Exit Sisegolfi sulgemisest 2019. aasta kevadel haigutas sisegolfiturul suur tühi auk. Septembris 2020 leidsid omanikud sobiva halli Tallinnas Suur-Paala tänaval ja kirjutasid alla 10-aastasele lepingule. Next Golf Arena avati ametlikult 7. detsembril. Maja fassaadil ilutseb nimi Kawe padeli- ja golfikeskus.
Golfikooli paremad noored on heades kätes, sest Timo Karvinen on treeneritetiimis. Padraig Harringtoniga ja Lee Westwoodiga ühest põlvkonnast Karvinen on treenerina tegutsenud 1994. aastast. 1995-2005 oli ta Soome koondise treener ja loeb Riikka Hakkaraineni võitu 2006. aastal Ladies European Touril enda teeneks. 2005-2006 juhtis Karvinen Guatemala koondist, 2011-2014 oli aga Šveitsi peatreener ja Šveitsi meeskond võitiski EM-ilt hõbeda ja naiskond pronksi.
2016. aastal asus Karvinen treenima Eesti koondist. Treenerikandidaadid pärinesid nii vägevatest riikidest – veel Rootsi, Egiptus, Itaalia, Suurbritannia, Austria -, et potentsiaalsed Eesti lipud maailma turniiride võiduvarrastes triigiti juba ette ära. Karvineni on kiitnud Sander Aadusaar ja Anete Liis Adul.
Karvinen ütles 2017. aastal, et Eestis pole enne olnud kombeks lasta treeneril tegutseda pikemat aega ja eesmärk oleks luua esmalt just golfikultuur. „Eestis on head väljakud, kuid mängijaid pole aastaid eriti juurde tulnud. Liiga palju kembeldakse teemadel, mis golfile juurde ei anna. Rahalised ressursid on piiratud, kuid harjutamistingimused head. Vaja oleks julgust ja kannatlikkust,” lausus ta. „Ma teen kaks nädalavahetust kuus talvel, suvel rohkem, kokku ligikaudu 90 treening- ja võistluspäeva aastas. Koondisse kuuluvad kaks proffi ja 11 amatööri, noorim 12 ja vanim 27.”
Karvinen ütles, et tase on kõrge, kuid igapäevased trennid peaks olema intensiivsemad ja mängijad nõudma endilt rohkem.
Timo treenitavate hulka kuulub Sami Välimäki, kes esimese soomlasena valiti European Touri aasta uustulnukaks. See võib olla ka põhjus, miks Soome PGA valis Karvineni 2020. aasta treeneriks. Treeneritöö on Karvineni jaoks kogu elu. See on terviklik protsess, kus suur osa inimsuhetel. Kuigi tulemused räägivad iseenda eest, tuleb nautida ka teekonda, mis nendeni viib. „Aasta on olnud eriline, kuid imeline ja meeldejääv,” arvab Karvinen.
Välimäki jättis keskkooli pooleli ja pühendus Karvineniga tõsiselt golfile 2016. aastal. 2018. aastal kuulus Välimäki Soome meeskonda, mis esmakordselt võitis EM-i. Pärast seda läks ta sinna, kus praegu viibib Ilari Saulo – ajateenistusse. „Sami ja tema vanematega kohtudes sai selgeks, et hindame elus ja spordis samu asju. Viimased kaks aastat on profina tema jaoks edukad olnud, kuid tehtud on ka palju tööd, nii et läbimurre polnud meie jaoks üllatus,” räägib Karvinen.
Eestis käib Karvinen kuus korra paar päeva. Soomes treenib ta oktoobrist Go Golfis, kus on treeneriks ka vahepeal Saaremaal töötanud Marko Kumm. Koroonaajal treenitakse Go Golfis kahemeetriste vahedega ja maskides, 4. jaanuaril ei lähekski seda piirangut aga vaja, sest tänavu USA-sse õppima suunduva Ken-Marten Soo harjutusaeg on kella 10-15, Soome poistekoondise 15-aastasel liikmel Roope Juslinil kella 15-19 ja Soome U14 hõbedapoisil Alex Lainel kella 19-20.
Soome golfitööstus andis 2019. aasta lõpu seisuga tööd 2000 inimesele. Klubidel oli 140 000 liiget, neist 64% mehed, 27% naised ja 9% noored. Mängijate keskmine vanus oli 48,5. 129 klubi 181 väljakul mängiti 2,9 miljonit ringi. Green Cardi tegid 9700 mängijat keskmise vanusega 32,5 eluaastat. Soome löögimängu meistriteks tulid 2020. aastal Rasmus Karlsson ja Kiira Riihijärvi.
Nalja Karvinen intervjuus visata ei taha ja seda on hea teada, sest see ilmselt tähendab ka, et naljatamisele ei raisata aega tema trennis. Ta keeldub võrdlemast, kas Välimäki on parem kui Matilda Castren, kuid avaldab, et Soome golfi kvaliteet võiks olla parem.
„Olümpiakoondisse ja profigolfi peaks investeerima enam. Investeerima peaks rohkem tippsporti, mitte algajatesse. Õnneks on meil palju häid mängijaid, aga amatöörgolfis me enam tipus pole,” sõnab Karvinen.
1972. aastal sündinud noore Timo esimesed kepid olid raud-3 ja raud-7. „Raud-3 oli naiste oma ja mitte eriti hea,” meenutab Karvinen. Väljakul hakkas ta mängima 11-aastaselt ja siis sai endale juba Wilsoni Sam Snead blade putteri.
Talent võib osutuda needuseks, kui mängija on kodumaal tipp, kuid avastab, et välismaal sellest ei piisa. „Šokeeriv oli aduda, kui halb oli mu tase rahvusvaheliselt. Treeneriks hakkamine oli üks mu elu parimaid otsuseid. Treenerina on võimalik tippu jõuda, kui teha tööd kirglikult,” mõtiskleb Karvinen. Keskkooliajal oli ta tegelenud suusatamisega ja harjunud süstemaatilise treeninguga kaks korda päevas. Spordimaailmast teadis ta ka profijalgpallurist isa tõttu.
Karvinenil jagub õpetussõnu isegi maailma parimatele. Ta täheldab, et Bryson DeChambeau pöörab nii palju tähelepanu ühele asjale – labakiirusele -, et ülejäänu kannatab ega suuda nädalast nädalasse võita. Karvinen ei arva, et ühe mängija pärast peaks palle aeglasemaks või väljakuid pikemaks muutma ja loodab, et kunagi saadab DeChambeau’d ka edu.
Parimaks golfiraamatuks loeb Karvinen rootslase Kjell Enhageri „Quantum Golfi” (1992). Enhager on aidanud Nick Faldot ja Annika Sörenstami. „See raamat rõhutab, kui tähtis on treeningu järjepidevus. Eriti oluline on see igale mängijale vaimse treeningu seisukohast,” arvab Karvinen.
Netis kasutab Karvinen igapäevaselt kaht külge. Soomes toimuvaga kursis hoidmiseks on Go Golf, kuhu ta ka ise kirjutab, Golf WRX-ist loeb ta aga värskemaid USA uudiseid. „Golf WRX vaatab rohkem lava taha ja räägib hästi varustusest,” ütleb Karvinen.
Mida arvab ta siis näiteks uutest Cobra Kingi survevaluraudadest?
„Cobra on mu sponsor. Mu komplekt pole veel tehasest tulnud. Materjal tundub pehme. Olen kasutanud Cobra survevalu-wedge’e kaks aastat. Head varustust on palju, kui oskuslikult sobitada.”
Kogu protsessi kirjeldamiseks saaks ruum enne otsa
Hetkel on Eesti Golfiliidul kokkulepe koondise juhtimiseks kahe treeneriga: Mark Suursalu vastutab peamiselt täiskasvanute koondise eest ja Egeti Liiv U18 noormeeste koondise eest, mis eeloleval suvel asub võistlustulle kodus toimuvatel Euroopa meistrivõistlustel ja osaleb ilmselt koondisena mõnel võistlusel veel.
Liidu peasekretär Kristo Raudam ütleb, et päris nii lihtsalt see ei käi, et liit küsib mõnelt treenerilt, kas too tahaks treenima tulla. „Kogu protsessi kirjeldamiseks ilmselt saaks ajakirja ruum enne otsa. Lühidalt öeldes saab golfiliit teha koostööd ennekõike nende treeneritega, kellele vastav ametikoht huvi pakub ja tingimused sobivad,” selgitab ta.
Koondise eelmine peatreener oli Paul Põhi, kes veidi ootamatult kõigi jaoks lahkus Gruusiasse. Mark Suursalu on üks väheseid Eesti mängijaid, kes mänginud kõrgemal tasemel pikemat aega ning ennekõike otsitigi Pauli järglaseks sellist inimest, kes saaks anda edasi oma kogemust. Siinkohal tuleks aru saada veidi ka koondise peatreeneri rollist, mis ei seisne igapäevases töös mängijatega. „99% tööst tehakse ikkagi ära mängijatega klubides, oma treenerite juures. Koondis küll koguneb regulaarselt ka laagriteks, kuid rõhutan veelkord, et peamine töö tehakse klubide juures. Koondiste treenerite roll on peamiselt hoida peal silma kandidaatidel, et võistkonna võistlusteks välja valida parimad, võistluse eel ja ajal võistkonnas hea kliima loomine ja muu selline,” räägib Raudam ja lisab, et liit kindlasti ei sekku treenerite tegevusse.
Koondise treenerid on enamasti kestnud nii kaua, kui on kestnud konkreetse golfiliidu juhatus, aga kindlasti on võimalus kõigil treeneritel ka edaspidi teha koostööd golfiliiduga. „Mingit musta nimekirja meil küll ei eksisteeri,” kinnitab Raudam.
Nii näiteks ei näe ta probleemi, et eelmisel aastal Golf Digesti parimate treenerite hulka valitud Enrico Villo oleks ühel hetkel taas koondiste juures, kui ta selleks ise taas huvi tunneb: „Paraku pole ma kursis, mis alustel Golf Digest valib parimaid treenereid ja kuidas keegi sinna nimekirja satub, aga täna on Enrico Villo keskendunud Eesti Golfikooli peatreeneri rollile ja teeb sealsete õpilastega väga tänuväärset tööd.”
Treenerite lepingud on konfidentsiaalsed. 2019. aastal kulus golfiliidul saavutusspordile 86 174 eurot, mis on märkimisväärne osa golfiliidu eelarvest. 2020. aasta numbrid polnud veel lõpuni kokku löödud, kuid suurusjärk on väiksem. Tavaperioodil kogunevad koondised talvel kord kuus. Suveperioodil on treenerite peamine ülesanne olla kaasas võistkondlike võistluste ajal: MM, erinevad EM-id, sõpruskohtumised jms.
Liit katab osa võistluskulusid täismahus – ennekõike võistkondlikud võistlused, nagu MM ja erinevad EM-id – ja osa võistlusi osaliselt (ennekõike just individuaalsed võistlused). Näiteks mullune Tšehhis peetud individuaalne U16 EM, kus osalesid Richard Teder, Ralf Johan Kivi ja Jelizaveta Sofia Reemet, kuulus nende alla, kus liit tasus suurema osa kuludest. Individuaalsetele võistlustele on tavaliselt kaasa läinud mängijate enda treenerid. „Nimekiri, milliseid võistlusi toetame, kinnitatakse iga hooaja eel,” teavitab Raudam.
***
Mark Suursalu oli 13-aastaselt Eesti parima händikäpiga. 24-aastaselt ütles ta ajakirjale Golf, et mängijana on tal veel palju aastaid ees. Ometi ta kaks aastat tagasi lõpetas. „Teatud hetkedel tuleb oma valikud üle vaadata ja edasi liikuda teisiti kui varasemalt. Olen oma otsusega väga rahul ja mul on hea meel treenerina Eesti golfi panustada. Lisaks olen iga aasta mõned võistlused mänginud,” sõnab ta nüüd.
Praegu on parim händikäp ilmselt Carl Hellatil ja Karola Soel. Saaremaa spordiliidu korraldatud aasta parimate valimisel tõusis Soe esmakordselt võitjaks naissportlaste seas. Suursalul on mõlema üle hea meel: „Nad ongi väga head mängijad ja see peegeldub händikäpis. Mida madalam händikäp, seda suurem võimalus on tugevama tasemega võistlustele mängima saada. Koondise tase on ka aastatega ainult paremaks läinud.”
2020. aasta kultuurkapitali viimases jaotuses otsustati sportlasstipendium määrata Ken-Marten Soole ja Anete Liis Adulile. 14. jaanuaril lendas USA-sse Joonas Turba, et jätkata õpinguid Tampa ülikoolis, 18. jaanuaril aga Kevin Christopher Jegers, kelle koduülikooliks saab järgmistel aastatel Middle Tennessee State. Seal õpib ka Mattias Varjun, kuid Covid-19 tõttu jätab Varjun pooliku hooaja USA-s vahele.
Kuna golfimäng on niivõrd mitmekülgne, siis pole Suursalu veel kogenud ühtegi igavat treeningut. Kui see tundub nii, siis pigem on kas liiga kerge või liiga raske treeninguga tegemist või hoopis vale spordialaga. Suursalul on igalt treenerilt miskit kõrva taha jäänud, mis leiab rakendust. Teda on treenerina inspireerinud John Tillery. „Tema lähenemine treeningutele ja golfitehnika õpetamisele ning selle kõige sidumine mängu on mind kindlasti enim mõjutanud,” leiab Suursalu.
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 1/2021 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
