„Ma saan vihaseks, kui nii küsitakse, pole kahtlustki, et mõlemad on spordialad,” ütleb Enrico Villo naerdes, kui talle helistan, et leppida kokku jutuajamises golfi ja pokkeri sarnasuste ja erinevuste üle.
Eesti esimene pro-golfitreener Villo on just sobiv mees, kellega sellel teemal arutada, sest tal on ette näidata võidud nii golfis kui ka pokkeris. 1998. aastal tuli ta golfis Eesti täiskasvanute meistriks ning tänavu aprillis võitis ta igakuise populaarse Triobet Live’i pokkeriturniiri.
„Pole kahtlustki, et golf ja turniiripokker on spordialad, kuigi väga erinevad spordialad,” ütleb Villo, kui me ühel kaunil suveõhtul Jõelähtme golfiklubis kokku saame. Golfi sportlikkuses pole muidugi põhjust kahelda, selle veenvaks kinnituseks on Rahvusvahelise Olümpiakomitee tunnustus – golf on juba olnud olümpiaala ning saab selleks jälle juba 2016. aasta mängudel Rio de Janeiros.
Kui aga pokker on sport, siis millal võiks see saada olümpiaalaks? „Millal saab male?” küsib Villo vastu. Eksmaailmameister Garri Kasparov teatavasti võitles aastate eest üliagaralt male olümpiaprogrammi lülitamise eest, kuid ometigi ei kandnud tema pingutused vilja ning tundub, et nüüd on see teema hoopiski päevakorrast maha võetud.
Milleks pokkerit ja golfi võrrelda?
USA uurijad Croson, Fishman ja Pope nimelt võtsid ette ning püüdsid selgitada, kas pokker on rohkem juhuse või oskuste mäng ning kasutasid selleks just golfi abi.
Nimelt võrdlesid nad mõlema ala viimase 25 aasta tulemusi – World Series of Poker Main Eventi ja PGA Championship’i. 25 aasta jooksul on WSOP Main Eventi 21 mängijat, üks mängija kolmel korral, kolm mängijat kahel korral ning kolm mängijat suutsid võita kahel aastal järjest. 21 meistrist 14 jõudsid veel teistelgi Main Eventsidel esikümnesse.
PGA Championship’i on 25 aasta jooksul võitnud 22 mängijat, neist kolm on kahekordsed meistrid ja üks mängija on suutnud võita kahel järjestikusel aastal. 22 meistrist 15 on jõudnud ka teistel PGA meistrivõistlustel esikümnesse.
Nende tulemuste põhjal tegid uurijad järelduse, et tipptasemel pokkeris domineerivad oskused juhuse üle – vähemalt samal määral nagu golfimaailma tipus.
Muidugi võib sellist järeldust paikapidavaks lugeda vaid juhul, kui võrdluseks võetud golf ise ikka on rohkem oskuste kui juhuse mäng…
Oskused, kogemused, kannatlikkus ja närvid
„Juhuse osa golfis on tühine,” kinnitab Villo. „Vaid hole in one on puhas õnneasi. Seda ei saa harjutada, ei saa mõelda, et nüüd lähen ja löön. See on ikka puhas pime kana leiab tera värk.”
Päris „teraleidmiseks” ta oma aprillikuist võitu pokkeriturniiril siiski ei nimeta, kuid kinnitab, et golfis oleks selline asi võimatu – amatöör tuleb ja paneb proffide ees võistluse kinni. „Eks ma olin ikka enne ju ka pokkerit mänginud, kuigi mitte nii suurtel turniiridel. (Triobet Live’il pidi tema paremust tunnistama 124 vastast – toim.) Golfis aga pole see mõeldav, et keegi amatöör tuleks ja mind ilma händikäpita võidaks,” ütleb Villo.
Kui pokkerimängu kogemustest pole golfis sisuliselt mingit kasu, siis milline on golfioskuste kasutegur pokkerilauas, mis on nendes mängudes sarnast?
„Mõlemas on vaja väga palju kannatust. Kui laksima hakkad, siis tulemust ei tule, pead teadma, mida tahad ja mida teed,” arutab Villo. „Võrdne on ka ajafaktor, mõlemad mängud nõuavad meeletult aega.”
Triobeti turniiril kulus Villol võiduni ja auhinnaraha, 1930 euroni, jõudmiseks kümme tundi. Golfis kulub 18 raja läbimiseks neli-viis tundi. Suuremad võistlused aga kestavad mõlemal alal mitu päeva.
„Kui ma oma pokkerivõitu meenutan, siis eks ma ikka olin kärsitu ka, mõtlesin vahepeal isegi ära minna. Pokkeris hakkad mingil hetkel mõtlema, et tuleb proovida, riskida. Golfis tuleb teha üks löök korraga, keskenduda sellele. Muidugi on ka järgmine löök ette mõeldud, et saada parim löögikoht,” selgitab Villo.
Golfi ja pokkeri ühisjoon on Villo sõnul ka tohutu närvidemäng. „Mõni golfar võib olla tavalisel päeval tohutult hea, aga suurturniiridel kõrbeb, sest närvid ei pea vastu. Näiteks on golfis tekkinud just mentaalsele poolele spetsialiseerunud treenerid,” räägib Villo.
Ka pokkerit saab treenida
Mida üldse golfitreeneri töö tähendab? „Tehnika parandamist, rajal kaasas käies mängima õpetamist. Minu põhiline töö on löögitehnika õpetamine. Aga siingi on tekkinud spetsialiseerumine pikk- ja lühimängule. Üks treener on ühes, teine teises elemendis hea, mina püüan hallata mõlemat. Samuti on tekkinud golfaritele spetsiaalsed füüsilise ettevalmistuse treenerid.”
Treenimine pole aga võõras ka pokkerimängijatele. „Tippmängijad kindlasti treenivad. Internetiajastul on võimalik vaadata miljoneid käsi, uurida, kuidas keegi on mingis olukorras käitunud. Näiteks kutsutakse külla tippmängijaid, kellega mängides saab analüüsida, millal midagi teha. Mida rohkem käsi on mängija näinud, seda suuremad on tema kogemused, kaartide lugemise ja tõenäosuse arvestamise oskus – kõik see vähendab juhuslikkust,” teab Villo.
Golfi ja pokkeri kõige suuremaks erinevuseks on kahtlemata füüsiline koormus. „Kes esimest korda golfi mängima tuleb, saab sellest kohe aru, et golf on väga füüsiline ala. Pokker on üks suur istumine, pealegi, kui sellest väsid, võid vabalt mõne käe vahele jätta, laua tagant püsti tõusta ja minna suitsu tegema. Põhimõtteliselt võib ju ka golfirajal vahepeal murule istuda, aga see ei ole lihtsalt kombeks.”
Pokker jääb hobiks
Pärast aprillikuist esikohta pole Villo pokkeriturniiridel osalenud. „Ma ei teinud turniirivõidust endale mingeid illusioone, et nüüd olen kõva mees,” räägib Villo. „Pealegi algas kohe pärast seda minu kõige kibedam tööaeg. Ma ei võta pokkerit rahateenimise eesmärgil. Pokkeris on raha teenimise, aga ka kaotamise võimalus suurem kui golfis. Väga hästi elavad ära nii paarsada maailma parimat golfarit.”
Villo sõnul on nii golfis kui ka pokkeris alustades oluline hea seltskond, meeldivad mängukaaslased. „Minu jaoks on pokker hobi. Mängin iga nädal korra sõpradega, paar korda internetis. Näiteks Triobet Open’il osaledes oleksin pidanud jõudma vähemalt 20 parema hulka, et tasa teha raha, mille nädalavahetuseks treeneritööst loobumisega oleksin kaotanud. Need on ikka mitte pokkeri, vaid golfiõpikud ja -reisid, mille abil ma end täiendan.”
Sündinud: 24. november 1979
Amet: professionaalne golfiõpetaja
Saavutused mängijana:
- 1995–1997 Eesti juunioride meister
- 1998 Eesti meister
- Eesti koondise liige 1996–1999
Organisatsioon on väike, sest elukutselisi mängijaid on meil vaid kolm: Mari Suursalu, Mark Suursalu ja Egert Põldma. Professionaalseid õpetajaidki pole rohkem – peale Villo veel Rein Auväärt ja Gert Velsberg.
„Presidendi amet tähendab eelkõige mängijate huvide kaitsmist ja koosolekutel käimist,” selgitab Villo. “Golfi üks eripära on see, et proffide ja amatööride vahel on selge piir – profid ei tohi amatööridega võistelda ja amatöörid ei tohi mängimise eest raha saada.”
Selline piir on Eesti golfari Rio de Janeiro olümpiamängudele pääsemise mõttes muidugi pigem segavaks kui soosivaks teguriks, sest eeldab kolme organisatsiooni, Eesti Olümpiakomitee, Eesti Golfi Liidu ja Eesti PGA väga head koostööd. „Ma arvan, et koostööga meil probleeme ei teki. Kõik oleneb ikka mängijatest, sest olümpiale pääsevad vaid profid maailma edetabeli põhjal. See tähendab, et mingil hetkel tuleb meie mängijatel lihtsalt väga hästi mängida ja tõusta edetabelis piisavalt kõrgele kohale. Olen kindel, et kui keegi meie proffidest on piisavalt hea, siis ta ka olümpiale jõuab, küll selleks Eestist toetajaid leiab,” räägib Villo.
Profid aga ei teki teadagi tühja koha pealt, selleks on vaja ka kandepinda. „Raha ja rahvaarvu peab olema. Näiteks Lõuna-Koreas tuuakse riisipõllult inimesi ja pannakse sadade kaupa lööma. Kellel on annet ja kes riisipõllule tagasi ei taha minna, need jäävadki golfi juurde. Eesti aga on väike ja sportlike eeldustega noorte pärast käib alade vahel võistlus,” tõdeb Eesti PGA president.
Üksnes green card’i kursuste viimasel ajal kõvasti langenud hinnad pole Villo arvates uute harrastajate ligitõmbamiseks piisav. „Rohkem inimesi võib käia proovimas, kuid see ei taga veel, et neid ka rohkem golfi juurde jääb. Võib-olla tuleks teha algkursus pikemaks, et alustaja saaks rohkem õppida, sest golfi juurde jätab ikkagi alles see, kui sul hakkab asi välja tulema ja hakkab välja tulema, siis on su hing golfile müüdud.”
Villo sõnul näeb algajate löögiliigutusest ja koordinatsioonist väga kiiresti ära, kellest võib asja saada, kuid kuna golf on tehniliselt väga raske ala, siis võib ka väga talendikal inimesel õppimine väga kaua aega võtta.
„Arvan, et meie peamine häda on väljakute nappus ja treenerite suur töökoormus,” ütleb Villo. „Näiteks imestan, et Eesti suuruselt teises linnas Tartus pole tänaseni ühtegi golfikeskust. Tohutult oluline on golfiväljaku lähedus, et laps saaks harjutama sõita näiteks jalgrattaga, mitte aga ei sõltuks sellest, kas vanematel on aega ja võimalust teda kümnete kilomeetrite kaugusele harjutama viia. Et laps saaks tulla ja minna, millal ta tahab. Kuna minu isa töötas Niitväljal, siis mina sai juba lapsena teha tuhandeid lööke.”
Tekst: Andrus Allika
Illustratsioonid: ajakiri Golf
Fotograaf: Mati Hiis
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
