajale 4:30. Nende taga ootavad 150 mängijat. Jaapanis tuleb teha seda, mida mass teeb või tekitad endale ja oma sõpradele häbi.
Maailma suurim ja parim range asub Tokyo kesklinnas. Kui Shiba Golfis löövad 155 mängijat kolmelt korruselt palle, muutub taevas valgeks, nagu sajaks rahet. Pallid veerevad rennidesse platsi äärtes ja konveierid viivad 500 000 palli keldrisse, kus need puhastatakse ja saadetakse liftidega üles tagasi. Kui aega pole broneeritud, suunatakse mängija ootama esimesele korrusele. Seal paiknevad ujula, keegel, kolm restorani ja palju muud. Proovida võib simulaatorit, kus löögipikkust mõõdavad kolm kaamerat.
Jaapanis mängitakse enamasti 27 rada. 28. rajal peab valama vastasele õlut ja vastane valama vastu. Keegi ei taha lüüa hole-in-one’i, sest siis tuleb välja teha kõigile klubis, osta parimatele sõpradele peeneid kingitusi (näiteks hõbedasi sulepäid) ja viletsamale sajale odavamaid (rätikuid), anda caddy’le preemiat, annetada väljakule puu ja korraldada kuu jooksul kõigile mainitud isikutele ja nende sõpradele hiiglaslik pidu. Hind: kokku 5000 dollarit ja üle.
Caddy’d on naised ja nad on maailma parimad. Paljudel väljakutel on nii udune, et üks caddy võib raadiosaatjaga küsida teiselt, kas tohib lüüa. GMG väljakul liiguvad kotid mööda monorelssi, mida caddy juhib puldiga. Nelja mängija peale antakse üks caddy. Ta teenib ligi 19 000 dollarit aastas. Mõnes klubis saab caddy elada caddy’de ühiselamus.
Vihmase ilmaga maksab mänguõigus rohkem. Vihma tõttu mängijad broneeringut ei tühista. Väljakud on rahvast pungil ja üheksat rada mängitakse kolm tundi. Mängijad ei löö kaugele, sest harjutavad kohtades, kus pole ruumi, harjutada pole aga aega, sest tööd on vaja teha. Suurem osa mängib tunni-paari kaugusel elukohast. „Stress mängida on kohutav,” tunnistab Tokyos McGraw-Hillis töötav Toshio Aritake. Seetõttu on järgmisele üheksale mängima saamise ootamine tehtud eriti mugavaks – Murasakizuka klubis tuleb mullivannis mängijate juurde poiss ja küürib nende selga.
Jumbo Ozaki on ichiban. Japan Golf Touri edukaim mängija 94 turniirivõiduga aastatest 1973-2002. Alla on talle seal jäänud nii Ernie Els kui ka Bernhard Langer. 1989-1998 paiknes Jumbo maailma edetabeli 10 seas ligi 200 nädalat.
Ameeriklased ei mõista, kuidas saab 51-aastane mees esikümnes asuda. Räägitakse sellest, et tema pallid trikitavad või kuidas ta ei soovi mängida väljaspool Aasiat. Greg Norman süüdistas Jumbot palli asukoha parandamises. Jaapani spordiajakirjanikud selgitavad, et jaapanlased pole golfireeglitega nii hästi kursis. Ameerika spordiajakirjanikud pole kuulnud turniiridest, mida Jumbo on võitnud. Suurvõistlustel on tema parim koht US Openi 6.
„Jaapani meeste emad on nad nii ära hellitanud, et nad ei suuda võita välismaal,” arvab Ayako Okamoto, kes võitnud LPGA Touril 17 korda.
Noorena oli Jumbo pesapallur. Staar. Golfariks hakkas ta 22-aastaselt. Ta tahtis algusest peale hea välja näha, kanda moodsaid riideid, viibida tähelepanu keskmes. Teha kõike, mida Jaapanis ei tehta. Tema pikad juuksed langevad kaelale. Välismaal liigub Jumbo kobun’iga, saatjaskonnaga. Ta on Jaapani Arnold Palmer. 1997. aastal, kui ta oleks võinud Ameerikas seenioridetuuril mängida, võitis Jumbo Jaapanis viis turniiri ja 11. aastat rahatabeli.
Golfarid riietuvad nagu tema, ostavad sama varustust, suitsevad sama marki sigarette. Jaapani golfivarustusfirma Bridgestone domineeris Jaapani golfiturul peamiselt tänu lepingule Jumboga. 1998. aastal sõlmis Jumbo vähetuntud World One’iga viieaastase varustuslepingu väärtusega kuni 200 miljonit dollarit. Bridgestone’ile jäi vaid pallileping.
Jumbot huvitavad mitmed asjad. Ta on kogunud autosid: Ferrari, Lamborghini, Maserati, kolm Rolls-Royce’i. Jõudnud 1980. aastatel Jaapani muusikatabelisse kolme singliga. Teinud kõike, mida ei tee rivaal Isao Aoki, järgmine parim mees Jaapani tuuril 51 võiduga, esimene jaapanlane, kes võitis PGA Touril. Aokit huvitab ainult golf.
Jumbo õige eesnimi on Masashi. Intervjuudest ta tavaliselt keeldub. Masashi huvid on vein ja bonsai. Tema kogusse kuulub tuhatkond pudelit Prantsuse veini, mida ta ostab kasti korraga, joob ühe pudeli ära ja tõstab siis ülejäänud seisma. Bonsai nõuab veel rohkem aega ja kannatlikkust ja on põhjus, miks Masashi Ameerikasse ei koli. Odava bonsai kõrval Ozaki ei poseeri. Bonsai peab maksma vähemalt 10 000 dollarit.
„Pealegi Jaapani golf vajab mind,” ütleb Ozaki.
Kui maailma kümnest rikkaimast inimesest kuus on jaapanlased ja jaapanlastel pole enam Jaapanis midagi osta, lähevad nad Ameerikasse ja hakkavad kokku ostma sealset vara. Sony ostis filmistuudio Columbia. Matsushita omandas plaadifirma MCA. Enne 1988. aastat investeerisid jaapanlased Ameerika golfiväljakutesse aastas alla 10 miljoni dollari. 1990. aastal investeeriti enam kui miljardi eest. 1991. aastaks oli jaapanlaste osalusega väljakuarendusi Ameerikas 120, üle poole neist Hawaiil ja Californias.
Ärimees Minoru Isutani maksis Pebble Beachi eest 1990. aastal ennekuulmatud 841 miljonit dollarit. Kaks aastat hiljem müüs ta selle 350 miljonit odavamalt, sest tekkisid jutud tema sidemetest yakuza’ga, tavaline asi Jaapani väljakute omanike puhul. Sama tavaline olnud seal võtta klubidesse rohkem liikmeid, kui mahub. Peagi pärast Pebble Beachi ostmist teatas Isutani kavatsusest vähendada tavamängijate aega väljakutel 25 protsendilt 13 protsendile. Ta plaanis müüa klubisse 2000 liikmekaarti hinnaga 750 000 dollarit tükk. Califonia ei lasknud seda läbi ja Isutanil tekkis Mitsubishi panga ees 415 miljoni dollarine võlg.
Endine pesapallur Ken Mizuno müüs 1988. aastal Tokyos Ibaraki klubisse 52 000 liikmekaarti, kuigi klubi suutis mahutada 1830 liiget. Mizuno teenis sellega 800 miljonit dollarit, millest poole investeeris Ameerikas hotellidesse ja golfiväljakutesse, juveeliks nende seas Indian Wells. Samal ajal mängis ta aastatel 1989-1991 Las Vegases ainuüksi Mirage’i kasiinos maha 65 miljonit dollarit.
Tegelikult müüs Isutani Pebble Beachi teisele Jaapani ettevõttele ja Jaapani golfibuumi lõpuks võibki ehk pidada seda, kui see teine ettevõte otsustas müüa Pebble Beachi 1999. aastal ameeriklastele tagasi. Väike grupp investoreid, kuhu kuulusid Arnold Palmer ja Clint Eastwood, müüs osakuid valitud rahahaidele, 2 miljonit dollarit tükk, kokku 820 miljoni eest. 2020. aastal olid need väärt 8-9 miljonit.
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 1/2021 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
