Golfiringkondades on sageli valusaks jututeemaks olnud see, et green card’i tegijaid on kordades enam kui golfi juurde jääjaid. Ilmselt on ka neid põhjusi kümneid, miks algõppe läbi teinud inimene golfi juurde siiski ei jää, alates aja vähesusest ja mängukaaslaste puudumisest ning lõpetades tõdemusega, et see mäng pole konkreetse inimese jaoks „päris see“. Siiski jõuavad paljud „rohelised algajad“ suure kaarega golfi juurde tagasi ja üheks selliseks on Marko Vaik.
Millal tegid ära green card’i ja mis põhjustel?
Green card’i tegin ära kuskil kaks aastat tagasi seoses tööga. Töötasin sel hetkel Bigbank’is ja meil oli plaanis hakata erinevate partnerite ja klientidega Jõelähtmel EGCC-s golfi mängimas käima. Mul on tegelikult üks lähedane sugulane Egert Põldma, kellele ma helistasin ja küsisin sellealast nõu, et kus green card’i kõige mõistlikum teha on. Egert soovitas tulla EGCC-sse ja võtta Torel Neider endale treeneriks. Mõeldud, tehtud – ajasime töö juures pundi kokku ja tegime selle viie-kuuekesi ära.
Golfi juurde Sina ei jäänud. Oskad sa praegu tagantjärele vaadata ja kommenteerida, mis see põhjus oli, miks sa tegelikult tagasi ei tulnud?
Tegelikult ma tulin siia päris mitu korda tagasi. Ma käisin pärast green card’i kätte saamist siin 3–4 korda nädalas, käisin harjutusväljakul, range’il. Ma lõin neid ämbreid ikka üksjagu tühjaks, aga ma võib-olla ei saanud sellist raja enesekindlust kätte. Ma nägin, et mul tuli mingi osa löökidest juba välja, aga paljud läksid nii metsa, et tahtsin natuke veel treenida, enne kui ma päris rajale jõuan. Aga siis ei tekkinud enam õiget seltskonda – kõik need inimesed, kellega me green card’id tegime, nendega ajad ei klappinud ja siis ma vahetasin töökohta ka täpselt samal hetkel. Seal oli mitmeid ajaolusid, mis langesid ühele ajale kokku. Tegelikult mulle see värskes õhus viibimine ja selline füüsiline tegevus väga meeldisid, aga töökoha vahetamise ja seltskonna puudumise tõttu jäi lihtsalt selline auk sisse ning siis tuli juba talv peale ja siis polnudki mängida enam kuskil mängida.
Kas on midagi, mida saaks golfi juhtkond või siis personal, kes inimesi treenib ja õpetab, teha midagi teistmoodi, et sa oleksid siiski jõudnud range’ilt mänguväljakule?
Sellel hetkel ma ei usu, et oleks saanud olla mingisugust suurt olulist motivaatorit, mis oleks mind väljakule lükanud. Võib-olla, kui me oleksime ise seal need koos mängimise ajad paremini kokku leppinud. Et oleks olnud nagu jalgrattatrenn, mida sa teed kolm korda nädalas, kindlatel päevadel ja kindlatel kellaaegadel, siis ilmselt ei oleks ma golfist nii kaugele läinud, kui ma täna olen. Täna on see tagasitulek on raskem, kui ta siis oleks olnud, kui oleks kohe mängima hakanud.
Nii et tegelikult on sinu arvates küsimus ikkagi endas?
Nagu igal pool.
Hea uudis on see, et nüüd on küll kaks aastat möödas ja sa oled tegemas tagasi esimesi samme – kuidas see juhtus?
See juhtus nüüd kevadel, kui käisin pikalt trennis Arigato spordiklubi jõusaalis. Ühel hetkel tehti sinna golfi sisehall või selline sisetreeningu võimalus. Käisin seal avamisel ja kaks korda lihtsalt niisama palli löömas ning kuidagi hakkas see tunne tagasi tulema. Tekkis tunne, et pean sinna rajale ikkagi jõudma. Löögid on nüüd juba enam-vähem sama head kui kaks aastat tagasi, kui ma green card’i ära tegin ja siis nii kuukene range’is niisama löömas käisin. Aga see ongi tobe, et tänu sellele kaheaastasele augule olen ma nüüd jälle pidanud nädalaid vaeva nägema, et saada seesama kahe aasta tagune tase tagasi. Arengut ei ole olnud. Nüüd on suvi ja mul on taas tekkinud ühised huvid inimestega, kes golfi mängivad, ning jube raske on öelda inimesele, et ma ei tule Sinuga väljakule kaasa, kui ta ütleb: „Marko, Sa pead tulema!“. Siit on ilmselt tulnud ka see väike motivaator väljastpoolt ning kuna lisaks on ka endal soov mängida, siis ma arvan, et sügiseks võin juba öelda, et ma mängin golfi.
Esimene mänguring on sul ka tehtud?
On tehtud.
Kellega sa mängisid?
Ma käisin iseendaga mängimas. Ega mul seal võistluskaaslast ei olnudki.
Ja kuidas tunne oli? Pall sai lendu?
Palli sai lendu. Tead seda tunnet, kui sa draiveriga ikkagi saad selle ühe löögi, kus ta läheb täpselt sinna palli keskele, et pall lähebki otse – ta ei lähe paremale, ta ei lähe vasakule, ta lendab otse, kõrgele ja siis maandub. Ega ma täna ei oska seda kaugust veel hinnata. Panen nii, kuidas tuleb! Aga see, kui ta otse läheb ja lõpuks maha kukub ning jääb platsile – no see on ikka hea tunne!
*Artikkel ilmus ajakirja Golf viimases numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
