Mickey Wrightile ei meeldinud, kui ajakirjanikud palusid tal pärast võistlust oma mängu kommenteerida.
Ta ei mäletanud lööke. Neil polnud tähtsust. Mickey jaoks luges ainult järgmine löök. Aastatel 1955-1980 võitis Wright LPGA Touril 82 korda. 13 neist olid suurvõidud. „Tal oli maailma kauneim löögiliigutus,” ütles Ben Hogan 1989. aastal. Viimase löögi sooritas Wright 1995. aastal LPGA Sprint Senior Challenge’il.
Kui Michael Bamberger talle 2000. aastal helistab (tohib ka kirjutada, aga kohtuda Wright ei soovi), on Wright 65 aastat vana. Ta elab Floridas majas, millest ta harva lahkub. Hommikut alustab ta kohviga, sigarettidega ja Wall Street Journali börsiuudistega. Hommikust sööb Wright kell 6.30 ja õhtust kell 17. Talle meeldib mängida sõbrannadega pokkerit. Ja vaadata telekast palju golfi. Euroopa golfi, sest see on vaheldusrikas.
Wright ei vasta küsimusele „mis on kõige olulisem löögiliigutuse juures?”. Ta palub lugeda oma raamatut „Play Golf the Wright Way” (1962). „Golfis saad paremaks ainult harjutamisega,” kirjutab Wright seal. See on tal kursiivis. Kui tahate küsida tema elu kohta, soovitab ta Rhonda Glenni raamatut „The Illustrated History of Women’s Golf”. Glenn kirjutab, et Wright nägi golfi eneseväljendusena, mitte võistlusena. Wrightile see lause meeldib.
Wrighti meelitas aastatel 1993-1995 võistlema LPGA juht Charlie Mechem. Kui Mechem 1991. aastal sellele ametipostile asus, helistas ta Wrightile ja ütles, et tahaks lihtsalt tuttavaks saada, midagi Wrightilt ei soovi. „See paganama Charlie Mechem! Ma ei tea endiselt, kuidas ta mu mängima sai,” naerab Wright. Tal on madal hääl.
Wright polnud enne 1993. aastat võistelnud kaheksa aastat. Ta otsis välja oma 1962. aasta Wilson Staffi rauad ja harjutas mitu kuud iga päev. Kui ta Killearni 36-rajasele Sprint Senior Challenge’ile astus, tulid legendaarse löögiga naist vaatama paljud LPGA staarid. „Kõik teadsid, et Mickey ei taha pildistamist ja nii ma siis lihtsalt vaatasin,” räägib Patty Sheehan, kes polnud Wrighti kunagi näinud ega julgenud teda ka siis kõnetada. „Tal olid need muldvanad kepid ja oli selge, et need on tema parimad sõbrad. Tema löök oli endiselt veatu. Temas oli mingi sisemine jõud. Oli tunda, et kõik võidud said alguse tema seest.”
Wright hakkas loobumisest rääkima juba 1965. aastal, aga keegi ei teinud LPGA heaks nii palju kui tema. LPGA-l oli raskusi tuuri jaoks 30 mängija leidmisega ja pandi ette vähendada võidusumma 20% pealt 15% peale. Wright oli peaaegu ainuke, kes sel ajal võitis, ja tema oli nõus. Keegi ei teadnud sellest sel ajal. Ajakirjanikud kritiseerisid Wrighti iga kord, kui ta ei võitnud. Iga kord, kui Wright ei mänginud, ähvardasid sponsorid toetuse ärajätmisega. Surve oli tohutu. „Ma ei jaksa üksi kõike,” ütles Wright. Ta vähendas oma graafikut oluliselt 1970. aastatel.
65-aastaselt lööb ta endiselt peaaegu igal hommikul oma aiast 40-50 palli läheduses asuvale väljakule. Raud-7 löögid lendavad 140 meetrit, 15 meetrit kaugemale kui löögid raud-7-ga, mis oli tal siis, kui ta LPGA Touriga liitus.
„Suurimad võitjad – Hogan, Nicklaus, Jones, Tiger Woods – on kõik head lööjad, aga nende võidutahe on ka fenomenaalne,” selgitab Wright.
Kas ta asetaks ka end nende sekka? „Jah,” vastab Wright kõhklemata.
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 3/2021 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
