Ameerika golfi algusaja üks hämmastavamaid elemente on hulk üllatavalt häid väljakuid, mille ehitasid 20. sajandi esimese tosina aasta jooksul mehed, kes teadsid hästi, millised on Briti parimad golfimängukohad.
Pittsburghi lähedal asuva Oakmonti rajas 1903. aastal terasemagnaat HC Fownes ja pikendas tema poeg William. Henry hakkas golfi mängima 1899. aastal, kui ta oli juba üle 40 aasta vana. Kaks aastat hiljem pääses ta US Amateurile. Fownes soovis Briti links-väljakute laadis platsi. Ta käitus ebatavaliselt: esmalt joonistas 18 raja plaani ja siis asus maalappi otsima.
Karm väljak hoidis tippmängijaid kontrolli all neljal esimesel korral, kui seal US Openit peeti, kuid 1973. aastal piitsutasid väljakut tugevad vihmahood ja Johnny Miller kasutas selle ära. Ainult üks teine klubi, Baltusrol, võõrustas nii palju Openeid, kuid kolmel erineval väljakul. Oakmont oli ilmselt ka ainuke meistrivõistluste väljak, mida selle aja jooksul nii vähe muudeti – vaid kaht griini liigutati.
Oakmont on USGA-le meeldinud, sest esiteks on see pikk: juba 1927. aasta Openil ulatus üle 6300 meetri. Feerid olid igapäevaseks mänguks nii kitsad (32 meetri kandis), et 1973. aasta võistluseks palus liit kaht neist laiendada. Griinid olid Ameerika kiireimad – mitmel Openil pügati need kolm korda lühemaks Openi standardist. Edward Stimpson leiutas stimpmeetri pärast 1935. aastal Oakmontis peetud Openi külastamist. Herbert Warren Wind kirjutab, et Ameerika golfarid olid ühel meelel: see oli kõige rangem, aga ka kõige paremas korras väljak. Fownesid soovisid palju liivatakistusi, et karistada igat kehvemat lööki. Gene Sarazen armastas rääkida juhtumist, mis leidis aset kuu enne 1935. aasta Openit. WC oli linnast väljas, kui üks külastav mängija lõi 7. rajal üle punkri – ligi 220 meetrit -, millest keegi poleks tohtinud üle lüüa. Muruhooldaja helistas otsemaid nooremale Fownesile, kes lasi ehitada sinna otsa veel ühe liivatakistuse.
Kui Fownesid surid, muutis komitee väljakut kergemaks. Vanem Fownes võttis ehitades maha peaaegu kõik puud, ent parkland-kontseptsioonid võitlesid aja jooksul kohad tagasi. Pea iga 10. väljaku nimes oli mingi viide lehtedele. Oak Treed, Shady Oakid. Kõik need puud aga vananesid, laotasid juuri ja hakkasid segama mängimist. 1990. aastatel haaras metsade hävitamise maania sadu väljakuid Winged Footini välja. Kui 2016. aasta rekordilist üheksandat Openit Oakmontil mängiti, tähistas USGA 20-aastast taastamisplaani ja rohkem kui 12 600 puu eemaldamist.
US Amateur toimus Oakmontis viimati 2003. aastal. Tänavune 15. augustil lõppenu oli seal juba kuues. 36-rajases finaalis sai James Piot 2&1 jagu Austin Greaserist. Võit tuli 60-dollarise putteriga, mille värske meister leidis garaažist isa vanade keppide hulgast.
Kaheksandat korda viimase 12 aasta jooksul olid finalistid ameeriklased. Jaapanlane Keita Nakajima, kes pälvis tänavu WAGR-i parima amatööri medali, ei pääsenud löögimänguosast edasi.
US Open toimub Oakmontil järgmisena 2025. aastal.
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 3/2021 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
