Huvitaval kombel väärtustatakse Mastersi võitu rohkem PGA Championshipi omast, kuigi PGA-d mängitakse igal aastal erineval väljakul ja tänavu Kiawah’l viibutati ilmselt nii mõnigi kord muiates rusikaga Pete Dye suunas, kus iganes ta ei viibi. Väljak asub ookeani ääres, tuulte vallas, üksikute puudega. Tuul puhus pea kõik päevad kiirusega üle 25 kilomeetri tunnis.
Dye eesmärk oli teha kauneid väljakuid looduse ülejääkidest: soodest, kõrbetest. Need väljakud nõuavad mängu, mille kohta Dye ütles target golf: ühest turvalisest kohast hüplemine järgmisse. „Keegi võib lüüa mu väljakul 64. Aga keegi võib mängida ka 104, lüüa käega ja koju astuda. Midagi pole teha. Golf polnudki mõeldud võrdsete mänguna,” ütles ta.
Dye arvas, et parimad profid peaks suutma lüüa tuulest hoolimata. Mõned golfarid arvasid, et Dye päästab mängu, kuna väärtustab ajusid rohkem musklitest. Muutusid ju väljakud 1960. aastatel pikkadeks. Dye peened väljakud said inspiratsiooni Vanast Maailmast: jäätmealad, potikujulised liivatakistused, segarohi. Samas kasutas ta rohkem puitu kui keegi teine: telefoniposte, raudteid, veeäärseid griine toestavaid seinu.
Ocean Course’il toimus PGA Championship ka 2012. aastal. Siis võitis Rory McIlroy. Seekordsed meistrivõistlused olid teistsugused. Esmakordselt tohtis kasutada kaugusemõõtjaid. Esmakordselt pärast 2013. aastat sai mängija suurvõistlusel karistada aeglase mängu eest. Puu, mille hiigeloksa sisse Rory 2012. aastal palli lõi, suri, kuid asendati teisega.
„Surmagrupis” mänginud McIlroy, Justin Thomas ja Brooks Koepka alustasid probleemidega, nii et järgmine vahetus – viimase PGA Championshipi võitja Collin Morikawa, viimase US Openi võitja Bryson DeChambeau ja viimase Mastersi võitja Hideki Matsuyama – imestas, miks küll mängima ei saa. McIlroy pidi palli kukutama (bogey), Koepka ei saanud välja liivast (double bogey). „Palju pole vaja – lööge lihtsalt feerile,” ohkasid kommentaatorid. Isegi kui draiverid püsisid kotis, tegid kõik mängijad vähemalt ühe löögi selliselt, nagu juhiks neid grupp mehi, kellele meeldib alkohol ja kes ei näe korralikult. „Kiawah on kuratlik. Paljusid putte pole võimalik lugeda. Par on siin mängija sõber. Birdie’d tulevad ainult 5-löögistel,” ütles DeChambeau, oma ajast väljarebitud kangelane.
Avaringi võitis Corey Conners (-5). Suurim üllatus oli ilmselt Koepka tõus 2. kohale (-3) ringi teises pooles. Koepka kükitas turniiril nii, et sirutas valutava põlvega jala kõrvale. „Siin tuleb vaimselt tugev olla. Mulle see meeldib,” ütles ta.
Teise päeva üllataja oli Matsuyama. Ta mängis avaringi 73 kõrvale 68 ja tõusis 4. kohale. Phil Mickelsoni tõus esikohale (-5) üllatus polnud, kuigi ta oli viimati suurturniiril esikümnes 2016. aastal. Jah, Mickelson, 50. aastal teel taevasse, mängib karjääri tagumist üheksat, aga kui oled nii vana, õpid otseteed selgeks. Mickelsoni mäng oli nagu relatiivsusteooria ehk füüsika poeetidele, abiks kotil vend Tim.
Kõik mehed on surelikud: lõpupäevadele ei pääsenud maailma kaks esimest Dustin Johnson ja Justin Thomas. Pääsesid aga kaks PGA treenerit Brad Marek ja Ben Cook. Teadus on alati alla jäänud irratsionaalsele. Marek mängis pärast kooli kümmekond aastat minituure, nagu näiteks Dakotas Tour. Pärast kaht ringi asus ta kategoorias strokes gained around the green 2. kohal.
Mickelson kerkis laupäeval isegi -9 peale, kuid andis siis järele ja lõpetas „kõigest” tulemusega -7, kannul Koepka (-6), Louis Oosthuizen (-5) ja keegi Kevin Streelman (-4), kes tähelepandamatult kogunud karjääriga 22 miljonit dollarit. Kui uuriti, kes on need pealtvaatajad, kes sama tähelepandamatult olid asunud Streelmanni selle võistluse jooksul toetama, ütles üks: „Mulle meeldib toetada kaost.”
Teine mängija pole golfis vaenlane. Vaenlased on ainult väljak ja mängija ise. Koepka oli 5-löögistel radadel kolme esimese ringi kokkuvõttes esikohal. Double bogey tuli kohe viimase ringi alguses 2. rajal ehk just viiesel.
3. rajal jäi Philil par’ist puudu sentimeeter, aga seepeale lõi Koepka mööda 30 sentimeetrilt birdie. Griini tabamine polnud Philil kiita, aga kui kõik teised võimalused on välistatud, peab ainus järelejäänu õige olema, ükskõik kui veider see ka poleks: 3-löögisel 5. rajal tabas ta chip-in-birdie. Rahvas tõstis käed ja möirgas. Phil tänas taevasse suunatud kepiga. Õnneliku palli kinkis kõigi golfifännide kaitsepühak ratastoolis vaatajale Kylerile, kelle näkku ilmus maailma kõige valjem naeratus.
Edasine oli vormistamise küsimus. Väljakule lubatud 10 000 (ja rohkem) pealtvaatajat hullusid viimasel päeval Mickelsoni peale ja Brooks Koepka ütles, et tema haige jalg talluti 18. rajal ära. Viimati järgnes selline takistamatu rahvahulk liidrile kaks aastat tagasi, messiaseks siis Tiger. Phil Mickelsonist sai ajaloo vanim suurturniiride võitja ajaloo tugevaima koosseisuga turniiril: maailma 100 parimast olid kohal 99. See oli tema kuues suurvõit.
Ookean vahutas. Esirinda trügisid Harrington, Casey ja Lowry. Tundus nagu British Open.
Ei olnud tavapärane võistlus. Ei olnud. Kõrvus miski kohas. Omaenda veri vist.
| 1 | Phil Mickelson, -6 |
| T-2 | Brooks Koepka,-4 Louis Oosthuizen |
| T-4 | Paul Casey,-2 Padraig Harrington Harry Higgs Shane Lowry |
| T-8 | Abraham Ancer, -1 Tony Finau Rickie Fowler Collin Morikawa Jon Rahm Justin Rose Scottie Scheffler Kevin Streelman Will Zalatoris |
Vallatud kurvid. Phil enne Mickelsoni
Keegi ei tea paremini kui Phil Mickelson, kui tähtis on jätta head muljet. Mickelson on tagasihoidlik ja tänulik kaotades ja võites. Ta ütleb alati õigeid asju ja tänab õigeid inimesi. Juba lapsena American Junior Golf Associationi võistlusi ja hiljem NCAA (kolm korda) ja Ameerika Ühendriikide amatööride meistrivõistlusi võites tänas ta alati korraldajaklubisid, vabatahtlikke ja sponsoreid, eriti aga oma vanemaid selle eest, et nad andsid talle võimaluse mängida.
Tihti rääkis ta sponsoritele, kuidas ema võttis lisatöökoha, et Phil saaks suviti võistlustel mängida. Iga kord, kui ta seda rääkis, õhkasid vanemad pealtvaatajad: „Küll see Phil Mickelson on ikka tore!” 1996. aasta veebruariks on sel toredal noorel mehel PGA Touril seitse võitu ja nüüd tänab ta pigem pruuti Amyt. Nad on täpselt sellised, nagu PGA Tourile meeldib: noored, atraktiivsed, viisakad ja alati naerusuil. Pole aga midagi ohtlikumat sellest, et sul on kõik olemas. Phil võidab jaanuaris Nortel Openil ja Phoenix Openil (ja jääb teiseks Buick Invitationalil) ja kaasmängijad peaks väheste kogemustega 25-aastase tihedat võidutsemist ilmselt kaunis tüütuks, kui poleks kaht asja: Phil on golfi kõige suurem fänn ja jah, ta on nii pagana tore.
Paul Azinger mängis Mickelsoniga detsembris võistlusel Diners Club Matches, kus nende vastasteks olid Payne Stewart ja Lee Janzen. 17. raja griinile sammudes oli matš viigis. „Me läheneme griinile ja ta ütleb mulle selle oma lapseliku häälega: „See on nii hea. Nii hea. Mulle nii meeldib.”,” meenutab Azinger. „Ta ütles sellist asja sellisel ajal ja sellisel viisil, et see lihtsalt pidi tulema südamest. Me kõik tahaks seda tunnet, aga vähestel ilmselt on. See on meistrite mõtteviis.”
Peter Jacobsen võitis kaks võistlust järjest aasta varem, Steve Jones 1989. aastal. Iga kord, kui see juhtub, prognoositakse üliedukat aastat. Mickelsonilt loodetakse midagi eepilisemat. Mickelsoni võite iseloomustas pigem visadus kui tehniline briljantsus.
„Phil on võib-olla lõpuks ometi pärast Nicklausi esimene mängija, kellel on võitlejasüda,” arvab Johnny Miller.
Vaid mõned kuud varem räägiti teist juttu. Jah, Mickelson saavutas viis võitu kiiremini kui keegi teine pärast Jacki, aga üleskeeratud kaelusega ja viieaastaste reklaamilepingutega kaasnesid läbimata cut’id. Phil pole rahatabelis kunagi lõpetanud kõrgemal kui 15. kohal ja seegi oli 1994. aastal, kui ta puudus kolm kuud pärast jalavigastust suusaõnnetusel. 1995. aasta parimaks nooreks lugesid mängijad Ernie Elsi. US Openil Shinnecockis jõudis Mickelson 68. rajal ühe löögi kaugusele liidrist, kuid tegi 70. rajal double bogey ja jäi jagama 4. kohta. Rikkis laps teeb meele kurvaks. Treener Dean Reinmuth ütles Philile otse, et tema mängus leidub auke. Üks probleem oli kalduvus saata putte aukudest poolteist meetrit kaugemale. 1996. aasta Mickelson on keskendunum. Ta lööb pärast ringe kuni 300 palli.
Mickelsoni võitlejahing parandamist ei vaja. See on tal osaliselt päritud. Phil seenior oli koolis sportvõimleja ja suusataja, kellest hiljem sai lendur. Paremakäeline Phil õppis vasakukäeliseks, kui seisis isa vastas ja kopeeris lööki mehelt, kellel händikäpiks 8. Ema Mary mängib üle 50-aastaste naiste kovpallinaiskonnas. „Philile meeldib surve, sest see on parim võimalus demonstreerida annet, millesse ta tohutu kindlusega usub,” arvab isa.
Phil peab õppima „ei” ütlema. Viimati andis ta kolmapäeval ühe raadio- ja kaks teleintervjuud, pärast seda oli juba pime ja tal polnud piisavalt aega puttamist treenida. „Ma puttasin avaringis masendavalt. Seda rohkem ei juhtu,” lubab ta. „Kui ma ei võida, siis see motiveerib mind. See näitab, et on vaja harjutada.”
2003. aasta lõpus mängib Mickelson Funai Classicu avaringi. ESPN palub pärast seda lühikest teleintervjuud. Phil nõustub. Hetk hiljem soovivad intervjuud ka leheajakirjanikud. Phil naeratab, kuid keeldub.
See on tema karjääri viletsaima hooaja lõpp. Telestuudio ja rahumeelne saatejuht annavad võimaluse karisma käima tõmmata ja rääkida otse fännidega, trükimeedia sundis Mickelsoni aga kaitseasendisse peaaegu enne, kui hooaeg oleks jõudnud alata. Mickelson ütles, et Tiger Woodsi mängu pärsib vilets varustus. Ta rikkus reeglit, et varustusfirmadest halba ei räägita, sest sealt tuleb tõsine osa mängijate sissetulekust. Kolm vaenulikku ajalehte võivad teha rohkem kahju kui tuhat püssi, teadis juba Napoleon. Mickelson on selle mängija kahvatu vari, kes võitis eelmise 12 hooaja jooksul 21 korda. Hooaega 2. kohalt alustanud mees on kukkunud 13. kohale.
„Teda huvitab vist praegu rohkem see, kui kaugele ta lööb,” arvab Nick Price. „Lööb päris kaugele.” Phil pöörab liiga palju tähelepanu mehaanikale, arvatakse. On liiga julge. Isegi mõned viinamarjad on paksema nahaga kui Mickelson, öeldakse.
Probleemid on suuremad: pärast 46 katset pole Mickelson endiselt võitnud suurturniiri. Põhjuseid jagavad Golf Magazine’i „100 parima treeneri” tabeli osalised. Mickelsonil on parimad käed golfis, kuid tema swing on liiga pikk ja alakeha liiga aktiivne, arvavad kõik. Üks laseks Mickelsonil harjutada, korvpall põlvede vahel, logo golfipalli poole, nii, et logoasend ei muutu lüües. Teine paneks Mickelsoni draiveriga lööma baaripukiäärel istudes, et alakeha rahulikuks sundida. Kolmas arvab, et Mickelson sirutab keppi pigistades liialt paremat pöialt.
Kui rääkida Phili lähedastega, selguvad inimlikumad põhjused. Steve Loy, Mickelsoni treener Arizona ülikoolis ja nüüdne agent, osutab, et Phili plaane raputas Amy vaevarikas rasedus kevadel. Hooaja keskel oli Philil probleeme swing’iga ja ta töötas Butch Harmoni, Peter Kostise ja Rick Smithiga. Mickelsoni raskused fairway tabamisega pole midagi uut: ta pole selles asetsenud kunagi kõrgemal kui 76. kohal.
Psühholoogilised mured on teine asi. Phil pettus, et keegi mängijatest ei asunud Tigeri varustuse sõjas tema poole, kuigi mitmed arvasid sama. Teda pahandas ka, et mõned ajakirjanikud kritiseerisid teda, kontrollimata, kas Tigeri varustus on tõesti nigelavõitu.
Lõpuks see kõik ei loe, sest lõpp on ju teada: Phil võidab.
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 2/2021 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
