Mati Hiis tuli 2019. aastal Eesti seenioride meistriks golfis. Eesti sporti on ta pildistanud üle 50 aasta. Ta on mitu korda tunnistatud Eesti parimaks spordi- ja loodusfotograafiks ja on mitme olümpiaraamatu kaasautor. 30. septembril tähistas ta 75. sünnipäeva.
Kuna pean ennast maksimalistiks, siis meenub meistritiitlist kõigepealt kaotus soomlastele Openi arvestuses. Veel viis-kuus rada enne lõppu juhtisin ja siis tuli üks õnnetu rajapunkriserv, mis röövis päris mitu lööki… Edasi läksin väikesele riskile ja üritasin tasa teha, arvestamata seda, et ka soomlased on inimesed ja võimelised eksima! Nemad eksisid, mina riskisin ja nii see ühe-kahelöögine vahe jäigi püsima lõpuni. Meistritiitel oli väikeseks lohutuseks.
Tänavu jätsin meistrivõistlused pooleli, sest minu jaoks on golf nauding, suhtlemine toredate kaaslastega, mõned superlöögid ja kõik see ümbrus, mis meid ümbritseb. Ma ei ole endale vihmavarustust kunagi hankinud, sest vihmaga lihtsalt ei mängi. See aasta on olnud tiitlivõistlused kohutavate ilmadega. Sellise ilmaga on see raske töö… mina aga juba ammu pensionil. Ei ole ka mõtet oma tervisega riskida, sest järgnevad jälle ilusad ilmad. Siis tahaks ikka mängida.
Olen meie golfi juures olnud algusest peale, algul ainult fotokaga. Minu juuresolekul tehtud ka Baltikumi esimene hole in one, alustatud uue klubi ehitus jne. Golfikepi surus mulle pihku aga Niitvälja kapten Rein Sibul. Ta ikka noris mu kallal, et kaua ma selle aparaadiga jändan – võta parem golfikepp ja näita, mis mees sa oled! Esimese golfiauhinna saingi President Cupil.
Muidugi on golfi võimalik õppida ajakirjadest. Mina olen golfis täiesti iseõppija olnud. Selleks pead lihtsalt oskama analüüsida ässade liigutusi ja võrdlema neid omadega. Kuulama videotelt tunnustatud golfarite kommentaare ja jälgima oma tegemisi. Nii pead lihtsalt jõudma löögitehnika äratundmiseni. See kõik võtab rohkem aega, aga kinnistub jäädavalt.
Elu kõige huvitavam löök: kui lööd võimatuna näivast kohast palli auku. Näiteks olin Niitvälja 13. raja punkriserva sees. Silmad kinni… Täiest torust, nagu öeldakse, ja… otse taevasse ja auku… birdie! Või vastupidine tulemus: Niiduka 6. rada, minu 70. juubel, pall otse õhust auku!!!!… prrrrrr, ja suure kaarega august välja.
Ausalt öeldes ei ole lugenud, kui palju väljakuid on külastatud, aga eks neid ole päris paras jagu. Riikidest on kirjas Eesti, Läti, Leedu, Küpros, Tuneesia, Maroko, Soome, Hispaania, Türgi, Egiptus… Üks meelde jäänud hetk Korineumi väljakult: esimene eagle. Muidugi on väljaku esmakordne mängimine keeruline. Teiseks korraks jätad ju meelde esimese eksimused, tead, kuhu suunda minna, millise kepiga jätkata jne.
Mati pildistab
Jari Isometsä. Nimi, mis ei vaja kommentaare. Teda on pildistatud väga paljudel tiitlivõistlustel alates olümpiast ja lõpetades maailma karikavõistluste etappidega. Kuigi jah, rohkem ikka suusakeppidega. Siis nüüd rohkem golfikeppidega. Alati heatujuline ja hea vestluskaaslane, kes on oma elus jäänud mitmete hammasrataste vahele… Tippsport on selles suhtes väga karm. Täna oled sa taevas, homme põled põrgutules. Niidukal on ta päris sage külaline, võttes osa Niitvälja karikast. Golfis on palju edukam tema poeg Eetu, kes on Soome juunioride meister golfis. Tõsise sportlasena püüab Jari ka golfis võtta maksimumi, valmistudes igaks löögiks täie tõsidusega. Pildil tuleb Niiduka 5. raja punkrist hea löögiga ilusti griinile.
Haigur. Tehtud Niitvälja 9. rajal. Niitvälja on rikas linnuliikide poolest. Siin pesitsevad luiged, sarvikpütid, taitidepere, laugud, sookured, mitmed pardipered. Pesakoha on leidnud ka must rähn, väike kirjurähn, kohata võib metsist, väikestest lindudest rääkimata. Läbirände ajal võib kohata väga paljusid erinevaid liike, kes teevad siin väikese puhkepeatuse.
Eks sünnikoht andis kaasa omad valikud. Pirita–Kose… Lapsel palju ruumi tegevusteks, ümberringi sõjajäänused, õnn oli selle keskel ellu jääda. Varakult pidi olema ellujäämisinstinkt, sest poisikesed armastasid ikka kõike paukutegevat tulle visata ja tagajärgi eemalt jälgida. Mitte kõigil ei läinud nii õnnelikult. Algklassides paistis see välja vastupidavust nõudvatel aladel. Edasi võiks lugeda alasid, mida pole teinud, sest neid on vist vähem. Sai käidud Heino Krevaldi kossutrennis, aga pikkus vedas alt. Kui ühe aastaga oma pikkuse täis sain, olin kohe võrgutrennis. Hiljem, kui teised jälle pikkuses mööda läksid, sai sidet mängitud. Võrku ongi üle 30 aasta mängitud. Laskmises linnavõistlustel päris kõrgetele kohtadele jõutud.
Mälestusi meediast on kogunenud küllaga, sest meil oli põhjarannikul võimalus vaadata Soome TV-d. Sealt sai nähtud MM, EM või olümpiamänge. Ja tore, kui mõni Maarjamaa mees ekraanile sattus. Mul oli veel hiljaaegu vanu pilte sirvides tore meenutus: TV-ekraanilt tehtud pilt viievõistlusest, jooksmas Hanno Selg – SSSR, ikkagi oma! See oli vist Rooma OM. Pirita-Kosel muidugi köitis kõik see, mis põrises ja liikus hästi kiiresti. Sellest ka suur armastus auto-moto vastu, sest isegi lemmiklõhnaks oli “kastorka”.
Oma sportlaste jälgimisel ei saa maha magada kõige väiksematki hetke.
Olümpia on fotograafi jaoks suur vastutus ja unetud ööd. Oleneb ka muidugi kohast, kus suurvõistlus toimub: ajavööndi erinevus, kliima jne. Oma sportlaste jälgimisel ei saa maha magada kõige väiksematki hetke, eriti veel, kui konkurent selle kätte saab. Aga nad ei maga. Tokyo olümpialt sai kaasa elatud meie vehklejatele. Olen neid kõiki päris palju pildistanud erinevatel võistlustel ja sellepärast oli tunne, nagu oleks ka ise seal kohal olnud. Võttis ikka silma märjaks, kui näed seda võitu tulemas. Sama tundsin Andrus Värniku MM-kulla tulles Helsingis; oleks nagu ise tahtnud väljakule karata.
On fotograafe, kes koguvad kuulsate fotograafide albumeid. Minu noorusajal oli neid väga harva saada, ju siis sellest jäi see etapp vahele. Aga mõned on olemas küll. Josef Sudeki paar albumit õnnestus hankida, sest minu nägemus fotost ühtis tema töödega. Tema töid vaadates näed, kui lihtsates asjades peitub võlu.
Kui saaks minna ajas tagasi… No siis peaks ju hoopis teise elu elama. See poleks enam minu. Tagantjärele oled palju kogenum ja targem, tead, kuidas oleks võinud midagi paremini või teisiti teha. Eks järgmises elus võtan arvesse.
Josef Sudeki töid vaadates näed, kui lihtsates asjades peitub võlu.
Minul pole tekkinud aastate lisandudes vaba aega juurde. Ei tea, kas see on halb või hea, aga ma olen nagu orav rattas, et ei saa vist pidama. Vabakutselisena ei tea kunagi, kust ja millal mingi pakkumine võib tulla. Samas tahaks ikka paar korda nädalas golfi ka mängida. Praegu tulin just oma näituse ülespanekult. Paar näitust ootavad järge. Nendega tuleb tegeleda, otsida kohta ja ka abistajaid. Nii palju on vaja veel teha, aga aeg ei peatu ju…
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 3/2021 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
