Maailma golfiajaloo kuulsaimad läbikukkumised

Phil Mickelson alustas karjääri võitmata ühtki 46-st Major ehk slämmiturniirist. Siis ta muutis suhtumist, hakkas riske tagasi hoidma ja otsuseid läbi mõtlema. Nii tulid ka võidud ja 2006. aasta US Openil oli tal hiilgav võimalus saavutada kolmas Major-tiitel järjest.

Kuid tolle turniiri viimasel päeval tulid Mickelsoni jaoks vanad (ja halvad) ajad tagasi. Ta oli terve päeva ebaõnnestunud avalöögil ja suutnud vaid kahel korral driver’iga palli soovitud kohta saata. 18. raja alguseks säilitas Mickelson ühelöögili- se edu, kuid ta valis avalöögiks jälle driver’i. Pall tabas VIP-külaliste telki ja lendas sealt pealtvaatajate vahele paksu rohu sisse.

Mickelson võinuks palli lühemat teed pidi fairway’le tagasi saata ja leppida raske par’i üritamise või lihtsalt bogey, kuid ta tegi taas vale otsuse – riskis ning lõi palli puuoksa pihta. Enam polnud pääsu double-bogey’st ja ühe löögiga kaotusest. „Olen täielik idioot,“ kommenteeris Mickelson ise.

Enne kahe viimase paari lõpetamist oli 1991. aasta Ryder Cupil seis 13,5:12,5 USA kasuks. USA vajas 14,5 punkti, sest 14:14 viik jätnuks võidu Euroopale kui karikakaitsjale.

Vajaliku punkti pidanuks USA-le tooma Mark Calcavecchia, kes juhtis Colin Montgomerie vastu neli rada enne lõppu nelja auguga. See tähendab, et vaid üks viik ükskõik millisel neljast rajast andnuks Calcavecchiale ja USA-le vajaliku võidu. Kuid ameeriklane kaotas kõik neli viimast duelli, mis on Ryder Cupi tipptaset arvestades erakordne.

Calcavecchia lahkus väljakult, istus mererannale ja puhkes nutma. Kuid ta pääses patuoina saatusest, sest Bernhard Langer, kes juhtis enne viimast rada Hale Irwini ees ühe auguga, ei saanud 1,8-meetrist par-putt’i sisse ja tegi viigi. Nii võitis ikka USA 14,5:13,5.

Kuigi Langer oli patuoinas, võrdus tema eksimus umbes sellega, kui mõni täpse käega korvpallur viskaks viimasel sekundil vabaviske mööda. Ent seda ikka juhtub. Calcavecchia ebaõnn oli palju haruldasem, ehkki ei otsustanud matši saatust.

Juhtumid on sarnased – mõlemad olid head mängijad ja väärinuks Major-tiitlit, kuid jäid sellest sarnasel kombel ilma. Mõlemad ei saanud sisse vähem kui meetri kauguselt löödud putt’i.Sandersil jäi 18. rajal teha umbes 90 cm kaugusel august viimane löök ning ta märkas justkui, et palli teel on liivaterad, mis tuleks eemaldada. Tegelikult oli see pruuniks läinud murulible. Kuid pärast kummardust unustas Sanders jalgade asendit korrigeerida. Pall veeres üle augu serva ja Sanders kaotas 1970. aasta British Openi tiitli Jack Nicklausile lisamängu järel.

Scott Hoch kaotas Nick Faldole 1989. aasta Mastersil lisamängus. Tollal oli reeglites juba sudden death – kes esimesena augu võidab, on meister. Faldo alustas bogey’ga ja Hochil piisanuks teha green’il kaks lööki, et võita. Ta tegi kolm ja kaotas järgmisel rajal Faldole tiitli. On väidetud, et Hochi saatuslik löök oli vaid poolemeetrine putt, kuid pigem 70-80 sentimeetri kauguselt.

Siin on tegemist tippmeestega, kes viimasel päeval suure edu käest lasknud. Tõsi, Greg Norman, kahekordne British Openi võitja, omas ebaõnnestuja mainet, sest sai koguni kaheksal Major-turniiril teise koha. Kriitilistes olukordades ta kaotas tihti närvid või oli mehel kohutavalt ebaõnne.

1986. aastal tegi Norman kuulsa „laupäevaslämmi“. Austraallane juhtis kõigil neljal Major-turniiril enne pühapäeva, kuid võitis ainult British Openi. Mastersil juhtis Norman Nick Faldo ees koguni 6 löögiga, kuid tegi viimasel päeval +6, kui Faldo saavutas -5 ja võitis viie löögiga.

Seitsmekordse Major-turniiride võitja Arnold Palmeri kaotus 1966. aasta US Openi viimasel päeval ei tundunudki kuigi suure läbikukkumisena. Ta juhtis Billy Casperi ees kolme löögiga, tegi viimasel päeval -1 rivaali -4 vastu ning langes lisamängus. Kuid Palmer oli võrreldes Normaniga tuntud kui mees, kes naljalt edu ei loovutanud ning pealegi juhtis ta Casperi ees viimase päeva keskel (9 raja järel) 7 ja neli rada enne lõppu 5 löögiga! Just sel põhjusel on mõne golfiajaloolase arvates Palmeri läbikukkumine aegade suurim.

Kui vaadata karjääri tervikuna, olnuks prantslase Jean van de Velde Major-turniiri võit pigem üllatus, sest 1999. aasta British Openi teise koha kõrval oli tema slämmiturniiride parim tulemus 19. koht. Ometi muutus dramaatiliseks tema kaotus Carnoustie rajal.Van de Veldel oli võit sisuliselt käes, sest ta juhtis enne viimast rada Paul Lawrie ees kolme löögiga. Pragmaatilisim otsus olnuks mitte kasutada avalöögiks driver’it, võtta raud-7 kepp, mängida kolme löögiga green’ile ja lõpetada rada kahe putt’iga. See tähendanuks bogey’d, mis aga Van de Veldet antud seisus rahuldanuks.

Kuid Van de Velde tegi trip- Greg Norman, 1996 Masters ja Arnold Palmer, 1966 US Open le-bogey! Ühe raja jooksul jõudis tema pall paksu rohu sisse, bunkrisse, vette ja tribüüni konstruktsiooni pihta. Van de Velde avalöök driver’iga läkitas palli paksu rohtu. Midagi polnud kaotatud, kui Van de Velde otsustanuks teha kerge löögi väljakust läbi voolanud Barry oja ette ja sealt green’ile. Ent prantslane üritas otse green’ile lüüa, kuid tabas tribüüni, kust pall põrkas taas paksu rohu sisse oja lähistele.

Löök rough’ist ebaõnnestus ja pall maandus ojas. Sellele järgnes legendaarne kaader Van de Velde suurest läbikukkumisest, kui ta võttis kingad ja sokid jalast ning seisis keset oja mõttega lüüa pall veest green’ile. Ta siiski loobus sellest, kukutas palli algsesse kohta tagasi ning järgmise löögiga suutis saata selle green’i ees asunud bunkrisse. Õnnestunuks selline löök kohe, olnuks Van de Velde võitja. Nüüd oli aga viis lööki tehtud, jäänud kaks ning viik Lawriega.

Mõistagi ei suutnud ebaõnnestuja end koguda ja kaotas Lawriele play-off’i.