Paul Roocroft, Eestit ja Niitväljat armastades

Paul Roocroft

Kaheksateist aastat greenkeeper’ina töötanud 33-aastase Paul Roocrofti jaoks, kes mullu ka Eesti parimaks greenkeeper’iks tunnistati, on Eesti neljas riik, kus ta golfiväljakute heakorra ja laitmatu mängukvaliteedi eest vastutab. Enne on ta seda teinud Inglismaal, Austrias ja Hollandis.

Early bird catches the worm

27-aastaselt Inglismaalt lahkudes võttis Paul suuna Austria peale, et seal greenkeeper’ina uusi teadmisi ja kogemusi ammutada. Seda enam, et Inglismaalt saadud golfiteadmistega spetsialiste oodati ja oodatakse siiani paljudesse riikidesse. Tööle asus Paul Viini lähedal asuvasse golfiklubisse Colony Club Gutenhof, mis on 36-rajaline Championship Course, mida on aastaid valitud Austria parimaks väljakuks.

Õnne leidmine golfiväljakult

Lisaks heale tööle väga prestiižikas golfikeskuses, kus peale väljakute on bassein, tenniseväljakud,
treeningsaalid ja palju muud, leidis Paul piltlikult öeldes Austria golfiväljakult ka suure õnne. Oma tüdruksõbra Piret Peerna, kes on Eesti esimene professionaalne naisgolfiõpetaja. „Pärast mitut aastat kooselu ütles Piret mulle, et ta igatseb pärast 14-aastast elu Austrias väga oma kodumaa järele. Ja nii me siia tulimegi,” seletas Paul
oma Eestisse jõudmise lugu, mis juhtus 2008. aastal. Töö leidmine Eestis polnud Pauli jaoks keeruline. Koos Piretiga saatsid nad CV-d Niitvälja ja Jõelähtme golfikeskusesse. Mõlemast tuli positiivne vastus, ent liisk langes siiski Niitvälja kasuks. Niitväljal töötas Paul kümme kuud, kuid tööalased erimeelsused greenkeeping’u suhtes tolleaegse head greenkeeper’iga viisid Pauli Hollandisse tööle. Pärast kolme kuud Hollandis sai Paul Niitväljalt
pakkumise head greenkeeper’i positsioonile, mille ta rõõmuga vastu võttis, sest oli juba jõudnud Eestit ja Niitväljat armastama hakata.

Ma olen olnud greenkeepe kauem, kui see riik golfi on mänginud.

Tõusmine karjääriredelil

Paul Roocroft

Küsimuse peale, kas tegu oli lapsepõlveunistusega või tekkis huvi ja tahtmine selline amet ülikoolis selgeks õppida ja praktika käigus veel paremaks lihvida hilisemas eas, oli Pauli vastus kiire ja konkreetne – juba 15-aastaselt teadis ta, et tahab teha tööd, mis on seotud golfiga. Ja see tal ka õnnestus. Tulid esimesed tööotsad, alguses vaid 40 naela eest kuus, hiljem aga hulga ahvatlevamad.

„Pärast kooli lõpetamist läksin tööle Manchesteri lähedal asuvasse golfikeskusesse. Ma tahtsin alati töötada mõnel väljakul, kus ma mänginud olen. Ja see mul ka õnnestus,” selgitas ta. „Jäin sinna tööle seitsmeks aastaks, samal ajal õppisin neli aastat ametit greenkeeper’ite Colledge is Myerscough’s.”

Töö kohta Eestis jagub Paulil ainult kiidusõnu. Kolleegid on toredad, karm kliima ei peleta ega lühenda väga oluliselt ka hooaja pikkust, kui, siis maksimaalselt ühe kuu võrra. Kõik sujub Eestis Pauli sõnul suhteliselt sarnaselt teiste riikidega. „Mul on kümneliikmeline meeskond. Meie ülesandeks on väetada, parandada löögiauke ja niita iga päev muru. Samuti toimub kastmine kindla süsteemi alusel,” kirjeldas Paul lühidalt oma tööd.

Väljaku hooldamine on tiimitöö

„Me alustame väga varakult, kell 5–6 hommikul. Muruplatse on siin kokku 3,5 hektari jagu, seega tööd on palju. Sellega peame me valmis saama enne, kui golfarid mängima tulevad. Samuti tuleb tegeleda administratiivpoolega. Selles on mulle väga suureks abiks abi-greenkeeper Kristel Mülle,” selgitas ta. „Üldiselt on aga absurdne, et nii palju raha ja aega läheb muru hooldamise peale, mis tegelikult ära niidetakse,” muigas Paul isekeskis.

Praegusel talvisel ajal on Niitvälja Golfikeskuse greenkeeper’ite jaoks osaliselt puhkus. Märtsis algavad ettevalmistustööd, tihe tööperiood algab aprillis ja lõpeb oktoobris. Suurim miinus selle töö puhul ongi Pauli sõnul just see viimane seik, et tuleb oma suvi tööle ohverdada, siis kui teised suvemõnusid naudivad. Samal ajal on töö juures aga plusse ka – võimalus mängida golfi, olla värskes õhus ja päikese käes, oma mõtetes, kuulates linnulaulu.

Testmängija golfiväljakul

Väga agar golfimängija Paul enam ei ole. „Ma olen siin alates poole kuuest hommikul ja õhtuni välja. Kaks-kolm korda nädalas käime õhtuti Piretiga 9-rada mängimas, et väljaku olukorda hinnata ka mängija silmade läbi,” sõnas ta rõõmsal häälel. Samal ajal on ta aga seda meelt, et iga greenkeeper peaks oskama mängida: „Kui sa sõidad golfiväljakul ringi, siis sa ei näe golfiväljakut nii, nagu näeb seda mängija, kui sa ise mängida ei oska,” täpsustas ta. Tõde on aga see, et üldiselt Eestis greenkeeper’id Pauli sõnul suured golfimängijad ise ei ole.

Eesti greenkeeper’ite ja väljakute tasemega on Paul rahul. „Mulle meeldib kõige rohkem käia mängimas Niitväljal. Samuti olen mänginud Jõelähtmel, Saaremaal,” tõdes ta. Maailmast üldiselt rääkides eelistab Paul Euroopa riikide golfiradasid. „Euroopa golf on hetkel maailmas domineerimas – viiest maailma parimast mängijast neli on Euroopast. Meil on tasemel mängijad, paremad kui Ameerikas. Seda just seetõttu, et meie tingimused ja kliima on mängimiseks palju keerulisemad,” kinnitas ta.

Kui Eestis aga millegi edendamisest ja parendamisest rääkida, siis pakub Paul, et see võiks olla golfiväljakute tihedam omavaheline koostöö, mida praegu napib. Samuti vajaksid greenkeeper’id rohkem toetust ja võimalusi kogemuste saamiseks. „Ma olen olnud greenkeeper kauem, kui see riik golfi on mänginud. See ei ole Eesti kultuurile nii omane,” sõnas ta. Õnneks tehakse aga koolides teavitustööd, et ala populariseerida, samuti tegutseb Tallinnas Eesti suurim golfihall Golfin, kus toimuvad reeglipärased treeningud nii noortele kui ka täiskasvanutele, ja selle kõige üle on Paul väga õnnelik.

Hea töö eest tunnustus

2010. aasta parima Eesti greenkeeper’i tiitli võidust rääkides on Paul tagasihoidlik. „Kindlasti ei ole see ainult minu auhind. See on kogu tiimi auhind,” sõnas ta kindlameelselt ja lisas: „Iga hea greenkeeper on täpselt nii hea, kui hea on tema meeskond. Seega kindlasti ei ole korrektne öelda, et ainult mina olen Eesti parim. Ma ei saa kõike üksi teha. Selleks on meeskonda vaja. Sa pead võitma oma tiimi austuse. Kui su tiim näeb sind väljakul tööd tegemas, mitte lihtsalt käske ja juhtnööre jagamas, siis nad austavad sind ja tulemused tulevad ka paremad,” arvas Paul.

Tiitli võitmiseks midagi ülemäärast Pauli sõnul teha ei tulnud, ikka põhilisi asju – niitmine, väetamine, väljakute liivatamine ja hooldus. Ja veel mitu korda rõhutas ta, et seda kõike ei teeninud ta välja üksinda, ikka oma tubli meeskonnaga koos. „Sel aastal teen ma golfiliidule ettepaneku, et see auhind ei peaks olema parimale greenkeeper’ile, vaid parimale väljakule ja tiimile. Ainult enda nime selle auhinna peale kirjutada oleks mõneti egoistlik. Tuleb ikka hinnata seda, kus on parimad tingimused, millised väljakud on mängijate poolt hinnatud,” selgitas ta.

Üldiselt on aga absurdne, et nii palju raha ja aega läheb muru hooldamise peale, mis tegelikult ära niidetakse.

Suuri tulevikuplaane ja taas välismaale mineku mõtteid Paulil peas ei tiirle. Niitvälja Golfikeskuse väljaku veel paremaks muutmine on piisav väljakutse. Selleks aga läheb vaja kindlasti investeeringuid masinatesse, on Paul veendunud. Summad ei ole sugugi väikesed, ühe golfiväljakul kasutatava muruniiduki hind küündib Pauli sõnul BMW või Mercedese hinnani. Parimad masinad maksavad üle 40 000 euro.

Tekst: Signe Sillasoo
Fotod: Andres Haabu