Foto: Margus Vilisoo
Kohtusin Marko Kaljuveeriga esimest korda 2015. aasta alguses, täpsemalt 28. jaanuaril, et sõita koos Paidesse Kuma raadiosse intervjuud andma. Loomulikult õnnitlesin teda värske ameti puhul ning panin tähele, et tegemist on otsekohese ja avatud mehega. Vesteldes ilma igasuguse kartuseta, leidsime paari minuti pärast üles ühise „vaenlase“, kelle nime ma väärika ajakirja Golf vahele ei kirjuta, kuid mis annab selge sõnumi härra Markost kui inimesest, kes ei aja vaid mainekujunduslikult korrektset juttu, vaid ütleb tõesti seda, mida mõtleb. Jätsin sel päeval küsimata küsimused, mida tegelikult soovisin küsida, sest hing sosistas, et on vara.
3. ja 4. oktoobril toimuvad Niitväljal ning Jõelähtmel Tallinna meistrivõistlused Sven Kaljuveeri karikatele. Usun, et paljud meist salamisi mõttes siiski küsivad: „Kuidas ta tegelikult toime tuleb? Kui palju tema missioonist on kaotatud poja Sveni missioon? Kuidas mõjus talle poja kaotus ja mis aitas sellest üle saada?“
Tänan Teid, härra Marko Kaljuveer, avameelsete vastuste eest minu küsimustele ja usun, et Teie poeg on taevavõlvilt alla vaadates uhke oma isa üle ning ehk on antud intervjuu ka lohutuseks neile, kes on samuti oma elus pidanud läbi elama kaotuse, mille sarnast me keegi ei sooviks mitte kellelegi.
Olete Eesti Golfi Liidu presidendina teinud ära suure töö golfi populariseerimisel, selle üle ei saa keegi vaielda, kuid antud intervjuus avame teema, mida tahaks teada iga golfimängija. Kuidas mõjus teile poja kaotus ja mis aitas sellest üle saada?
See on kirjeldamatu ja korvamatu kaotus. Sellest ei saagi üle, see pole lihtsalt võimalik.
Teie poeg Sven Kaljuveer mängis golfi, oli sel alal edukas. Kui suur roll on mälestusel teie missioonis teha golfist Eestis populaarne spordiala?
Me rääkisime omavahel iga päev Eesti golfist. Ka maailma golfist ja tippmängijatest. Tihti arutlesime selle üle, mida tuleks teha ja kuhu suunas peaksime liikuma, et golf Eestis populaarsemaks muuta. Siin heitis ta mulle tihti ette, et Eesti meedia ja
telekanalid golfiteemat nii vähe käsitlevad. Tal oli paljudes küsimustes alati selge ja konkreetne seisukoht; temaga oli golfist huvitav vestelda, kuna ta tundis seda ala läbi ja lõhki.
Andsite pojale lubaduse, et kui teile Eesti Golfi Liidu presidendi kohta pakutakse, võtate selle vastu. Milliseid muutusi Sven veel Eesti golfimaailmas oleks soovinud näha?
Golf tuleb muuta nähtavaks ja tuua ala juurde rohkem mängijaid – seda ta soovis, ja teha golf rohkem kättesaadavaks. Paljude jaoks, kes pole golfiga tegelenud, tundub, et see on kerge ala, mis sobib põhiliselt vanemas eas inimestele. Mis seal ikka nii keerulist on? Ka ise suhtusin alasse üleolevalt kuni selle hetkeni, kui 2002. aastal golfi mängima hakkasin. Minu arvamus muutus hoobilt. Soovitan kõigile, proovige!
Tegelikult on tipptasemel golf äärmiselt nõudlik spordiala, mida õpid ja mängid terve elu. Ega muidu teeni maailmas tippmängijad miljoneid, järelikult on telejaamade ja sponsorite huvi väga suur.
Meil seisab Eestis ees suur töö ja üles tuleb kasvatada põlvkond, kes maailmas ka läbi hakkab lööma. See võtab aega, tuleb teha süsteemset ja teaduslikku tööd. Töötame ka selle nimel, et esimene Eesti golfar jõuaks olümpiamängudele. Kuigi maailma golfis on kõige tähtsamad PGA, Euroopa tuurid ja suurturniirid Masters, British Open, US Open ja PGA mv-sed, siis Eesti sport on olümpiakeskne ja mõistlik on ka selles suunas mõelda.
Olete pealtnäha tugeva vaimujõu ja suure sisemise energiaga inimene. Millist nõu annaksite neile, kes peavad samasuguse kaotuse üle elama?
Ma ei soovi sellele isegi mõelda, et keegi peaks sellise kaotuse üle elama.
3. ja 4. oktoobril toimusid Niitväljal ning Jõelähtmel Tallinna meistrivõistlused Sven Kaljuveeri karikatele. Kui palju Eestis üldse mälestusvõistlusi korraldatakse?
Tallinna lahtised meistrivõistlused Sveni karikatele oli golfihooaega lõpetav tippturniir. Mängiti löögimängu ja tegu oli ikkagi tiitlivõistlusega ja Svenile väga meeldis võistelda. See on austusavaldus Svenile.
Mälestusvõistlusi on teisigi, näiteks jalgrattur Lauri Ausi mälestusvõistlused, maletaja Lembit Olli mälestusturniir, judotreener Andres Lutsari mälestusturniir – muuseas Lutsar oli Sveni esimene treener, sest Sven alustas judoga ja tegi seda väga edukalt.
Usutles Monika Kuzmina
Artikkel ilmus ajakirja Golf sügisnumbris
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
