Eestlane on innovatiivne. Kui on võimalik peedist pesumasinale trummel valmistada, siis pole ka probleemi paigutada viiele hektarile üheksa rajaga golfiväljak, harjutusväljak, lähimänguväljak ja kõige tipuks ka murukattega tenniseväljak nagu Wimbledonis. Just säärasega on hakkama saanud Ojasaare mees Jaan Lipsmäe.
Sõidad Narva poole, jõuad Rakverest mööda ja 109. kilomeetri märgi järel pärast Kunda jõe silda näitab viit: Ojasaare golf. Kolm kilomeetrit külavaheteed. No mis golf! Niikuinii on lammas kesk heinamaad ketti pandud ja nii palju, kui kett lubab, on too muru madalamaks söönud ehk siis selle osa griiniks kohendanud.
Siinkohal saavad skeptikud valusalt piki näppe. Juba kaugelt võib näha, et tegu on tõelise golfiväljakuga. Pilvede vahelt hiilgavad päikesekiired toovad välja griinide reljeefi. Griinid on päris, mitte lammaste näritud.
Fairway, lilleklumbid, veetakistused. Kõik nagu päris, ainult et kokku surutud pisikesele territooriumile. Taskuväljak! Kusjuures ilus. Väga ilus, kuna silm hõlmab kogu komplekti korraga.
Kahtlemata kirtsutab nii mõnigi nina: häh, mis väljak. Lühike ja nadi. Ent põrgu päralt! Kui on valida, kas tühi maa või taskuväljak, siis kumma nood ninakirtsutajad võtaksid?
Tavaelu ei allu teinekord füüsikaseadustele. Väidetavalt ei saa mittemillestki sündida midagi. Ometi on näiteks Vändrast, kus on kõrgeim küngas vallavalitsuse ees kõrguv kruusahunnik, välja kasvanud üks maailma parimaid mägederattureid Rein Taaramäe. Seega: kes ütleb, et Ojasaarelt ei võiks sündida uus Tiger Woods?
Kuidas mahutada murulapile golfirada
Kuidas on võimalik viiele hektarile ehk ruudule, mille külje pikkus on 222 meetrit, mahutada üheksa golfirada?
Vastus: rajad pole pikad, kulgevad üle üksteise ning rajatud on neli griini, millele lüüakse erinevatest suundadest. Lihtne!
Ainus probleem peitub selles, et antud väljakul ei saa mängida tavapärasel moel, saates seltskonnad avatiilt teele iga kümne minuti järel. Korraga saab platsil olla kaks, äärmisel juhul kolm gruppi. Sestap tulebki väljak broneerida nii-öelda privaatseks ehk kaheks tunniks.
Üheksa rada mängib läbi tunniga. Marssimist pole palju. Parimal juhul poolteist kilomeetrit. Seevastu lõbu on laialt. Ei mingit stressi ega pinget. Pelk mängumõnu. Paras paik pistmaks sõbraga rinda, et kes kaotab, teeb õlled või kaks.
Esmalt tuleb selgeks teha kohalikud reeglid. Kuna väljaku kohal kõiguvad kõrgepingeliinid, saab traatidesse sattunud palli lüüa uuesti. Ning lilleklumpi ehk ametliku terminoloogia järgi istutusalasse lennanud palli võib välja võtta vaid siis, kui see on nähtav. Taimedesse sorima ei tohi minna. Klumbist saab vaba drop’i.
Kange väljak, ei taha mitte alistuda
Tuul on vali ning puhub nagu ikka – alati vastu, mis näitab taas, et golfiväljakul füüsikaseadused ei kehti.
Griinid on väikesed, et neid saja meetri pealt kindlalt tabada, kuid samas piisavalt suured. Iilide keskel pole kepivalik lihtne, ent kui lähimäng on korras, pole par’i saavutamine probleem. Kõik peale viienda on par-3 rajad. Õigupoolest on too viieski 192-meetrine pikk par-3, ent miks ei võiks mängijale pakkuda birdie rõõmu?
Väljak on kenasti hooldatud ja seetõttu lihtsalt mängitav. Puukeppe pole mõtet kotti pista, küll aga pikk raud tolle par-4 raja jaoks. Kogenud mängijal probleeme ei teki, kuid algaja võib kaotada nii mõnegi palli kas lilleklumpi, vette või kõrgesse rohtu. Ehk siis seegi on nagu päris.
Mänguring saab kiiresti läbi. Peotäis par’e, paar bogey, kuid ei ühtegi birdie‘t. Hammas on verel. Sel väljakul peaks mängima alla par’i. Aga las seekord olla. Las seekord võitis väljak.
Igatahes üks on kindel: kui tulevikus on asja Rakvere kanti või sealt edasi, tuleb golfikott autosse visata, Ojasaarelt läbi põigata ja üks mõnus golfiring teha. Tunnikese-kaks siin kiires maailmas ikka leiab.
Tekst: Jaan Martinson, Õhtuleht
Fotod: Mati Hiis
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
